Not so nice memories

eraisik Posts : 1219 Reputatsioon : 4

Adrianna oli Huilgavast Hurtsikust üsna kaua eemale hoidnud, ilmselgetel põhjustel eksole. Varem oli tea seal ikka kuratlikult tihti käinud, kuid nüüd oli see vana hütt lihtsalt halbade mälestustega koht. Scarletti tapmise pärast ei tundnud ta siiani süümepiinu, pigem oli see halb mälestus kogu see petmine. Ta oli paar päeva tagasi saanud lisaks sellele mingisuguse kuradima ähvarduskirja, mille ta ilma pikema jututa lihtsalt tulle oli visanud. Ähvardused tema puhul ei mõjunud, ta lihtsalt ei kartnud. Üleüldse oli füüsiline valu miski millega ta oli alati toime tulnud, harjumuspärane asi või midagi. Vaimsed probleemid olid pigem need, mis raskusi tekitasid. Igatahes oli Ade nüüd, mingi nädalake-kaks hiljem ikkagi Hurtsikusse välja jõudnud. Ta kandis enesele tavapäraseid lühikesi pükse, top'i, saapaid ja nahktagi ning nagu täitsa tihti nädalavahetustel, kõlkus tema sõrmede otsas ka viskipudel, mis veel praktiliselt täis oli. Hurtsikusse sisse astunud, liikus ta magamistubadest suure kaarega mööda minnes elutuppa, toetanud pudeli kuhugile lauakesele, vajus ta ise tüdinud ilmel diivanile istuma.

eraisik Posts : 175 Reputatsioon : 0

Shade, kes oli täna peaagu terve õhtu Adrianna Gatinat jälitanud, järgnes tüdrukule ka Huilgavasse Hurtsikusse. Viha kasvas mehes iga sammuga, mil ta tüdrukule järgnes. Kui Ade täiesti ükskõikselt majja sisenes, oli Shade juba nii ülesse köetud, et tal oli tunne, et ta rebib kohe selle lipaka tükkideks. O'Hara hiilis Ade seljataha ja ühe kerge loitsuga, muutis ta tüdruku liikumatuks, kuid Gatina jäi täiesti teadvusele, ta ei saanud lihtsalt ühtegi kehaosa liigutada. Shade sammus Adriana ette ja lausus: "tere, väike lipakas." Ta oli üsna kindel, et Gatina tundis ta ära, kuigi nad olid teineteist vaid sekundite vältel silmanud. "Ikka nii ükskõikne? Ma olen sind mitu päeva jälginud... ja nüüd olen ma siin, et kätte maksta." Shade hakkas aeglaselt tema ees kõndima, lüües vahepeal viskipudeli, mis Ade käes oli olnud, jalaga vastu seina puruks ning samuti kobas ta tüdruku läbi, võttes ära tolle võlukepi. Võlukepi muruds ta pooleks, just samamoodi, nagu Gatina oli Scarletti oma katki murdnud. Tükid viskas ka kaminasse ja põletas kerge loitsuga need ära. Viimaks kummardus Shade tüdruku kohale ja võttis tugevalt tema lõuast kinni, keerates Ade enda poole vaatama. "Sa veel maksad selle eest, mida sa tegid ja see on alles algus.. samuti maksab selle eest su kullakallis Dave." Shade ei olnud tema ise. Leebe poisi asemel oli nüüd hullunud pilguga vägivaldne mees, kes tahtis Adriannale igal võimalikul moel haiget teha. Shade haaras Adrianna enda õlale ja vedas ta magamistuppa, mille ukse ta siis jalaga kinni lõi ning seejärel tüdruku voodile asetas. Shade tõmbas puruks vana lina, mis seal oli ning pani Gatina siis sellisesse asendisse, et tema käed olid laiali, kinniseotud voodi otste külge ja samuti ka jalad. O'Hara naeris kuratlikult, kui ta toale muffliato loitsu peale pani ehk siis keegi ei saanud kuulda, et seal mingi rääkimine, karjumine või mis iganes helid oleksid. Kui Adrianna oli tugevalt kinni seotud ning sõlmed veel loitsu abil tugevndatud, võttis Shade tüdrukult liikumatuks tegeva loitsu ära. Nüüd sai Ade rääkida, suud liigutada, silmi kinni panna või mida iganes aga keha ta seotuse tõttu liigutada ei saanud.

eraisik Posts : 1219 Reputatsioon : 4

Adrianna polnud isegi kuulnud kui keegi tema järel Hurtsikusse sisenes, vastasel juhul oleks ta murdosa sekundiga püsti karanud - kiired refleksid - kuid selle asemel oli ta rahulikult omas maailmas seal diivanil lebotanud. Alles siis taipas ta et midagi on mäda, kui järsult kogu tema keha täiesti liikumatuks muutus. Nagu kogu jõud oleks lihtsalt igalt poolt välja valgunud, ülekeha halvatus või midagi ning hetk peale seda seisis tema ees ei keegi muu, kui seesama võõras kutt, kes oli Hurtsikus olnud tol nii kahe nädala tagusel ööl. Ilmselgelt üritas ta automaatselt hakata vastu rääkima, sest tema suu oli solvanguteks alati valmis, kuid ei suu ega keel ega üleüldse üksi tema kehaosa liikunud. Mida kuradit? Ning siis läks ka tema tore võlukepp, mida ta praktiliselt üldse ei kasutanudki - ainult tundides. See teda väga ei vihastanudki, pigem ajas harja kuradima punaseks see, et see kuramuse närukael siin hüppama tuli ja ta mitte midagi vastu ei saanud öelda. Kui jutt kättemaksuni läks, jõudis Adriannale kohale et see ähvardus oli ka ilmselgelt temalt tulnud. Kurat, oleks see loits talt maha võetud oleks ta selle kuti pead juba vastu kaminavõresid peksnud, sinna seejärel kena tule tekitanud ning tolle lihtsalt ära põletanud. Kui ta kuhugi magamistubadesse veeti, kasvas Ade'i viha veel rohkem ja tema hullumeelsed plaanid kogusid detailsust, sest ilmselgelt ei saanud ta neid tänu sellele loitsule siiani täide viia. Ta lihtsalt lebas seal kuradima voodis nagu mingisugune kuradima nukk, kui too kutt teda kinni sidus. Viimaks, kui loits justkui nagu imeväel kadus, hakkas Adrianna elu eest rabelema, kuid kuna sõlmed olid ka vülukunstiga kindlustatud ei andnud need kõige vähimalgi määral järele. "Sa kuradima litapoeg! Peitud siin oma võlukepi taha, sest muud ei oska jaah?" karjus ta rabelemist jätkates, kuigi sellel polnud mingit mõtet. "Võitleks siis nagu mees, aga ilmselgelt oled sa samasugune kasutu ühendriikide rämps nagu su kullakallis kesiganes ta siis ka oli," jätkas ta sõimlemisega, "Tead, et keegi isegi ei märganud tema kadumist? Ta oli mitte kuradima keegi ja see et ma ta maha lõin oli ainult teeneks tervele maailmale! JA SINUGA LÄHEB TÄPSELT SAMAMOODI, VÄRDJAS," karjus ta, üritades sõlmi lahti tirida. Sellega tegi ta ainult oma kätele haiget. Lina juba soonis selles rabelemisest nendesse sisse. Aga Adrianna oli alati võitlejahing olnud ja polnud mingisugust võimalust, et ta siin lihtsalt tühja lebamisega piirduks. Pisut enesehävituslik nagu ta oli, ei olnud mureks ka iseendale tekitatud valu. Nagu juba öeldud, valu ta ei kartnud.

eraisik Posts : 175 Reputatsioon : 0

Shade muigas vihaselt. "Mina märkasin!" lausus ta rahulikult. Tüdruku sõnad ei ärritanud teda, sest Shade oli sellises olekus, kus ta oli täiesti tuim tükk aga viha oli ka juba üle keenud, enam ei olnud millegi peale vihastada. "Võitle nagu mees? Mis sa kujutad ette, et sa saaksid mulle vastu või? Sa võid ju arvata, et oled siin Sigatüükas tegija, kuid sa oled tühi koht. Isegi su räpane mees oli valmis sind petma, sest keegi ei hooli sinust ju tegelikult ja sa tead seda ise ka!" Shade tõmbas Adriannal pluusi ja rinnakad seljast, rebides need kerge tõmbega puruks, räbalad viskas ta põrandale. "Ma ei tulnud siia selleks, et lihtsalt enda kurbust välja valada," lausus mees, "ma tulin kätte maksma ja seda ma ka teen." Järgmisel hetkel rebis Shade nagu elajas Adriannalt kõik ülejäänud riided ka seljast ning tõmbas endal püskiluku lahti. Ta läks tüdrukule peale, vaadates talle eriti õelalt silma ja Ade ei saanud midagi teha..tal jäi ainult üle karjuda ja seal vedeleda. "See on selle eest, et sa endast nii kuradima palju arvad, sa kasutu lits!" Ning Shade tegi seda, mida ta oli siia tegem tulnud - ta vägistas Adrianna, liigutades enda keha nii tugevalt, kui ta suutis, ta tahtis tüdrukule väga palju haiget teha. Ja terve aja vaatas mees kiskjalikult tüdrukule silma.

eraisik Posts : 1219 Reputatsioon : 4

Adrianna oli tõesti tuntud selle poolest, et ta võis isegi endast kaks meetrit pikemale ja oma sada kilo raskemale asjale kallale minna ja reaalselt ka mõelda, et ta võib selle võitluse võita. Persse sellega, ta oli alati k i n d e l, et ta suudab võitluse võita. "Kurat, ma võiksin su ilma vaevata tükkideks rebida ja samal ajal oma küüsi viilida," karjus ta silmi kissitades vastu, liialdades nagu tavaliselt. Kui jutt selle petmise ja David'ini jõudis, üritas Ade oma vihast nägu säilitada olenemata sellest, et see oli tõsiselt miski, mis talle haiget tegi ja kogu see petmine oli teda ebakindlamaks muutnud. David oli vist reaalselt ka tema ainus nõrkus, inimene keda ta pidas enesest ja üleüldse kõigest muust hulga tähtsamaks. Kust kurat too võõras üldse sellest petmisest teadis? Ta ei olnud seal olnud sellel hetkel. Alles siis kui riiete rebimiseks läks jõudis slytherinlasele reaalselt kohale, et ta ei olnud siia sugugi seotud kinni lihtsalt selleks, et ta võõrale kallale ei saaks tormata. Ta oli siia seotud hoopis millekski rõvedamaks. Automaatselt muutus Adrianna rabelemine palju tugevamaks ja lina soonis tema kätesse veel rohkem. Järsult muutus rabelemine lihtsalt meeleheitlikuks, kui see enne oli lihtsalt vihane olnud. See oli esimene kord kogu tema elu jooksul mil ta taipas, et ta ei saa üksinda võita. David. Kus David oli? Neidis oleks andnud kõik, et kutt sinna sisse sajaks enne kui see värdjas reaalselt vägistamiseni jõudis. Kuid nii ei läinud. Adrianna surus hambad tugevasti kokku, kui kogu see rõvedus reaalselt hakkas. Muidugi oli tal kuratlikult valus, kuid ta ei tahtnud seda välja näidata. Enamik oleks nutnud, tema seda teha ei kavatsenud. "Vähemalt ei pea ma oma ülejäänud elu üksinda enesehaletsuses virelema nagu sina kuradima värdjas, kes naisi muudmoodi kui jõuga ei saa," sisistas ta läbi hammaste, rabelemist kordagi jätmata. Teda reaalselt lihtsalt tõmmati karmilt läbi ja ta suutis mõelda vaid Dave'i ees vabandamisele, et ta piisavalt tugev ei olnud.

eraisik Posts : 175 Reputatsioon : 0

Shade aga pani Adriannat lihtsalt julmalt edasi, teades, et tüdruk üritab nii tugev olla, kuid kõik pidid kunagi murduma. Ja mees ei kavatsenud veel niipea lõpetada. "Nüüd vähemalt tean ma, et igakord, kui keegi mees sind puudutab, meenub sulle see siin ja sa ei saa kunagi enam rahuliklt edasi elada," nähvas Shade vihaselt, hoides enda nägu Ade oma juures, samal ajal käed tüdruku keha käperdamas. Ta tahtis, et Adrianna ennast igavesti rõvedalt tunneks. "Oo, kullake, ära muretse, ma saan naisi niipalju, kui ma tahan aga see siin on julm kättemaks, õiglane kättemaks. Sa kuradi värdjas mõrvar." Shade oli jälle vihast lõhkemas ja ta kiirendas tempot tehes Gatinale veel rohkem haiget. Shade ei nautinud seda, ta tegi seda vaid selle jaoks, et tüdrukule haitet teha. "Üleüldse, jää vait, lipakas," lisas mees viimaks ja lausus loitsu, mis muutis tüdruku taas liikumatuks. "Palju parem," naeris ta nagu hull ja jätkas vägistamisega..olles järjest julmem.

Viimaks Shade lõpetas, umbes poolteist tundi hiljem. Seejärel tõusis mees lihtsalt püsti ja tõmbas püksivärvli kinni. Kuid ei, see ei olnud veel kõik. Ta suudles Adriannat rämedalt ning seejärel kirjutas ta võlukepi abil tüdruku rindkerele sõna "lits", tähed tilkusid kergelt verd. Shade naeris julmalt ja lasi tüdruku viimaks ahelate küljest lahti. "Sa hakkad umbes poole tunni pärast jälle liikuma," ütles ta, laksates korraks vastu tüdruku kanni. Seejärel kadus Shade sealt kuskurat, jättes Ade hetkel veel liikumatuna voodile.

eraisik Posts : 1219 Reputatsioon : 4

Enamik tüdrukutest oleks sellises olukorras nutnud, halanud ja anunud, aga Adrianna mitte. See oli slytherinlast alati teistest eristanud. Ta ei palunud halastust, ükskõik milline siis ka olukord oli. Ade oli õppinud tugev olema, kuid samas ei olnud ta ka kunagi ette kujutanud, et võiks sellisesse olukorda sattuda. "Sa oled kõige rõvedam värdjas ja ükskord tapan ma sinu ka ära," sisistas ta veel enne, kui see litapoeg suutis ta uuesti liikumatuks teha. Siis ta lihtsalt lebas seal, klaasistunud silmadega otse enese ette vaadates. Iga koht tema kehast paistis valutavat, lisaks sellele tundis ta ennast nii kuradima rõvedalt, kogu tema keha täitis vihkamine, jälestus ja hingevalu. Miks, lihtsalt miks kuradima pärast ei võinud ta olla piisavalt tugev ja piisavalt kiire? Aga oma sõnu oli ta tõsiselt mõelnud. Ta kavatses selle värdja oma enese kätega ära tappa. Aeglaselt ja võimalikult piinarikkalt. Lõigata tema keha lahti ja viia lahkamine elusalt läbi? Hakkida lihtsalt ta väikeste tükikeste haaval ära ja hakata neid tükikesti talle endale seejärel vaikselt sisse söötma?

Lõpuks, peale aega mis paistis slytherinlasele igavikuna, leidis see paganama värdjas, et viimaks ometi on aeg lõpetada. Klaasistunud pilk jäi Adrianna näole püsima, kui ta seal täiesti halvatuna lebas, võimetu üleüldse midagi tegema. Tal oli nii kuradima tühi olla, valu oli ta juba praktiliselt täiesti tuimaks muutunud. Tal oli tunne, et ta hakkab iga hetk lihtsalt oksele. Ja siis kadus see kuradima abordijäänus ära ning Adrianna jäi sinna üksinda. Pool tunnikest veel kogu oma tundetus maailmas vedelenud, hakkas jõud liikmetesse tagasi tulema ja valu paistis veel hullemaks muutuvat. Neidis ei liigutanud ikka veel, tema silmad olid tühjalt lakke kinnitunud. Ta ei pursanud kohe nutma või hakanud seal automaatselt tegutsema. Natuke aega oli ta lihtsalt tuim, isegi mingil määral lootes et mingil imeväel sureb ta nüüd sinna lihtsalt ära. Aga surma ei tulnud - muidugi mitte, see ei tule kunagi kui seda reaalselt vaja on. Tal tuli viimaks ennast sealt ikka püsti ajada. Esmalt libistas ta jalad lihtsalt aeglaselt üle voodi ääre ning tõusis seejärel istuli. Küünarnukid põlevele toetanud, toetas ta pea kätele, seal lihtsalt istudes. Ta hoidis siiani kõiki neid kuradima pisaraid ja kogu seda emotsionaalset jampsi kuskil eemal, peidus. Ade mõtles kui tore olekski lihtsalt sinna jääda või kuhugi ära kaduda või lihtsalt mingi tore enesetapp sooritada, kuid seda ta ei teinud. Selle asemel korjas ta oma riided või vähemasti sellest alles jäänud räbalad kokku ning suutis ennast kuidagi ära katta. Ta olekski võib olla ennast kuskil lihtsalt vaikselt ära mõrvanud, kuid David oli veel alles.. ta oli.. kuskil.. ja see värdjas oli lubanud talle midagi teha. Nii tore kui lihtsalt ära kadumine poleks ka olnud, ei saanud ta seda teha. Ta pidi olema tugev, kuigi nii kuradi raske oli ennast sealt voodilt püsti ajada ja uksest välja minna. Ta pidi selle litapoja ära tapma, lihtsalt pidi ja siis võis ta ära surra või mida iganes teha. Viimaks suutis ta ennast nii kaugele vedada, et majast välja minna. Ta suutis ennast vaevu koos hoida. Oli veel nii vähe vaja ja ta olekski lihtsalt nuttes kuhugi nurka vajunud.

» Hollow memories