Juured sügaval mullas

Kui Kalin oli oma kodus isa matustel käinud, oli ta oma isa asju läbi vaadanud. Põhiliselt pabereid, et aimu saada, mis tööd ta isa ikkagi tegi. Paraku ei leidnud ta selle kohta kodust mitte mingisugust infot, küll aga leidis ta paberid, mis viitasid lapsendamisele. Alguses oli Kalin veendunud, et tema oli lapsendatud, aga ei, hoopis ta vanaisa. Kes nüüdseks samuti surnud oli. Kuna sel hetkel polnud Kalinil aega, viitsimist, tahtmist neid pabereid põhjalikumalt uurida, võttis ta need kooli kaasa. Nüüd istus ta raamatukogus, ühes tagumises nurgas ja uuris infot, mis neist dokumentidest kättesaadav oli. Paraku ei saanud ta kuigi palju targemaks. Ainult nii palju, et see suguvõsa, mille liikmeks ta end siiani pidanud oli, polnudki tema suguvõsa ja kuti tõelised juured olid teadmata. Aga kuidagi pidi ta ju Slytherini järeltulija olema. Kuidas muidu ta ussisõnu oskas.

OT: Lucy

Lucy otsis raamatukogust taaskord infot vanadest loitsudest ja nõiduste ja loitsude algtõdedest, kui nägi Kalinit kusagil Võlukunsti ajaloo ja Iidsete ruunide osakondade nurga peal mingi paberihunnikuga. Tüdruk võttis riiulist "Musta katku algus: ehk mida mugud ei oskaks arvatagi" ja kõndis juba üsna suure raamatuhunnikuga Kalini juurde ja pani need kasutamata lauanurgale tuhmi mütsatusega. "Hei..." ütles ta ettevaatlikult "Kas sinuga on kõik korras...? Ma mõtlen, et ma nägin ükspäev, kui sa Suurest Saalist välja marssisid... sa tundusid üsna endast väljas olevat Ja siis sa kadusid mõneks päevaks..." Tüdruk ei tahtnud kohe otseselt välja küsida, et kas poisi isa on surnud või midagi, kuigi selline oli levinuim versioon kooli peal.

Kalin tõstis pilgu paberitelt ja viis selle Lucy'le. "Hei," pomises kutt. "Jah, korras. Mis lahti peaks olema?" pööritas kutt silmi. Ta vaatas jälle oma pabereid, ning ohkas. Nagunii mingid kuulujutud juba levisid. "Mu isa suri nädal tagasi," pomises kutt pilku paberitest tõstmata. Igaljuhul, peaks ta ühendust võtma selle lastekoduga ja uurima, ehk nad teavad, kes ta vanaisa ema oli.

Lucy hingas teravalt sisse, kui poisi isast kuulis "Mul on nii kahju, Kalin... Kas ma saan kuidagi aidata või midagi?" küsis tüdruk murelikult. Ta tõesti ei teadnud, kuidas käituda, kui su sõbra isa ära sureb. "Kui sa tahad ma võin sind nende paberitega aidata?" pakkus tüdruk välja. Tema enda arust kõlas see üsna haleda ideena, aga neid pabereid oli nagu... palju. "Ma olen raamatukoguhoidja järel tõenäoliselt paremuselt järgmine inimene, kui on vaja mingit raamatut või informatsiooni leida." ütles ta vaikselt, õlgu kehitades. Tüdruk veetis tõesti üsna palju aega raamatukogus.

Kalin ohkas: "kõik on korras, tegelt ka." Arvestades seda, et ta nüüd orb oli, polnud Kalin üldse kurb ega midagi. Mis läinud, see läinud. Kal viis taas pilgu oma paberitele, ning sealt Lucy'le. "Kui sa siit kuidagi välja loed, kes mu vanaisa päris vanemad olid, siis palun väga," muigas kutt kergelt. "Ega siit muud väga uurida pole," sõnas koolivanem. Ta ohkas raskelt. "Viimane aasta siin koolis ja mu elu on rohkem segi, kui mõni mugude seebine seriaal. Mu kutt on vampiir, kellel on vampiirist ülikaitsev vend. Ma olen orb ja teistele vampiiridele maiuspalaks ning nüüd ei tea ma enam ka seda, kust ma pärinen. Ma olen viimase kahe kuu jooksul surmaga silmitsi seisnud rohkem, kui kassil elusid," vuristas Kalin kõik välja ja lõi siis oma paga vastu lauda. "Ja selle asemel, et seda kõike oma ainsale parimale sõbrannale rääkida, räägin ma seda dorkide prefektile. No offence," ohkas Kal, laup vastu lauda, nina sõna otseses mõttes paberites.

Lucy kuulas poissi kerge kulmukortsutusega - okei, Kalini elu tundus tõesti nagu mingi eriti klišee armastusromaan. Prefekt viis pilgu paberitele, mille teksti ta nii kaugelt küll eristada hästi ei suutnud ((OT. sa vbl ei tea, aga tal on kerged probleemid silmanägemisega)), aga mis poisi jutu järgi olid tõenäoliselt mingid lapsendamispaberid. Kui poiss pea vastu lauda lõi, surus Weasley alla muige. Praegu polnud selgelt õige aeg muigamiseks. Poisi viimase kommentaari peale Lucy siiski muigas "None taken. Aga ma arvan, et selles, kellest sa pärined võin ma sind küll aidata. Ma olen siiski ühe suurima puhtavereliste liini järglane." Tüdruk istus siis Kalini kõrval olevale toolile ja sikutas natuke pabereid "Kui sa nüüd enda pead kergitaksid, siis ma saaksin reaalselt neid pabereid näha ka" muigas tüdruk kergelt.

Kalin tõstis oma pead ja hõõrus oma laupa. "Uhkelda jah nüüd oma laheda suguvõsaga," porises Kalin nagu porikärbes. "Üks on kindel. Ma pean kuidagi Slytherinini välja ulatuma," lausus Kalin. Sest ta oskas ju siiski ussisõnu eksole. Kutt lükkas rahumeeli oma paberid Lucy nina alla.

Lucy tõmbas siis paberid enda poole ja vaatas need kiire pilguga üle. "No kui sa ikkagi oled puhtavereline, siis oled sa tõenäoliselt samas suguvõsas... mingit pidi vähemalt. Enamik puhtaverelisi on sugulased." pomises ta. Poisi kommentaari peale ta kergitas kulmu ja tõstis pea dokumentide kohalt "Miks siis?". Kuna Luce ei teadnud Kalini võimetest midagi, tundus talle selline lause üsna veider.

"Ma oskan ussikeelt," selgitas Kalin. Ta ohkas ja toetas küünarnukid lauale, ning pea kätele. "Tõenäoliselt ei saa nendest paberitest mitte midagi teada," arvas Kalin ning lükkas osa neist endast eemale. Mingi suvaline osa, mis oma teed veel Lucy nina alla näinud polnud.

Lucyl läksid silmad suureks kui ta seda kuulis "Ookei... seda ma nüüd küll ei oodanud" naeris ta vaikselt, iseenda ehmatuse üle naerdes. Kui Kalin paberid eemale lükkas vaatas tüdruk teda etteheitvalt "Küll me leiame. Aga kõigepealt on siin mingit süsteemi vaja... kui me lihtsalt kõik paberid järjest läbi loeme, oleme vanad ja hallid, enne kui millestki aru saama hakkame." pomises ta, paberitele pilku peale visates ja siis neid eraldi hunnikutesse sorteerides. Mõne aja möödudes (nii umbes 15 minutit või natuke rohkem) olid kõik paberid hunnikutes. "Nii... siin hunnikus on paberid, mis on lastekodust." ütles prefekt Kalinile kõige lähemal olevalt hunnikule osutades. "Neil on lastekodu tempel peal" selgitas ta. "Need siin on mingid vanad sünnitunnistused ja surmatunnistused ja mingid testamenditaolised asjandused." osutas ta endast paremal olevale hunnikule "Perekonnavapiga paberid" selgitas ta taaskord. Nüüd osutas ta enda vasakul käel olevale hunnikule"Ja need siin on ülejäänud paberid. Mingid..." ta kiikas paari paberit "vanad kirjad ja muud sellist" Lucy vaatas Kalinile otsa "Üldiselt ma arvan, et me peaksime esialgu keskenduma ainult lastekodu dokumentidele" Prefekt tõusis püsti "Ma arvan, et ma otsin raamatukogust selle lastekodu kohta infot - kas see veel töötab, kus see asub ja muud sellist" Tüdruk oli üsna kindel, et tegu oli võlurite lastekoduga - või vähemalt sellisega, kus vähemalt osad töötajad olid võlurid-nõiad. Väga vähesed puhtaverelised perekonnad adopteeriksid last mugude lastekodust.

Kalin jälgis hoolega, mida Lucy teeb ning siis silmitses ta hunnikuid. "Sa ei oodanud, et ma ussikeelt oskan?" küsis Kalin kergelt muiates. Ja ometi pidas Sebastian seda loomulikuks, et Kalin ussikeelt oskaks. Ta tõmbas lastekodu tmplitega paberid endale nina alla. "Aitäh sulle. Sa ei pea mind aitama muidu," lausus Kalin. Aga Lucy siiski aitas. Oma vabast ajast.

Lucy raputas pead Kalini küsimuse peale, olles sel hetkel veel paberite sorteerimisega ametis. Koolivanema märkuse peale Lucy turtsatas "Ära ole rumal. Muidugi ma aitan sind. Ma olen kohe tagasi" Tüdruk kiirustas mööda Võlukunsti ajaloo sektsiooni kuhugile kaugemale. Umbes veerand tunni pärast tuli ta tagasi - süli täis erinevaid dokumente, vanu Prohveteid ja kaarte. Tüdruk laotas need põrandale, laua kõrval. Sest selgelt need enam lauale ei mahtunud, olgugi, et ta paberihunniku oli ära koristanud. Pealegi laotas ta kaardid põrandal laiali - need olid erinevad kohad maagilisest Inglismaast ajal, mil Kalini vanaisa sündinud oli - või umbes midagi sinnakanti. "Kas oled midagi leidnud?" küsis ta siis Kalini juurde astudes ja üle poisi õla piiludes.

"Ma vist leidsin oma vanaisa ema nime," pomises Kalin ja näitas üht paberit Lucy'le, kus see kirjas oli. "Ja siin on kirjas, et vanaisa mõlemad vanemad on puhtaverelised," oli lausa kuulda, kuidas Kalin selle teadmise peale kergendatult hingas. Ta oli viimasel ajal sopakate suhtes küll tolereerivamaks muutunud, aga see ei tähendanud, et ta ise selline olla tahaks.

Lucy võttis paberi kätte ja uuris seda. Nimi talle küll kuidagi tuttavana ei tundunud. Poisi märkuse peale aga vidutas tüdruk tema poole silmi "Kas sul on probleeme segaverelistega?" küsis ta siis, hääles tuntav jahedusenoot.

Kalin muigas, silmitsedes Lucy't. "On küll," tunnistas ta ja kehitas õlgu. "Verega kaasa antud või midagi. See põlgus teie suhtes. Aga hei, ma püüan sellest üle olla," sõnas kutt. Vähemalt oli ta aus ega hakanud midagi kokku luiskama. Tal lihtsalt oli sisemuses midagi segavereliste ja sopavereliste vastu. Eriti sopavereliste. Aga mis sa ikka teed, võlur on võlur. "Lihtsalt, ära teistele slytherinlastele maini, et ma teiega semutsen," muigas Kalin. "Või dorkidele," lisas ta. Kalini ja Lucy sõprus oli kohati nagu salajana, aga samas polnud sellest midagi, kui neid avalikult suhtlemas nähti, sest noo, Kalin oli koolivanem ja Lucy prefekt.

"Ära muretse. Ma ei tahakski, et mu sõbrad ja tuttavad teaksid, et ma selliste inimestega sõbrustan" ütles Lucy külmalt ja istus kaartide juurde maha. Ta polnud kunagi arvanud, et Kalin verele nii suurt tähtsust omandab. Vastik. No, ta teadis, et ta ei tohiks nende sõprusest üle kooli kuulutada ega midagi, aga ta oli alati arvanud, et see oli sellepärast, et teised Slytherinid ei vaataks seda hea pilguga. Lucy hoidis ikka veel käes dokumenti, kus oli Kalini vanavanaema nimi kirjas. Paberit lähemalt uurides leidis tüdruk ka aastaarvu - 1931. Ta otsis siis koheselt üles kaardid sellest aastast ja hakkas nendelt lastekodu otsima. Pärast paari minutit vaikust "Leidsin!"hüüatas ta vaikselt "Yorkshire. Minu meelest peaks see lastekodu see siin olema." osutas ta ühele suuremale võlurite poolt asutatud külakesele ning siis järgmisele kaardile, mis oli selle külakese detailne plaan, kus oli lastekodu peale märgitud.

Kalin hämmeldus Lucy jahedusest. Kui see vere värk nii suurt tähtsust ei omaks, siis miks sopakad sellest koguaeg nii endast välja läksid? Nad polnud puhtaverelised. Leppigu sellega. Kalin tõsines tunduvalt. Ta põrnitses ükskõikselt neid pabereid, sealt mitte midagi otsimata, kuni Lucy teatas, et leidis midagi. Kalin pööras oma tähelepanu neidisele. Ta kolis nüüd ka ise põrandale ja vaatas neid kaarte. Mis nüüd siis? "Peaks kohale minema?" küsis Kalin kahtlevalt. Samas, ta juba teadis oma vanavanaema nime. Saaks nüüd vanavanaisa nime ka teada. Vaevalt nad lastekodus seda teadsid.

Lucy raputas pead "Ma ei usu, et nad nii vanast asjast praegu midagi teaksid... Kui see praegu isegi olemas oleks, mida see ei ole" tüdruk osutas kaardile, mis pärines aastast 1989. Lastekodu asemel oli mingi väike haigla. Üldse oli küla kokku kuivanud selleks aastaks. "Mõtle, Kalin." vaatas prefekt säravate silmadega poisile otsa "Su vanaisa sündis seal lastekodus. Vaevalt et su vanavanaema väga kaugelt sinna sünnitama läks." Lucy sosistas edasi, õhinal, mida ainult suurem projekt või uurimistöö temas esile kutsuda võis "Saad aru. Nüüd me saame hakata otsima võluriperekondi, kes tol ajal sealkandis elasid ja vaatame, kas mingil neist on seost su vanavanaema nimega"

"Appi, kui tüütu see on," pomises Kalin. Talle tuli peale suur soov alla anda. Kutt ohkas raskelt. Samas ta tahtis ikkagi teada, kes ta esivanemad on. Kutt kortsutas kulme. "Siis peab ikka sinna kohale minema? Või on sul kuskil paberid, kus on kirjas need võlurid, kes seal elasid?" uuris Kalin. Kuskil peaks olema ju mingid elukoha raamatud või midagi, kus on kirjas, kes kus ja kuna sündis.

Lucy pööritas naeratusega silmi "Minu meelest on see just põnev" ütles ta vaikselt. Poisi küsimuse peale raputas Lucy pead "Ei pea kohale minema. Võluritel on ka sugupuude entusiastid, kes raamatuid kirjutavad ja selliseid asju otsivad. Ja võlurite genealoogia raamat on mul siinsamas olemas." patsutas Lucy hiiglaslikku raamatut kaartide kõrval.

Kalin vaatas raamatut ja oigas. "Palun ütle, et sa oled hea infotöötleja," anus kutt. Tema küll ei jaksanud seda raamatut läbi hakata lappama. Kindel, et seal kõik üldse sees olid? Noo, eks nad saa seda varsti teada.

Lucy muigas "Phaaa-lun. Sa räägid praegu Lucy Weasleyst siin, eksole." Lucy pööritas silmi "Pealegi olen ma seda varem juba lugenud. Kunagi kolmandas klassis või nii." ütles Luce õlgu kehitades ja avas raamatu "Sa võid niikaua enda vanaisa sünnitunnistust või midagi sealt teisest hunnikust otsida." pomises prefekt siis hajameelselt, juba raamatulehti lapates. Mingi hetk võttis ta enda laua all olevast kotist pärgamenditüki ja isetäituva sule ja hakkas sinna märkmeid tegema.

Kalin noogutas ja kolis jälle laua taha, hakates pabereid läbi lappama. Nende seast leidis ta enda sünnitunnistuse, kus lisaks tema nimele veel ka ta ema ja isa nimi oli. Kalin silmitses hetke oma ema nime ja soovis, et naine oleks elus. Seejärel pani ta selle paberi käest ja tuulas edasi, leides nüüd oma vanaisa sünnitunnistuse. "Käes," pomises kutt ja kolis põrandale Lucy juurde tagasi. See nurk seal nägi välja juba nagu mingi massiivne uurimustöö või midagi. Kõik kohad olid pabereid täis.

Lucy tõstis pilgu enda pärgamendilt, kuhu ta oli pannud kirja kõikide võlurite ja nõidade nimesid, kes sealkandis elasid tol ajahetkel ja vaatas Kalini käes olevat paberit. "Morfin Gaunt..." Lucy vaatas Kalinile otsa suurte silmadega, näost kaame. "Voldemort oli su vanaisa tädipoeg, Kalin..." Lucy võttis kotist välja veel ühe pärgamendi ja hakkas sinna midagi kritseldama, ta peatus korraks "Mis su ema nimi nüüd oligi? Neiupõlvenimi see tähendab" küsis ta poisilt, sulg pärgamendil peatunud.

"Greengrass. Daphne Greengrass," lausus Kalin. Ta põrnitses seda pärgamenti. Nii et Voldi oli talle siis päris lähedalt sugulane. Woohoo, lahe. "Ega sa ometi arva, et ma nüüd ka mingi Voldemort olen," naeris Kalin kergelt. See oleks päris tobe. Samas see fakt hirmutas kutti.