Mõisad põlevad

Kalin jalutas mööda järve kallast koolimajast aina eemale. Väljas oli mõnusalt külm ilm juba. Maad kattis imeõrn lumekiht ja taevast sadas seda valget ollust aina juurde. Kalinil oli riiete peal tema paks slytherini keep, peas kapuuts ja kaelas tema maja värvides sall. Kuti käed olid keebi soojades taskutes.
Oli lõunane aeg, aga laupäev, mis tähendas, et õpilasi siinseal ikka liikus. Õues neid väga polnud ja kui oli, siis ainult koolimaja ees.

OT: Akela ja Imogen

Kuigi külm Imogeni nii palju ei mõjutanud kui enamusi oli ta siiski ilmale vastuvõtlikum kui täisverd vampiirid, mistõttu ka tema koguni keebi selga oli ajanud. Koolivormis ringi käimine polnud väga tema teema, aga keep oli soe ja Ivy eiras sellel olevaid märke, mis tähistasid tema kuuluvust Ravenclaw'sse. Ta peaks ju olema uhke enda maja üle ja puha ning mingis mõttes kindlasti oligi, kuid neiu intelligentsus ja tarkusearmastus olid varjatud iseloomujooned ja teda häiris, et sõõlamiskübar need ära taipas.

Sedasi mõtiskledes sammuski Ivy tagasi koolimaja poole, olles ennist pikema jalutuskäigu värskes lumes teinud. Talv talle meeldis üllataval kombel. Ehk just seetõttu, et siis oli kogu maailm ta ümber sama külm kui ta ise. Puud olid sama surnud end mingil määral siiski elus. Allasurutud elujõud - just nagu Imogenis endas..

Ivy pilk oli tema ette langevale lumele suunatud. Põhiliselt selleks, et ümbritsev tema mõtteid ei takistaks aga ka selleks, et lumi silma ei langeks. Kuigi neiu tihedad ripsmed pakkusid piisavat kaitset. Ta vihkas lihtsalt seda, kuidas silma langenud lumi jättis alati mulje, et ta nutab. Inimlikkus oli miski mida Imogen ihkas ja samas põlastas. Nagu surematuski. Keeruline oli see pooletoobine soperdis.

Lumi. Üks vee vormidest, mis Akelale meeldis. Nagu väga. Õigel temperatuuril hakkas see kokku ja sellest sai lumememmesid teha, aga võib-olla hoopis selle peal kõndida nagu õhukesel klaasil. Võrratu.

Ilm oli tema jaoks täiuslik, kuid moe pärast oli ka tema oma keebi õlgadele seadnud. Polnud vaja, et mõni õpetaja või vähem tähtis isik talle õhukese riietuse osas märkust teeks. Pealegi polnud see armeemustriline tank top midagi nii õhuke... Teise klassi õpilased jooksid kilgates ringi ning loopisid üksteist sellest õhukesest kirmest mätsitud lumetükkidega. Oh seda vallatut noorust... Kilkaks ka, kui keegi seltsis oleks.

Kus hundist räägid... Või, maost - vampiiritari eri värvi silmad tuvastasid eemal Kalini. Kurat... Kiirelt pööras neiu noormehele selja. Ta oli endale lubanud...

Kalin sammus mööda järvekallast aina edasi. Tema sammud krudisesid värskel lumel. See oli mõnus. Ainus vesi, mis Kalinile meeldis oli jää ja lumi. Aga samas tuletas lumi tema sünnipäeva meelde ja Kalinile polnud see teatud põhjustel just kõige meeldivam päev aastas. Kutt tonksas ühte kivi, mis veeres edasi, kaldus järve poole ja veeres üle kalda serva otse vette. Kalin peatus ja silmitses järvevett.

Sammude krudin hakkas nüüd juba Imogeni kõrvu jõudma ja esialgu mõtles ta, et tegu on mõne suvakaga. Kuni temani jõudis ka lõhn, mis pani teda pilku tõstma. No muidugi. Tema kena jalutuskäigu pidi mingi järjekordne tüli ära rikkuma. Neidis surus käed sügavamale keebi taskutesse ja suunas pilgu uuesti maha, sammudes veidi teises suunas edasi, et mitte Kalinile liiga lähedale suunduda. Ja siis tundis ta järgmist lõhna. Akela. Imogen jäi seisma täpselt kahe vahel ja vandus vaikselt. Totaalne ebaõnn ju.

Imogeni lõhn oli mingil määral juba tükk aega Akela meeltes ringi lasknud, aga nüüd muutus see tugevamaks. Häiritult pööras neiu pead. Viimane kord, kui ta selle kotkaga kokku oli sattunud, oleks ta pooletoobisele peaaegu kallale läinud ja vaid natuke jäi puudu. Nüüd aga... Kalin ja Imogen? Kurat, halvim combo ever.

OT: *Jookseb peaga vastu puud*

Kalin kükitas järve kalda äärde ja silmitses vett tähelepanelikumalt. Seal samas oli vesi vist üsna sügav juba. Üldse oli see veekogu seal kooli juures ettearvamatu. Kutt kummardus rohkem, et vaadata, kas ta näeb järve põhja või mitte, kuid ta libises märjal lumel ja lendas pea ees vette. Vastik, külm ja märg. Brrr!

Okei, sinna suunda Imogen minna ei kavatsenud. Jäi üle siis ikkagi ümber pöörata ja Kalini poolelt mööda järvekallast minema suunduda. Ivy jõudis vaevu paar sammu astuda, kui nägi Kalinit vette kukkumas. Neidis turtsatas kergelt naerma, kuid sammus siiski veidi lähemale. Inimese, või noh võluri jaoks võis taoline asi väga külm olla. Eriti kui ta pea just vett tabas. Õnneks polnud ta kuigi sügaval, nii et neidis sai Kalini välja tõmmata, ilma et oleks ise veega liigselt kokku puutunud. "Ega ilmaasjata pole öeldud, et järvele ei tohiks liiga lähedale minna," noomis Imogen.

Plärtsatust kuuldes pöördus Akela kannapealt ja hakkas juba järve poole sööstma, sest võis kolm korda arvata, kes vette kukkus, kuid peatus sama järsult, nähes Imogeni koolivanemat aitamas. Mismõttes... Neiu kortsutas kulme. Ühel päeval pillub see pooletoobine Kalinit nagu kaltsunukku ja nüüd...??? Misasja...

Kalin köhis vett välja ja põrnitses siis oma päästjat altkulmu. Imogen. "Kao minema," urises kutt. Ta huuled värvusid väga kiirelt siniseks, nahk kahvatus ja kohe hakkaski Kalin külmast värisema. Ning nagu kohe kiusu pärast hakkas lund rohkem sadama. Kalin lõdises silmnähtavalt, ajades end püsti ja hakates kooli poole marssima. Kutt seisatas järsult, nähes enda teel Akelat. Seljataha vaadates oli seal Imogen. Hehe. Vampiirilõuna?

"Ja jätan su siia surema? Mu hingel pole veel ühtki elu ja sina ei ole kohe kindlasti esimene," sõnas Imogen kindlalt ja suundus kutile järele, muiates kergelt, kui too Akelat märkas. "Meeldiv, või mis?" küsis ta Kalini pilgu osaliseks saades ja vähendas siis vahemaa nende vahel. Enne kui too protestida jõudnuks, eemaldas Imogen kuti märja keebi ja asendas selle enda kuiva ja sooja omaga. Raudselt tuli sealt nüüd mingi sõim jälle ja seda ennetades astus Imogen kohe heaga paar sammu tagasi, märg keep kätte surutud.

Akela kuulis küll Kalini ja Imogeni dialoogi, väga selgelt kuulis, mis siis, et distants nende vahel oli mainimisväärne, ta nägi, et Kalin värises. Koheselt meenus neiule üks loits, mis tekitas sooja õhku, ja ta torkas käe taskusse, kuhu oli oma mäletamist mööda võlukepi pannud. Imogeni sõnad olid justkui temale suunatud... Kas reaalselt kavatseb see pooletoobine temaga vägikaigast vedama hakata? Vampiir pigistas võlukeppi.

Kalin oleks võlukunstiga ehk isegi oma riided ära kuivatanud, aga ta rumal loom oli oma võlukepi tuppa unustanud. See pidi olema kiire suitsul käik, mitte väike suplus. Kui Imogen talt tema keebi võttis ja endaomaga asendas, viskas Kalin Imogeni keebi maha ja krahmas enda märja ja külma keebi tagasi. "E-e-enne jä-jä-jäätun si-si-siia ära, ku-ku-kui kannan so-so-sopaka ke-ke-ke-keepi," lõdises Kalin ja pööras end taas lossi poole, kus seisis Akela. Kalini hambad plaksusid isegi inimkõrvale kuuldavalt. Kutt viis oma pilgu maha ja hakkas taas lossi poole astuma.

"Sopaka? Aina paremaks läheb," sõnas Imogen silmi pööritades. Keegi ei tahtnud aru saada, et Kalinit rünnates polnud tegu mingi isikliku värgiga. Aga no mida iganes siis eksole. "Akelale vast jäätunud veri ei maitseks. Mõtle ikka tema huvidele ka. Kuidas ta siis teinekord sinu kallal maiustada saab, kui sa ära kõnged?" lausus neidis külmalt. See tüüp ei oska küll vaenlast ja liitlast üksteisest eristada.

Akela surus hambad risti, et end vaos hoida, kui Imogeni sõnad temasse aina hullemaid haavu lõikasid... piltlikult. Vaat et murrab ise oma võlukepi pooleks... Kui Kalin talle lähenes, tõstis neiu võlukepi ning sellest hakkas tulema sooja õhku, mis noormehe ja tema riided ära kuivatas. Endiselt ei lausunus vampiiritar sõnagi. Parem hoida suu kinni, või ta ei vastuta oma sõnade eest. See kuradi pooletoobine... Näitsiku eri värvi silmad olid tigedad.

Kalin noogutas tänulikult, kui Akela ta ära kuivatas. "Mis kurat su probleem on?" küsis Kalin nüüd vihaselt Imogenilt. "Sa oled kuidagi väga armukade, et Akela ja Sebastian on saanud mu verd juua ja sina ei saa? Või mis su probleem on?" küsis Kalin õelalt, kui oli end nüüd Imogeni poole pööranud. Nüüd, kus ta oli jälle kuiv võis ta oma keebi taas selga tõmmata ja tal polnud enam lossi ka kiiret.

"Mu probleem on see, et siin koolis olevad vampiirid on kõik idioodid ja siis peavad mind mingiks sopaks," sõnas Imogen külmalt. Proovi veel midagi head teha, eksole. "Ja sina oled veel see kõige targem siin.. Kaitsed vereimejaid, kes sinu enda kallal maiustavad. Raske öelda, kumb on haigem.. Sina või Akela," lisas neidis pilku vampiiritarile viies.

"Sest ta ongi sopakas," lausus Akela piisavalt valjult, et nii Kalin kui Imogen teda kuuleksid. Kõndinud Kalini juurde, haaras neiu noormehe käsivarrest - mitte kõvasti - ja hakkas teda kooli poole vedama. "Lähme ära. Hoia temast eemale," sõnas vampiir süngelt, silmad endiselt tuld pildumas. Oi kurja... Kui see pooletoobine veel midagi ütleb, läheb ta ravenile kallale.

Kalin järgnes vastumeelselt Akelale. "Sul on ilmselgelt probleeme kadedusega. Sest keegi ei taha sind," nähvas Kal. Ta teadis, miks ta Sebastianiga koos oli. Imogen ei teadnud tema elust mitte midagi. Imogen ei teadnud, mida Kalin läbi oli elanud ja mis elu ta elas. Mis õigusega ta tuleb siia ülbitsema?

"Ja sa arvad nüüd, et ma tahan sind? Sa oled tühine surelik," sõnas Imogen kindlalt. Pinda käiv surelik veel kõigele lisaks. Ja seda, kes kõik neidist tahtsid, ei hakanud ta küll taolise tüübiga arutama. "Ma pakuks, et sa peaksid tolle armukadeduse küsimusega hoopis oma truu sabarakukese poole pöörduma," lausus Ivy pilku Akelale viies.

Nüüd aitab. Akela pigistas Kalini käsivart hetkeks üsna kõvasti ja järgmine hetk oli ta juba Imogeni rinnust kinni haaranud, et vampiirikiirusel edasi söösta ning raven täiest jõust vastu maad virutada. "Sa ei ülbitse Kaliniga minu kuuldes!" pressis vampiir läbi hammaste, surudes poolvampiiri vastu õhukese lumekihiga kaetud maapinda. Teda ei huvitanud, et keegi näeb, teda ei huvitanud, et tal võib (ja ilmselt nii lähebki) jamasid tulla ja absoluutselt ei huvitanud teda, kui Imogen mõne luu murrab. Tema ainsaks sooviks oli kotkale võimalikult palju haiget teha. Kogu see paari sajandiga kogunenud allasurutud raev, mis hüperaktiivsuse ja rõõmsameelsuse tõttu alla surutud oli, tungis nüüd välja. Ei - mitte kõik. Praegu vaid jäämäe veepealne osa.

See lõi hetkeks hinge kinni küll, aga siiski oli Ivy põhimure, et ta võlukepp terveks jääks. Ühtki raksatust peale enda ribi neidis siiski ei kuulnud ja ta sai rahumeeli Akelale keskenduda. Õigemini enda asendi mugavamaks muutmisele, sest järgmine hetk olid nad ümber pööratud ja Imogen oli Akela peal. Kuigi võis arvata, et see kauaks nii ei jää. Mõelgem positiivselt - kui nad kaua sedasi keerutavad, saab kena lumememme. "Las ma pakun.. Sa oled armunud temasse?" turtsatas Imogen.

"Aii," jõudis Kalin vaid öelda, kui Akela juba Imogenile kallale tormas ja Kalin oma käe vabaks sai. Kutt hõõrus oma käsivart kohast, kust Aki seda pigistanud oli ning vaatas nüüd lumel maadlevaid tüdrukuid. No jah. Vahele minna ilmselt ei tasu. Ära minna ta ka ei tahtnud.

"Ma ei ole... armunud!" Viimase sõna rõhutamiseks oli Akela end painutanud ja virutas Imogenile hoobi rindu, lennutades ravenclaw' enda pealt ära. Enam ta seda nice-human mängu ei mängi. Now it's full throttle. Välkkiirelt sööstis neiu kotka juurde ja virutas ta uuesti vastu maad, tekitades sinna pragusid. Maadlusest on asi kaugel. Kui maadlus tähendab raevu ja luude murdmist, siis jah, see on maadlus.

"Jaa, kind.." jõudis Imogen öelda ja lendas siis eemale, maandudes niigi üsna valju prõntsatusega vastu maad. Vaevu jõudis ta end üles ajada ja siis tuli Akela talle uuesti kallale. Sellest löögist tuli veel valjem heli. Vähemalt arvasid õpilased ehk, et õues müristab lihtsalt ja ei kogunenud kõik pealtvaatajateks. Ivy virutas Akelale lahtise käega, lennutades neiu enda pealt maha, aga üsna lähedale. Nüüd olid ribid juba üsna sassis ja hingata oli oioi kui valus.