Kolme luua asemel ainult kaks

Venus oli parajasti klassikaaslastega Siganurmes, kui punt veidi vanemaid majakaaslasi neid Zonkosse kutsusid. Teised läksid, kuid tüdruk mitte. Talle ei pakkunud see pilapood huvi - Weasley'de Võluvigurid Diagoni põiktänaval oli palju ägedam. Sestap läks Jessica hoopis Kolme Luua kõrtsi, et üks võiõlu osta ja siis end ühe laua taha seada. Ta oli kaasa võtnud ühe mugumaailmast pärit raamatu, põneviku, ning avas köite, lasknud oma õlakotil põrandale vajuda. Siis süvenes piiga köitesse, lonksates aeg-ajalt võiõlut.

Kui Daniel oleks seal, istuks ta oma õe vastas ja saadaks tapvaid pilke igaühele, kes julgeb tema väikese õe poole vaadata. Vähemalt nii arvas Venus Danieli käituvat. Keeranud raamatulehte, müksas tüdruk kogemata oma võiõllepudelit, see kaldus laualt ning purunes põrandale kukkudes kildudeks. Kohe tormas ligi kõrtsmikuabiline, kuid Jessica oli juba seal, peopesad kilde... ja verd täis, suul vabandused. Valus oli, kuid piiga ei teinud nägu, nagu tal oleks killud käes. Kõrtsmikuabiline ulatas tüdrukule rätiku ja tõi kausi puhta veega. Pori- ja pahandustemagnet on jälle töös, leidis Jess end mõtlemast.

Venus võpatas, kuulnud liigagi tuttavat häält, mida ta kuulda enam ei tahtnud... lootnud, võta näpust, ja loksutas natuke punaseks värvunud vett maha. Ta suunas oma rohelised silmad Damianile - kes muu? Pilgu tagasi veekausile ja juba määrdunud käterätile viinud, pomises Jessca rohkem endale kui poisile: "Valus on..." Danieli märkuse kohta ei öelnud ta midagi. Vanu haavu lahti ei kisuta, teadupärast. Küünarnukiga oma raamatu kõrvale lükanud, püüdis piiga oma võlukeppi kätte saada, et verejooksu vähendav või raviv või mistahes valu vähendav loits lausuda, kuid haavad veritsesid endise jonnakusega ning ta määriks lihtsalt oma riided ära... Ja siis oleks Danielil jälle kisa lahti, mis tema õega tehtud on.

Venus ei osanud kuidagi olla enam. Kui Damian tema käsi puudutas, jooksid külmavärinad üle tema selja, ja siiski... Ta oli tõesti kui kahe tule vahel - Daniel oli näinud, kuidas ta oli kõike toimunut üle elanud, ja Lucy samuti... "Aitäh..." tuli tüdruku poolt, kuid ta ei tõstnud pilku. Tekitab veel liigseid lootusi ja laseb need jälle purustada... Kerge puna tõusis Jessica palgeile, kui ta kangekaelselt Damianile otsa vaatamist vältida püüdis.

"Ära Danieli asja sega..." pomises Venus, kallutanud pea kõrvale, et jonnakalt mujale vaadata. Kahte sorti emotsioonid kihutasid läbi tema pea ja keha ning ta ei suutnud otsustada, millistele alluda. "Keegi ei käskinud sul sõimata... Sa ise tulid selle mõtte peale, et oh, loobiks rõvedusi..."

"Meie, jah." Venus turtsatas rõõmutult. See oli õel. Vot see oli õel - meie? Polnud ju mingit meiet, ainult tema ja Damian ja ülejäänud maailm. "Ära hakka palun vabandusi välja mõtlema, see on endiselt nõme," palus tüdruk järjekindlalt pea pööramisest keeldudes. Kui ta vaid hetkekski peaks poisi silmadesse vaatama, on kõik kaputt.

"Damian..." hakkas Venus ütlema ning tõstis reflektoorselt pea - talle meeldis inimestele näkku öelda, mitte mujale vahtida. Viga, tüdruk. Jess ei suutnud oma rohelisi silmi Damiani omadelt ära pöörata. Kohe oli selge, kumb poissi puudutavatest arvamustest domineerima hakkas. Praegu oskas slytherin küll käituda... Puna palgeil, pomises piiga: "O-On küll meie..." ning lisas siis laulude kohta: "Jah...", hakates oma särgi serva sõrmede vahel rullima. Neetud... Ta hakkab jälle imelikult käituma.

Kui Damian tema kätest võttis, lahvatas Venus näost tulipunaseks. "Ma annan endast parima..." vastas ta vaikselt. Jah, seal lähevad su kättemaksuplaanid, kõnnivad Kolme Luua uksest välja. Lehvita neile ja soovi head teed, sest sa oled lootusetult ära armunud. Hetkeks ei mõelnud Jessica, mis saaks, kui keegi tema - või Damiani - klassikaaslastest neid näeks. Eh, klassikaaslasi polnud vajagi - piisas mõnest natuke vanemast õpilasest.

Damiani esimese lause peale lõi Venus silmad maha. Jah... Kui tema sõbrad lagedale ilmuvad, käitub poiss nagu iga teine madu - kutsub teda dorkiks ja soovitab ära hajuda ja värki... Tüüpiline maokäitumine. Kui aga Damian tema käest kinni võttis, noogutas tüdruk kergelt, haaras oma raamatu ja koti ning tõusis toolilt.

Venus astus Damiani kõrval, pilk maas. Talle meenus, kuidas ta oli nende, em... läbisaamist? (suhe see ju ei olnud... veel) Romeo ja Julia traagilise armastusega võrrelnud. Loll, kergesti mõjutatav ja tiinekas plika, noomis tüdruk end ning koperdas, pigistades Damiani kätt, et tasakaal säilitada. Viimati oli poiss ju mõista andnud, et nad ei saa avalikkuse ees koos olla - aga kas Siganurme peatänav polnud siis avalikkus? Siin liikus väga palju Sigatüüka õpilasi.

Ära sõnus... Venus haistis ohtu kohe, kui keskmise Frosti häält kuulis - järgnevat tervitust polnud vajagi, et taibata - Donelle soovis, et ta kohapeal Avada Kedavratatud saaks ja tema kallis vennaraas sellest kõntsast lahti saaks... Aga Donelle oli ehtne madu ka, paras nende hulludega ringi jooksma. Damian... Kuulnud poisi vastust, kortsutas tüdruk vaevumärgatavalt kulmu, kuid ei öelnud midagi. Ta mõistis küll. Parim viis sabad maha raputada on neile mingit jahu ajada. Aga ta oli ikkagi veidi umbusklik. Mine sa tea neid slytherine... Ja kui tema vend ka veel teemaks tuli... Oh jah. Jessica jäi sinnasamasse seisma, kott õlal ning tukk silmile vajunud, kui ta enda jalgeesist põrnitses.