Kolme kuuse lähedal 18+

Julie leppis henryga kokkusaamise õhtupoolikuks ja ootas nüüd meest. Koha oli neidis hiljem kirjaga Henry kätte saatnud, et viimane poleks protesteerinud. Keelatud mets oli põhjusega keelatud, kuid siiani polnud Jule´iga midagi juhtunud ja edasi sai siit kuhugi minna. Ann´il polnud lihtsalt ideed, kuhu minna.

Jule näris kergelt huult, loll komme, mida ta närvitsedes tegi. Julie ei saanud arugi, mille üle ta närveeris. Kuulnud samme, viis neidis pilgu ühelt linnult hääle poole ja nägu venis naeratuseks. "Tere," sõnas Ann ja vaatas roosi. "See on imeilus," lausus Jule ja tõi pilgu tagasi Henry´le. "Sa näed ise ka kena välja," ei saanud neiu mainimata jätta. Nüüd oli vaja edasine tegevus planeerida.

Henry naeratas, hoides tüdrukut nüüd enda käte vahel. "Ka sina näed täna väga kena välja, mitte, et sa seda koguaeg ei oleks." Mees vaatas tüdrukule otsa, üritades aimata, mida too mõtleb. "Niisiis, on sul midagi plaanis?" Endal tal küll ei olnud. Ta ei osanud arvata, et oleks pidaud äkki midagi ette planeerima, et koos midagi head teha.

Jule naeratas komplimendi peale. "Mul on Kolmes Luuas tuba olemas, kus saaks olla. Mulle loodus meeldib, aga pole tore mütata ringi novembris kuskil metsas," põhjendas Ann enda valikut. Vaatamata kergele kampsunile, mida Julie kandis, oli tal siiski jahe.

Henry jälgis tüdrukut ja noogutas. "Lähme siis sinna." Ta võttis Julie käe enda kätte ja hakkas kooliterritooriumilt välja jalutama, et Siganurme minna. Peaasi, et keegi neid nüüd nii koos ei näeks. Henry seisatas. "Oota korraks, ma arvan, et kui me Kolme Luuda lähme, peaks ma natuke enda välimust muutma. Me ei saa ju ometigi koos lauas süüa, nagu sõbrad." Henry võttis enda võlukepi ja lausus samad loitsud, mida ta oli lausunud siis, kui ta ennast Lucaseks oli teinud. "Ma olen jälle Lucas." See oli jama variant küll aga midagi ei olnud teha. Siis võttis Steel jälle Julie käe enda kätte ja nad läksid edasi. Henry arust oli hea mõte, et nad võtaksid laua, sööksid-jooksid ja noh, jah, kui Juliel tuba oli, siis kes teab, mis edasi võis saada.

"Hmh, aga kas sa saad end pärast sama kiirelt Henry´ks tagasi muuta?" küsis Julie. Lucas´e välimus oli ka kena, kuid natuke ebameeldiv tunne oli pidevalt hinge närimas. Ta jalutas koos Henry´ga edasi ja küsis :"Kas sulle tundub mõnikord, et see, mida me teeme on...vale?" Ann ise üritas piisavalt optimistlik olla, kuid sellest ei paistnud piisavat. Oeh, saaks see koolgi kiiremini läbi.

"Jah, ühe loitsuga saan korda," lausus Henry, kes aimas, et Juliel on ka ebamugav pidevalt 'võõra' inimesega koos olla. Kuuldes küsimust, viis ta silmad teelt tüdrukule ja vastas: "noh, sa tead, et see on seadusega keelatud, kuid see ei tundu mulle vale. Mitte ükski asi selle juures ei saa vale olla, kui me ise tunneme, et see on õige." Henry üritas sellest mööda vaadata. Juliega oli hea koos olla, ta vist.. hakkas temasse ära armuma. Ja see ei saanud olla vale, kui ta nii tundis. Suva need reeglid. Juliel lõppeb kool ära..ja siis ilmselt võtab Steel ka ennast siit töölt ära, sest ta ei tahtnud pidevalt tüdrukust eemal viibida. Sigatüükas oleks pidanud ta olema aastaläbi. "Või mida sina arvad?" päris ta omakorda, viies korraks pilgu jälle teerajale.

Hea seegi, et loitsuga korda saab. Üpris nõme oleks olnud oodata, millal Lucasest jällegi Henry saab. "Ma arvan seda, et ma ei tohi nii palju muretseda," vastas Jule naeratades. Eelmine kord oli Henry see põdeja olnud, nüüdseks olid rollid vahetanud. "Sa ilmuda oskad?" küsis neidis seejärel. Kindlasti oskas, mida õpetaja ei osanud, oli pigem küsimus. Niiviisi oleks saanud kiiremini Kolme Luuda minna.

Henry turtsatas korraks lõbusalt. "Muidugi oskan," lausus ta siis. Ta oli ju siiski õpetaja?! Nad jõudisd kooli territooriumilt välja ning peatusid. "Et siis ilmume Kolme Luua juurde?" Nii sai tõesti kiiremini, kuigi jalutuskäigu vastu koos Juliega ei oleks Henryl küll midagi olnud.

"Võiks ju küll. Saaks kiirelt sooja kohta," lausus Jule. Ta juba ootas kaminasoojust, mis nahka paitab. Eriti võlumaailmakaminasoojust, mis olid püsiva temperatuuriga. Olgugi, et Ann´i pea hakkas alati kergelt kumisema peale ilmumist, tundus see põnev ja kiire.

Henry oli ilmumises väga osav ja seega ka kaasilmumises. Ta muigas tüdruku sõnade peale, haaras ta siis enda käte vahele ja ilmus koos neidisega otse Kolme Luua ette. Seal lasi ta tüdruku lahti ja uuris ta ilmet. "Kohal," muigas ta lõbusalt.

Julie avas aeglaselt silmad. "Et see ilmumine ka mul paremaks ei lähe," pomises Ann. Pea kumiseski nagu oligi arvata. Kolme Luuda sisse astunud, läks Jule enda lemmiklauda, mis asus tagapool ja võttis istet.

Henry järgnes tüdrukule Kolme Luuda. Kui Julie istuma läks, läks tema aga leti juurde ja tellis neile päevapraed, ega seal eriti luksusliku valikut ei olnud. Magustoiduks tellis kooki ja joogiks mahlad, kuid ta lisas naisele, et too, kui nad ära on söönud, lauda ka pudeli kõige kallimat veini tooks. Maksnud enda tellimuse eest, läks ta lauda tagasi. "Varsti saab süüa," lausus ta lihtsalt ja võttis siis tüdruku käest kinni. "Räägi, millega sa tegelenud oled?"

"Tegelenud? Hmm...Õppimisega...Niisama..Ega ma väga keskenduda pole saanud," lausus Julie ausalt, pilku maha viies. Täna tundis ta end eriti arana. "Aga sina?" küsis Ann vastu, pilgu Henry silmadele kinnitanud.

"Miks siis mitte?" päris Henry huviga. Samal ajal toodi nende joogid juba lauda. Mahlad. "Tunde kavandanud ja sinule mõelnud," vastas ta siis ausalt. Julie oli pidevalt tema mõtetes. Baarman läks ära, jättes nad jälle kahekesi. Hea oli. Henry hoidis ikka tüdruku käest, tundes nagu ei tahaks ta kunagi lahti lasta.

Julie naeratas. "Mis sa ise arvad? Ma ei saa praegu sõpradega ka normaalselt suhelda, mingisugused mõttepausid tekivad. Vaatamata faktile, et me pole kaua koos olnud, lähevad mu mõtted ikka ja jälle sinule," tunnistas Ann ja hakkas teise käe sõrmega Henry käeseljale justkui midagi joonistama.

Henry naeratas samuti. "Mm, äkki ikka see ei olegi nii hea idee, et me koos oleme, kui ma su hindeid alla hakkan viima?!" Muidugi tegi ta nalja. Ta ei oleks iial tüdrukut maha jätnud selle pärast. Ka nende toidud toodi lauda ning nad pidid käest lahti laskma. "Head isu," ütles mees viisakalt, kui siis enda kahvli ahjukartulitesse lõi. Mitte just kõige romantilisem söök aga ha siiski. Henry oli täiega näljane. Samal ajal mõtles ta, et küll ta kunagi korvab tüdrukule selle - viib ta kõige paremasse restorani ja nad ööbivad kõige paremas hotellis.

Jule muigas. Häirib see jaa kumbagi. ausalt öeldes olekski nii kõige parem, kui tunnis hindaks Henry tüdrukut ausalt. Ann tänas ettekandjat, kui taldrikud lauda toodi ja soovis head isu mehele vastu. Toidul polnud eriti vahet, oleks võinud kiirnuudlid ka olla. Põhiline oli vestluskaaslane. Enda toidu lõpetanud, lausus Julie :"Ja äkki hakkab mulle mõni teine õpetaja rohkem meeldima. Selline, kes mulle ainult suurepäraseid jagab." See oli öeldud samuti naljana.

Henry oligi alati üritanud Juliet õiglaselt hinnata, mitte selle järgi, kui palju ta mehele meeldib. "Ma ei lase sind enda juurest kuhugi," vastas ta neidisele, asetades ka enda söögiriistad taldrikule. Ettekandja viis nende nõud ära ning mees võttis taas tüdruku käe enda kätte, silitades seda õrnalt. Nad sõid kiirelt enda magustoidud ka ära, rääkides veel tühjast-tähjast. Viimaks toodi lauda vein, mille mees oli tellinud ja pokaalid. "Soovid sa siin juua või lähme tuppa?" päris Henry.

"Ära lase siis," ütles Julie meelitatult. Ann imestas, et Henry oli temast juba nii sisse võetud. Vähemalt tundus sedasi. "Äkki läheks tuppa, saab tõelise sinuga olla," lausus Jule. Mitte, et Lucasel midagi viga oleks olnud, ei. Välimus oli ju täiesti super, aga siiski oli natuke ebameeldiv.

Henry tõusis kohe lauast ja ulatas Juliele ka käe, aidates ta püsti, seejärel läksid nad mööda logut treppi ülesse. Julie oli toa kinni pannud, seega teadis tema, milline tuba neil oli. Henry ootas, et tüdruk ukse kätte näitaks ja seejärel läksd nad tuppa. Henry muigas. Üsna hubane ja kena tuba oli. Mees võttis välja enda võlukepi ja kaotas kõik loitsud enda näolt. Nüüd oli ta jälle Henry Steel. "Veini soovid?" päris ta seejärel tüdruku käest, korkidest pudelit lahti.

"Jaa, miks ka mitte," vastas Julie ja ulatas Henry´le kaks klaasi, et ta saaks nendesse veini kallata. Neidis nägi ise ka tuba esimest korda. See sai kinni pandud telefoni kaudu. Jook klaasis, küsis Ann :"Kelle terviseks?" Olustik oli jällegi ideaalne, täpselt nagu seal koopas.

Henry valas pokaalid veini täis ja sammus siis tüdruku juurde, võttes ühe käega ta enda kaissu ning vaadates talle otsa. "Kuidas oleks.. meie terviseks, et kõik sujuks?!" pakkus ta siis toosti välja. Mees kavatses selle nimel igatahes vaeva näha, et kõik super oleks. Nagu ta ennem arvanud oli, ilmselt oli ta juba Juliesse armunud või hakkas kohe-kohe armuma.

"Meie terviseks," kordas Jule ja lõi enda klaasi kerge kõlinaga vastu Henry oma ja lonksas veini. Julie pani ühe käe ümber mehe ja pakkus :"Mis oleks, kui veedaks öö siin, hommikul saaks varajaselt tagasi minna." Miks muidu oleks Ann toa kinni pannud. Kergelt hakkasid juba kõhus "liblikad" lendama. Neidis oli nii õnnelik, kui veel olla sai.