Hollow memories

Samara seisis keset tuba ning tema pilk oli allapoole naelutatud. Või et sellest kohast ta siis kukkuski läbi? Kui veider. See auk oli ju üüratu. Ning üüratu oli ka auk laes. Edasi neidis ei näinud, sest liiga pime oli. Kell oli ju umbes pool kaks öösel ning erinevalt mõnest ei näinud tüdruk pimeduses.

Üle neidise õlgade läbis värin ning ta vaatas enda ümber ringi. Ma olen üksi, korrutas ta endale. Seal ei olnud kedagi teist, seega kartmiseks ei olnud põhjust. Neidis pööras enda pilgu taaskord suurele augule enda ees põrandal ning hammustanud õrnalt alahuulde, vajus ta selle kõrvale põrandale põlvili. Libistanud enda peopesad augu äärele, kummardus neidis ettepoole, pikad ronkmustad juuksed üle enda õla langemas. Ta ei näinud endiselt midagi. Kui sügav see kelder oli siis, kurat?!

Kulm kortsus, tõusis neidis taas püsti ning kloppis tolmu enda teksadelt. Seejärel kõndis ta diivanini ning haaras sealt enda pooliku tuliviski pudeli, mida ta oli terve õhtu joonud. Alkohol ei läinud enam millegi pärast alla.
Vaikse ohkega potsatas neidis diivanile istuma ning sulges enda silmad, kuulates kaminatule praksumist.


ot. Kinni.

Neid mõlemaid ikka tõmbas Huilgava Hurtsiku poole. Darren ei olnud küll Samarat otseselt vältinud, kuid rääkinud ta tüdrukuga ka ei olnud. Ilmselgelt oli selles süüdi kool. Seitsmenda klassi õpilasena oli see täiesti normaalne, et ta oli ülekoormatud koduste ülesannetega. Või siis ka mitte.
Koduseid ülesandeid tegi Darren alati kiiresti ära. Kiiremini, kui tema teised, surelikud, majakaaslased. Ning lihtsalt selleks, et üksinda olla, liikus ta teistes kohtades ringi, otsides rohkem privaatsust ja vaikust, kui seltsi.

Õhtu oli käes. Pärast pikka lugemist otsustas vampiir oma jalgu sirutada ning koolimajast välja hiilida. See oli kõige kergem ülesanne üldse. Kui mitte keegi temast välja ei teinud, oli ta puhketoast kadunud ning hetk hiljem Sigatüükast väljas, seistes seljaga väravate poole. Pimedus haaras ta endasse, kui Slytherinlane Siganurme poole aeglaselt kõndima asus. Vampiir ei teadnudki, miks just see väike lagunenud maja. Kas ta tõesti lootis, et kelder haises endiselt Samara järele? Ei, ta ei igatsenud tüdruku järel. Ta oli ju samasugune nagu kõik teised seal koolis. Inimene. Surelik. Ta ei olnud isegi Eriline.

Kuid kuidagimoodi oli temast saanud noormehe kinnisidee. Võib-olla oli asi selles, et ta loovutas vampiirile vabatahtlikult oma verd. Lausa surus seda talle peale? Vihaselt raputas ta mõtted Soulist oma peast välja ning lükkas vana nagiseva värava lahti, astudes hääletult aeda. Ta ei pannudki vaikseid südamelööke tähele enne, kui ta oli vanasse majja sisse astunud ning ringi vaadanud. Neidis oli seal. Ega ometi mitte laksu all? Muie ilmus ta näole. see meenutas talle kohutavalt nende esimest kohtumist. Ta astus hääletult ukseni ning toetus õlaga vastu seina, tumedad silmad fikseeritud Samara liikumatule kujule, käes tuliviski pudel.
Niiet ta ikkagi ei suutnud meelemürkideta elada?

Samara kributas veidi enda nägu. Neetud! Ta ei olnud endiselt sellega harjunud. Tuliviski põletas tema keelt ning kurku, tüdrukul oli tahtmine pudel vihahoost vastu seina visata ning seejärel kogu pudeli sisu enda kõhust välja oksendada. Ta oli harjunud Tuliviskiga, jaa, aga ta oli alati joonud seda siis, kui ta oli olnud pilves. Nüüd ei olnud ta kuu aega midagi tõmmanud ega midagi endaga teinud. Noh, kui väike lõikumine välja arvata. Seegi oli juba ligi nädala ega tagasi juhtunud.

Tütarlaps eemaldas pudeli enda huulilt ning ohkas raskelt. Millal see kõik kord juba läbi saab? Ilmselt kevadel, kui kool lõppeb. Siis on tal võimalus lahkuda ning seda igaveseks. Ta ei peaks nägema mitte ühtki nägu, mis on talle mineviku jooksul liiga teinud või millele on ta ise liiga teinud. Ta ei peaks enam kellegi eest vastutama ega mõtlema. Ta oleks koguaeg üksi. Koguaeg.

Selle mõtte peale mõrult muianud, avas tüdruk viimaks enda pilgu. Järsku ta võdistas taas enda õlgu ning imekiirelt oli ta püsti, näoga Darreni suunas. Tolle kahvatu nägu kumas tulepaistel nagu vaimul ning sellele mõeldes tekkis kummaline klomp tüdruku kurku. Darren.
Neidis vaatas seda kaunist nägu pikka aega, seda pikka siluetti, seda hoiakut. Noormeest, keda ta nii kaua igatsenud oli. Viimaks sundis tüdruk end aga ükskõikseks ning ta pööras end seljaga vampiiri poole, selle asemel, et temani kõndida ning teda suudelda. Ta ei tee enam seda, ei iialgi enam! Noormees oli jälle tüdruku üksi jätnud, ilmselt kasutas Darren ainult juhust, et Sam polnud ärkvel olnud. No ei, Samara ei kavatsenud seda enam taluda.

Ta kõndis midagi ütlemata hoopis kaminani ning vajus selle ette põlvili, pilk tantsiskleval tulel. Darren läheb kohe ära, kindlasti.

Ilmselt nii oligi neile mõlemale parem. Darren ei pidanud oma närve sööma kogu selle jamaga ja inimene+vampiir poliitikaga ning ta ei pidanud mõtlema selle üle, kuidas käituda, ta ei pidanud rohkem oma liigutusi kontrollima sest kui ta oli üksinda, siis vaevalt lööb ta kellegil kaelaluu kogemata puruks või midagi.
Ja Samara ei pea kannatama! Nad olid nagu vaikides kokku leppinud selle liidu. Ning kui aus olla, siis hoolimata sellest, kui ebamugav see lahusolek oli. Kuigi nad ei veetnud kuigi palju aega koos, oli ta paratamatult harjunud neidise seltskonnaga, ükskõik kui tore või ebameeldiv see ka ei oleks.

Kui Gryffindorlane talle otsa vaatas, sundides ennast tõsiseks ja tuimaks, ei suutnud vampiir muigamata jätta. Samara vihkas teda nüüd? See ei olnud just kõige positiivsem emotsioon, mida tunda või mille üle uhkust tunda, kuid Darrenile meeldis see rohkem, kui see, millest neidis oma päevikus tema kohta kirjutas. See oli igate pidi parem.
Tütarlapsel oli õigus. Tal ei olnud seal midagi teha. Oli vampiir ju otsinud tegelikult vaikust, mitte seltsi.

Ta astus kõrvale, sulandudes ühte varjudega, kui ta koridoris hääletult edasi kõndis. Talle jäi silma hiiglaslik auk, mis keset põrandat haigutas. Kelder oli otse seal all, ning selle põrandat kaunistas hiiglaslik ja kuivanud vere loik, mis kuulus ei kellegile muule, kui Samarale endale. Kaua ta seda ei vaadanud. Ta läks kiirelt trepist üles ning suundus tuppa, kus ta oli tütarlast parandand. Voodi, mille ta oli enne ära loitsinud, püsis sama puhtana ja tervena nagu varem. See ei sobinud kuidagi ülejäänud toaga kokku. Kõik seal oli vähemalt sentimeetrise tolmu alla mattunud ning haises niiskuse järel.

Samara tundis täieliku tühjust, kui Darren sõnagi lausumata ei-tea-kuhu lahkus. Millegi pärast oli neiul tunne, justkui oleks noormees enda lahkumisega Samara südame kaasa võtnud. Kuidagi valus ja üksildane oli olla. Darren ei olnud absoluutselt midagi öelnud! Ta ei olnud neidist tähelegi pannud. Sellele mõeldes, muutus tüdruku tuju veelgi halvemaks ning hetkeks mõtles ta enda kokaiinivarule, mis Londonis teda ootas. Ta ei olnud koju jõudnud, mis tähendas, et varud olid hävitamata ja ootasid Teda. Aga Samara oli lubanud. Mis sellest lubadusest nüüd saab siis...?

Tütarlaps pööras end hetkeks ringi ning vaatas selja taha ning paratamatult hakkas ta vaikselt nutma. Ükskõik, kui tugev ta ka ei üritanud olla, tundis ta end siiski ääretult halvasti. Noormeest ei olnud enam seal, mis tähendas, et ta võis vabalt nutta.
Kaua ta seda aga ei teinud. Selle asemel võttis ta kätte enda pudeli ning rüüpas selle tilgatuks. Seejärel viskas ta tühja taarapudeli kaminasse, kus see kildudeks purunes. Tuli kaminas sisises metsikult.

Gryffindor'i koolivanem ohkas ning suundus enda koti juurde, avades selle. Ta leidis sealt enda Päeviku, millega ta diivanile potsatas. Ta avas väikse mustade kaantega märkmiku kuskilt keskkohast ning võttis kätte sulepea, mis oli järjehoidjaks olnud. Vaikse ohkega hakkas neidis sinna kirjutama, ise samal ajal aeglaselt ning pominal kaasa rääkides, ta oli ju kindel, et Darren läks minema: "Kallis Päevik! Kuidas Ta aru ei saa, et mul on täiesti ükskõik, et ta on vampiir? Kuidas ta aru ei saa, et ma ei ole loll ning tean, millega ma end kaasan? Kuidas ta ei mõista, et ta on nii lapsik! Miks ta üldse minuga siis koos oli, kui ta tegelikult koos olla ei taha. Ta ei salli mind! Ma olen tema jaoks gryffindorlane, sopavereline. Ma peaks teda vihkama. Ma tean. Aga ma ei saa. Asjalood on hoopis vastupidi."

Edasi kirjutas tüdruk sinna kritseldusi, st. ta sodis enda päevikulehe täis ning viskas raamatu seejärel vastu seina. "Kurat küll," pomises ta nõutult, langetades enda pea kätele. Ta hakkas vaikselt enda lolluste üle naerma. Neetud alkohol!

Ta lasi uksel enda seljataga natuke kinni vajuda ning ta astus edasi. Täiesti ebanormaalne. Või siis ka mitte. Mõlemad käitusid nagu mingisugused pubekad ning sajandite vanuse vampiiri jaoks oli see juba puhas lollus. Kuid millegipärast see ignoreerimine pakkus talle nalja. See oli nagu väike test. Las nad vaatavad, kumb suudab kauem teisest eemale hoida. Darren uskus, et tema võidab. Ta oli päris kaua suutnud üksinda hakkama saada ning saab ka nüüd. Lapsik, kuid siiski.

Vampiir seisis akna juures, mille ette olid lauad taotud. Osad olid aga eest ära tõmmatud ning need vedelesid siin-seal põrandal. Ta vaatas aknast välja, seirates ilmetult tänavat, kus mitte ühtegi hingelist ei olnud. Ainult nemad Samaraga olid ainsad lollid, kes veel sellisel kellaajal kusagil väljas passisid ning omaette olid. Teised õpilased magasid vaguralt oma magamistubades või mõni kirjutas veel oma esseed lõpuni. Järsk klirin allkorrusel pani ta korraks ukse poole vaatama, kuid peagi rändas tema pilk tagasi aknast välja. Kuid ta oli uudishimulik ning peagi jõudsid neiu vaiksed sõnad ka tema kõrvadeni.

Tüdruku järjekordne päeviku sissekanne muserdas teda pisut. Pagana pihta, Darren tegi talle teene, mitte ei rikkunud tema elu! Samaral oli võimalus minna ja oma elu täiel rinnal välja elada, mitte konutada Temasuguse kõrval. Kibestunud muie ilmus tema huultele, kui teda lapsikuks nimetati. Jah, seda ta oli, kuid milline Samara omakorda oli? Tema kohta küll Täiskasvanud mõistusega inimene öelda ei saanud. Kui ta seda oleks, oleks ta rohkem skeptiline ning ta ei oleks ennast kunagi Darreniga siduma hakanud.

Vampiir ohkas raskelt ning suundus voodini, millel ta istet võttis ja pilgu lae poole suunas. Tema kõrvuni kostus vaikne mütsatus, kui neidis oma päeviku vastu seina viskas ning seejärel vaikselt naerma hakkas. Alkohol.

Samara ajas end peagi taas püsti. Millegi pärast ei suutnud ta ühe koha peal olla, eriti veel, kui ta jokkis oli. Just sellepärast vaataski ta enda ümber ringi, kuid peale pilkase pimeduse ta muidugi ei näinud. See muserdas teda. Miks oli nii, et vampiirid said ka pimeduses näha, aga tema mitte? Miks oli tema inimene? Inimene - eikeegi. Ta täitsa mõistis Darrenit - miks peaks noormees tema poole vaatama, kui Samaragi ei teeks seda. Mitte, et ta nüüd nii väga negatiivse mõtlemisega oleks, aga pigem oli ta realist. Võrreldes Vampiiriga ei olnud Samara midagi.

Vaikselt edasi naerdes, võttis tüdruk enda võlukepi välja ning manas sinna otsa tule, vaadates nüüd ruumis ringi. Kaminas põles küll tuli, kuid see jättis endast maha jubedaid liikuvaid varje, mis neidist veidi hirmutasid.
Endamisi kulmu kortsutanud, suunas tüdruk enda pilgu ühe vana logunud laua suunas, mille ääres ta mitu korda joonud oli ning väikse Reparoga parandas ta selle millegi pärast ära. Järgmiseks parandas ta ära kaunid kardinad akende eest, nüüd nägid need välja, nagu uued. Seejärel auk põrandas ning samuti ka laes, kapid ning muud mööbliesemed, mis silma jäid. Ka diivani. Nüüd ei tunginud sellest vedrud välja ning sellel sai mugavalt pikutada. Just sinnapoole Samara rahulolevalt kõndiski. Ta võttis diivanil istet, libistas käed pea alla ning uuris nüüd lage. Tuli võlukepi otsas, kustus tasa ning viimaks jäi ta hõõguvate sütetega üksi.

Oli veider, kui paljudeks asjadeks oleks Samara valmis olnud vampiiri pärast. Ta oleks isegi enda sõbrad reetnud, et temaga olla. Ilmselt asjatult, sest Darren ei olnud temast huvitatud, kuid riskima ju pidi. Oma enda sõbrad ei teinud ka Samarat õnnelikuks, seega mis kasu neist oli?
Tüdruk turtsatas kibestunult, panemata tähele, kus ta küüned olid. Need kratsisid neidise käeselga, tõmmates maha kärna, mis oli jõudnud haavale kasvada. Nüüd hakkas haav vaikselt taas veritsema. Aga las veritses - Darrenit ei olnud ju enam seal. Mitte, et tüdruk oleks tõesti tahtnud koguaeg veritseda, aga ta lihtsalt ei pannud tähele. Kuum veri nõrgus aeglaselt imekitsa ojana tüdruku käeseljalt maha, kukkudes väga vaiksete tilkumise saatel põrandale.

Darren oskas ainult vaikides pealt kuulata ning ette kujutada asju, mida Samara seal allkorrusel teha võis. Vaiksed raginad, mis kokku sulandusid, võisid tähendada vaid parandamisloitsu, mida ta oli oma elus väga palju kordi kuulnud.
Ta pööras pilgu seinale ning vaatas seda, justkui annaks see kõik vastused tema küsimustele, mis on vampiiri päris pikka aega painanud. Kuid sein vaatas talle tühjalt vastu ning Darren ohkas vaiselt, langetades pilgu. Ta keeldus alla minemast, kuigi soovis näha, millega Samara tegeles. Mida ta seal parandas? Seinu? Lage? Otsustas ta ära parandada põranda, mille oli tema isiklikult katki kukkunud? Vaevalt. Ta oleks samme kuulnud.

Tüdinult heitis ta voodis selili. Värsked linad ja tekk võtsid ta vastu ning noormehel tekkis soov oma nägu patja suruda ning sealsamas magama jääda. Inimesed jäid kiiresti magama. Muidugi oli tema ka võimeline uinuma, kuid seda ainult päeval ja tõesti siis, kui ta Soovis seda.

Vampiir sulges silmad ning hingas sügavalt ja aeglaselt sisse niiskusest haisvat õhku, mis lõigati läbi millegagi, mis oli palju parem, kui see. Darren tegi oma silmad lahti ning vaatas ukse poole. See oli veri. Puhas veri, mis tilkus vaikselt põrandale. Vampiir kortsutas kulme. Ta oli enne märganud arme tüdruku käel ning see vihjas enesevigastamisele. Langes Samara tõesti nii madalale?
Vampiir sulges taas silmad.

Pagan!
Samara süda tuksles meeletult kiiresti, kui ta nüüd õrnalt enda sõrmeotstega enda kätt puudutas. Tüdruk kergitas hetkeks enda pead. Jah, Darren oli läinud. Vastasel juhul oleks ta kindlasti tulnud vaatama, mis Sam seekord siis endaga tegi. Darren hoolitses ju alati tema eest, ta teeks ju ka praegu seda, eks ole?
Tütarlaps neelatas vaikselt ning hingas sügavalt sisse. Tema ei tundnud vere lõhna ning see ei ergutanud tema meeli. Veel. Ta oli inimene. Sellegi poolest tõstis ta aeglaselt enda randme enda huulte juurde ning hinganud sügavalt sisse, tõmbas ta keelega üle enda käe. Nii tegi ta tegelikult alati enda haavaga, sest inimese ila pidavat vere jooksmise kaotama. Aga hetkel tegi ta seda teisel põhjusel. Ta soovis teada, kas veri tõesti maitses hästi?
Tütarlaps üritas aru saada. See oli magus, aga samal ajal mõrkjas, justkui oleks tegu magesõstardega. Tütarlaps tundis omaenda vere maitset enda keelel ning see pani õrnalt ta pea ringi käima.

Viimaks langetas tütarlaps enda käe ning pühkis selle verest ning süljest enda pluusi sisse. Ei olnud hea. Üsna vastik tegelikult ning mõte kellegi vere joomisest oli veelgi õõvastavam. Kindlasti ei arvaks ta seda siis, kui ta vampiir oleks.
Tütarlaps kergitas veidi enda külge ning võttis diivani vahelt uue pudeli, see oli samuti Tuliviski. Ta keeras sellelt korgi pealt ning libistas enda huultele, rüübates sellest mõned sõõmud. Vere maitse oli nüüdseks kadunud.
Koos pudeliga tõusis tütarlaps püsti ning libistanud võlukepi teksade tagataskusse, hakkas tütarlaps treppidest üles kõndima. Kuna kaminatuli oli kustunud (ja nad olid Darreniga jälle pimedusse mattunud), otsustas tüdruk veidi magada ruumis, mis oli talle juba väga tuttavaks saanud.

Ta libistas aeglaselt enda käe lingile ning tõmbas selle alla. Taaskord tundis ta külmavärinaid ning esijalgu ei näinud ta Darreni siluetti, mis voodil lebas. Tüdruk sulges vaikselt enda järel kriuksuva ukse ning kõndis voodini. Ta asetas pudeli õrna kolksatusega öökapile ning lükkas seejärel juuksed enda õlalt seljale. Ta ei näinud endiselt noormeest ning tegelikult nägi ta liiga viltu tänu joogile, et üldse midagi tajuda. Vaikse ohkega tõmbas ta endalt seljast maika, samal ajal enda baleriinasid jalast tõmmates. Seejärel hakkas ta pükste kallal askeldama ning kui ta viimaks enda veinipunase pesu väel oli, rüüpas ta veel mõned sõõmud enda joogist ning hakkas seejärel pikali minema kuni ta poolel teel järsku tardus, pilk ainiti vampiiril.

Seda Darren poleks küll oodanud. Ta lamaskles voodis, olles sügaval mõtetes. Ta peaaegu isegi jäi magama, kui hääl, mis tuli täpselt tema kõrvalt, äratas vampiiri üles. Ta avas silmad ning vaatas koheselt kõrvale. Seda, mida ta nägi, poleks ta mitte kunagi oodanud.
Inimese jaoks oli neidise keha üllatavalt ilus. Tema nahk tundus nii soe ja siidine olevat. Kutsuv lausa.

Muidugi tahtis Samara sinna tulla. Voodi oli ju korda tehtud, mugav ning puhas. See oli võlukunstiga kaitstud ja satikad ega isegi Aeg ei tule seda veel niipea purema.
Vampiir köhatas vaikselt. Natuke ebamugav oli vaadata Gryffindorlast... poolpaljalt. Kuid kuna neidisest õhkus alkoholi ja värsket verelõhna, ei saanud ta neidu süüdistada. Kuna tuliviski oli kange jook, siis arvatavasti mõjus see tema peal piisavalt palju, et panna ta Nii käituma. Kui seda nii nimetada võis. Arvatavasti tahtis tüdruk lihtsalt välja magada, et kooli kaine peaga tagasi minna. Tõeliselt eeskujulik koolivanem!

Ta ajas ennast kiiresti voodist välja ning suundus ukse poole. Tal polnud vaja, et Samara saaks asjast valesti aru. Onnis oli ta juba tütarlapse eemale lükanud ja neidis pidi sellega leppima. Ta ei kavatsenud selle asjaga edasi minna. Vähemalt mitte siis, kui nad ei ole veel piisavalt palju üksteisega tutvunud. Selleks läheks vist aasta, mitte rohkem. Vaevalt ei suudaks tütarlaps seda välja kannatada?

Hoolimata sellest, kui kutsuv vaatepilt tema seljataga ka poleks, ei vaadanud Darren kordagi üle õla vaid läks trepist alla. Tal oli õige aeg sealt lahkuda.

Samara nägu oli kriitvalgeks tõmbunud ning koheselt sai ta ka kaineks. Kärmelt tõstis ta riided enda keha ümber ning astus kõrvale, kui Darren püsti tõusis ning sõnagi lausumata lihtsalt ära läks. Ilmselt liiga oksele ajav vaatepilt. Tütarlaps vaatas veel mõni hetk ukse poole. Ta neelatas raskelt ning ta ei julgenud hingatagi. Ta oli igasugused mõtted ning lootused seoses Darreniga maha matnud just nagu oli ta kunagi teinud ka Max'iga, kui libahunt talle meeldima hakanud oli. Huvitav, kumba Darren Samarale rohkem soovitaks, libahunti või vampiiri? Kumba ta tüdruku jaoks ohtlikumaks peaks? Selle mõtte üle süngelt naernud, pani neidis end riidesse. Ta ei kavatsenud selles voodis magada.

Tüdruk sättis veel enda riideid, pani jalatsid tagasi jalga ning veidi kõheldes, puudutas ta õrnalt voodi pehmet lina, millel vampiir oli just maganud. Tüdruku süda laulis rõõmsalt ning antud hetkel vihkas tüdruk seda tunnet. Ta võttis öökapilt enda Tuliviskipudeli, rüüpas sellest paar kibedat sõõmu, lootes, et ta peagi sellest teadvuse kaotab, ning surus seejärel voodilina endale rusikasse, tõmmates selle voodist, lennutades selle maha. Sinna, räpasele põrandale, maandusid ka padjad ja tekid.

Seejärel väljus tüdruk toast. Ta ei hakanud voodit lõhkuma, sest teadis, et teeks endale siis veelgi rohkem viga.
Nüüd kõndis tüdruk Darrenile järgi, silmad sähvimas. Neetud Hurtsik, mõjus alati tüdrukule halvasti! Tal oli tugev promill ka sees ning tema samm kõikus kergelt, kui ta ettevaatlikult trepist alla kooberdas, otsides silmadega noormeest. "Aitab sellest peitusmängust," lausus tüdruk väsinult ning väljakutsuvalt. "Sa oled ming juba päris pikka aega ignoreerinud ja ma tahaks teada selle põhjust, Darren. Ma ei viitsi enam."

Ta vajus trepiastmetele istuma ning kaanis taaskord meeleheitlikult enda pudelist selle sisu. Tal oli nii ükskõik. Hetkel. Teda ei huvitanud. Kuradi Darren.

Parima heameelega oleks Darren kusagil mujal, kui Inglismaal. Kasvõi Siberis. Sealne kliima sobis talle ideaalselt. Päikest ei olnud küll vähe, kuid kuna seal oli talv ja külm koguaeg, siis kadus see üsnagi kiiresti.
Põgenemine tundus igati kerge. Ja allaandlik tegevus niisamuti. Vaevalt keegi (peale Samara) üldse tähele panekski tema puudumisi? Darren ei käinud eriti tundides ja kui ta seal oma nägu näitaski, oli ta enamasti vait ja täitis oma pärgamenti. vahel vahtis ta niisama aknast välja ja mõtles oma mõtteid või meenutas midagi oma eelmisest elust.

Kui ta esimesele korrusele tagasi jõudis, oletas ta juba, et tüdruk, kes jõi ilmselt piisavalt palju, otsustas siiski magama jääda, kuid tähelepanelikult kuulatades jõudis ta järeldusele, et nii see asi ei olnud. Veel. Neidis liigutas ning nagu ta häälte järgi aru sai, siis pani ta ennast tagasi riidesse. Darren vangutas endamisi pead. Miks ei saanud Samara lihtsalt maha rahuneda ja oma asjadega tegeleda? Veider oli mõelda, et nad ei olnud veel kordagi tänase päeva jooksul rääkinud. Näost näkku vähemalt mitte, kuigi ta oli kuulnud, kuidas neidis pomises oma päeviku sissekannet vaikselt. Kas ta oligi sellepärast kahvatuks üleval tõmbunud? Võimalik.

Ta astus edasi just sel hetkel, kui kuulis, kuidas tütarlaps toast väljub. See oli tõesti nagu peitusemäng. Darren ei vältinud teda. Endaarust. Ta seisatas ukse ees, kui neidis näitsik just viimasele trepiastmele jõudis ning teda hüüdis, tõstes seejärel omale pudeli huultele. Viis, kuidas ta tuliviskit jõi, pani vampiiri nina kirtsutama. Alkohol ei avaldanud talle mõju ning selle vänge lõhn pani ta pea ringi käima. See oli iiveldama ajav! Hetk hiljem ilmus ta tüdruku kõrvale ning haaras pudeli tema käest:"Kuidas oleks, kui sa õpiksid alguses täiskasvanu kombel käituma?" lõrises ta kulme kortsutades, hoides pudelit Samara käeulatusest väljas.

Samara tõusis koheselt püsti, kui Darren temalt pudeli võttis. Neidis vaatas enda ainsat lohutajat ning seejärel Darrenit. Ta tahtis enda pudelit tagasi. Ta tahtis sellest juua, kuni viimanegi piisk sellest on välja nõretatud. Ta tahtis tunda end vabana ning mis siis, et hommikul oli hinnaks jube pohmell, leppis ta sellega. Ta teadis suurepäraseid pohmakavastaseid rohte, üks tõhusam, kui teine.
Kuid nüüd vaatas ta kange pilguga noormehele otse silma, kes keelas millegi pärast tüdrukule seda, mida too tahtis.

"Ja mis ütleja sina mul oled?" küsis tüdruk sosinal, astudes noormehele sammu lähemale. Ta ei kartnud teda, mis siis, et ta üle terve keha värises. Talle ei meeldinud see, mis toimus. Nad tülitsesid jälle, justkui oleks nad ajast tagasi minna. Antud hetkel oli aga tüdrukul tunne, justkui nad oleks mingi paar, kes kaklevad. Nende esimene fight pärast seda, kui nad hästi läbi saama hakkasid. "Sa ise lähed minu juurest koguaeg ära, mis sul sellest, kui ma joon?" Ta turtsatas. "Käitu ise täiskasvanu kombel ning ära põgene mu juurest ära. Ma ei jaksa enam seda taluda, okei? Ma olen nii kuradi väsinud sellest, et ma pean olema su kõrval, ilma, et sa mulle kuuluks, okei? Ja jah, ma olen purjus, aga viinas peitub tõde, mis siis, et see Tuliviski on." Ta nõksatas peaga pudeli poole.

Ta astus nüüd mõned sammud tahapoole, lootes, et ei koperda. Seekord seda ei juhtunud. Ta pöördus ringi ning kõndis diivani juurde. "See pole mul ainus pudel. Jäta mind üksi nüüd," lausus ta jahedalt, libistades käe diivani vahele, võttes sealt juba uue pudeli. Seekord ei olnud tegu Tuliviskiga vaid Haldjaveiniga.

Miks nad üldse tülitsesid? Pagana pihta, samaral oli õigus. Noormees ei pidanud tema pärast muretsema. Neidis oli seitseteist ning ta vastutas oma tegude eest Ise. Tema sõbrad, vanemad, vend, veel vähem Darren, pidid selliste asjade pärast oma pead vaevama. Ta langetas käe pudeliga, hoides lõrinat vägisi tagasi. Teda ei huvitanud need kommentaarid või solvamised, mida tütarlaps tema poole pildus. Pigem vihastas ta rohkem sellepärast, miks hävitas ta ennast igasuguste jamadega? Alkohol, suits ja narkootikumid. Kuigi Samara ei tarvitanud neid enam, oli vampiir veendunud, kui näitsikul närvid täiesti üle viskavad, on ta valmis oma viimased varud endasse süstima ning uued ostma.

"Ja kuidas kavatsed sa elus hakkama saada, kui keegi teine sind jätab? Hakkad jooma? Kui sa nii tark oled, peaksid sa teadma, et ma ei ole sinuga sest see on Vale! Pagana pihta, miks sind minu juurde nii tõmbab, kui sa tunnistad praegu nii endale kui ka mulle, kui valus see sulle tegelikult on?" küsis ta vastu.

Tahtmatult järgnes ta Samarale, imestades vaid hetkeks toa üle, mis oli täiesti terve ja korras. Kui keegi kätte võtaks, oleks Huilgav Hurtsik paari päevaga täiesti puhas ning elamiskõlblik majake. Kuid tema pilk peatus taas neidisel, keda ta tulisel pilgul vaatama jäi. Kui tüdruk teise pudeli võttis, lõrises vampiir taaskord ning viskas tuliviski pudeli vastu seina katki. "Olgu!" nähvas ta vihaselt ning kadus toast.

Samara tõstis hõbedase vedelikuga pudeli enda huultelt ning vaatas noormehe poole. Ta ei lähe, kinnitas Sam endale mõtteis. Darren jääb nagu alati, olles samal ajal nagu vana rahu ise. Selle asemel viskas Darren pudeli puruks nii, et neidis võpatas ning muutus punkti võrra kainemaks, jällegi. Ta vaatas noormehe lahkuva selja poole ning teda valdas äkiline paanika. Darren läheb ära! Seda ei saa juhtuda. Nüüd teadis tüdruk, et kõik on läbi ja et ta on kaotanud igasugusedki šansid noormehega koos olla, ükskõik, mis viisil.

Darren'i küsimus kummitas endiselt neidise peas. Miks arvas Darren, et see on vale, mis Samara ja tema vahel toimus? Kas selle pärast, et tüdruk oli inimene ning noormees vampiir? Sel juhul muutku Samara enda suguseks, milles probleem! Samara ei kõhkleks, ta oli alati seda ju tahtnud.

Pudel neidise käest kukkus põrandale ning selle elavhõbeda sarnane jook voolas maha. Tüdrukut see aga ei huvitanud. Selle asemel vaatas ta kohta, kuhu noormees oli läinud. "Darren!" hüüatas tütarlaps läbilõikaval toonil. "Darren!" Nüüd oli hõige olnud päris meeleheitlik. Nii ei saanud olla. Nii ei tohtinud olla! Olgu, Darren ei taha temaga olla, aga ärgu mingu siis vihaselt minema. Tüdruk ei oleks saanud nende süümekatega elada.
Neidis hakkas ukse poole jooksma, kuid järsku kostus vali mütsatus ning niutsatus. Tüdruk oli koperdanud mingi posti otsa, mille üks liist oli neidise jalge alla jäänud. Nüüd oli tüdruk näoli maas, ninaluu puru. Sealt voolas meeletus kogustes verd.
Kuskil midagi ragises. Tüdruk tõstis enda pea ning pööras selle kõrvale. Just täpselt siis, kui tüdruk enda pilgu laele viis, ninast veri põrandale tilkumas, kukkus kogu esimese korruse lagi neidisele peale, mattes tüdruku rusude ja tolmupilve alla.

Nii mõnedki inimesed olid valinud alkoholi sõpruse asemel. Ning tundus, et just selle valiku oli teinud Samara.
Vampiir seisis hurtsiku ukse ees, hingates sügavalt värsket õhku sisse. Nende kahe vahele oli tekkinud nüüd hiiglaslik barjäär. Nõnda oli kahe jaoks arvatavasti kõige parem. Nad ei söönud teineteise närve ning ajapikku unustab Samara ta.

Kuid ta poleks kunagi arvanud, et tüdruk tema järele karjuma hakkab. Darren pigistas oma silmad kinni ning kuulas, kuidas Samara kaks korda teda hüüdis ning seejärel kuulis ta samme, mis tulid otse koridori suunas. Oleks tütarlaps välja jooksnud, oleks ta otsapidi Darreni selja vastu kokkupõrganud. Kuid selle asemel, et kuulda samme, mis lähevad trepist üles või tema suunas, kuulis ta valju raginat ning tugevat verelõhna.

Iiveldama ajav ragin, mis teiselt poolt kostus, sundis vampiiri liigutama ning ta avas ukse just hetkel, et näha, kuidas Samarale kogu esimese korruse lagi peale variseb, mattes tüdruku nii kõikide mädanenud ja raskete laudade alla. Koheselt võttis ta taskust oma võlukepi ning esimest korda tundis ta ennast nii, nagu ta ei teaks, kust alustada. Ja ta ei teadnudki. Oli isegi võimalik, et Samara isegi ei jäänud ellu vaid suri sealsamas!
Jää justkui voolas tema soontest läbi ning ta viipas oma võlukepiga, lennutades kõik lauad võimalikult kiiresti eemale. Neidise verelõhn oli kokkusegatud vana ja kopitanud niiskuse haisuga, mis pani Darreni pea ringi käima. Ta kummardus koheselt tütarlapse kohale, tõstes ta ettevaatlikult omale sülle. See oli tema süü!

Väriseva käega lükkas ta juuksed Samara näo eest kõrvale ning tõstis randme oma suule, hammustades selle katki. seejärel asetas ta käe neidise huulte kohale ning ootas. See oli teine kord, kui nad seda protsessi teevad. Teine kord! Masendav, kuidas neidis ikka suutis ennast sellistesse olukordadesse panna.

Eelmisel korral oli see mõjunud üsna kiiresti, aga praegusel hetkel ei suutnud Samara mõeldagi, rääkimata siis enda liigutamisest. Tal oli tunne, justkui oleks ta kukkunud põhjatusse auku. Ta ei tundnud valu, õnne, rõõmu - midagi. Ta ei tundnud seda, kuidas vampiir tüdruku enda sülle võttis ning ning tema eest hoolitseda üritas. Ta ei tundnud, kuidas tal süda nii paha on ja kuidas tema roided meeletult valutasid, peast rääkimata.

Neidise parem kulm oli täiesti lõhki ning sealt immitses ohtralt verd, tüdruku nina, mis oli vasakule viltu ning ilmselgelt murdunud, oli samuti verd täis. Verd täis oli ka neidise suu, millest oleks immitsenud verd, kui see oleks paokil olnud. Tütarlapse sõrmenukid olid kriimustatud ning tema riided ning nahk olid määrdunud. Pikad juuksed kleepusid salkudena vere külge, mis tüdruku näol oli.

Vampiiri vere maitse tundis ta aga enda huulte vastas koheselt ära. Ta oli seda ju varemgi tunda saanud ja see oli talle meeldinud. Aga ta ei suutnud avada enda huuli, et ta saaks rohkem ning paremini Darren'i käe kallal ahnitseda. Ta lebas endiselt lõdvas olekus noormehe süles.
Mida rohkem ka vereimeja verd tunda sai, seda enam tundis ta, kuidas tema luud-kondid meeletult valutavad. Ninaluu paranes ilmselt Darren'i silme all ära, kuid kui roided hakkasid tagasi painduma, oli neidisel päris jube olla. Ta ei saanud isegi mitte karjuda, ta ei suutnud.
Viimaks tõmbles hetkeks tütarlapse sõrm ning neidise süda hakkas kiiremini lööma. Haavad tema näol kasvasid aeglaselt kinni ja ei jätnud endast peale punaste laikude ja kuivanud vere midagi järgi.
Juba mõne aja pärast suutis Samara aeglaselt ning vaevaliselt enda käsi tõsta. Ta põimis enda sõrmed ümber vampiiri randme ning avas järsku enda kevadised silmad, kui ta enda huuli aina intensiivsemalt ümber vampiiri käe põimis.

Viimaks langetas gryffindorlane enda käed ning sulges enda silmad, vajudes noormehe sülle lõdva kujuna. Ta toetas enda pead vampiiri rinnale ning hingas viimaks sügavalt ja kähedalt sisse. Tal oli janu. Jube janu.
Ta avas taaskord enda silmad ning vaatas nüüd otsa vereimejale. Ta uuris enda heleroheliste silmadega vampiiri silmi ning tema näol oli täiesti mõistmatu, kuid samas uudishimulik ilme. Aeglaselt tõstis ta enda käe vampiiri põsele ning küsis sosinal: "Kes sa oled?" Darren oli enda tahtmise saanud, Samara ei mäletanud essugi.

Varemgi olid inimesed reageerinud aeglaselt sellele veidrale raviprotsessile. Õnneks oli vampiiriveri tugeva toimega ning hakkas kindlalt tööle niipea, kui see organismi sisenes, kuid Darren oli sellest hoolimata kannatamatu ning vaatas Samara näo poole. Neidis oli oma ninaluu murdnud ning arvatavasti tõkestas sinna kogunenud veri hingamise. Vampiir surus käed rusikasse ning heitis pilgu lae poole. See ei olnud enam nii varisemisohtlik, kuid mõned palgid rippusid veel ohtlikult. Pagana pihta, nad mõlemad ju teadsid, et seal oli ohtlik. Darren saaks sellest küll eluga pääseda, kuid mis siis oleks olnud, kui Samara oleks sinna üksinda tulnud ning just siis oleks lagi talle peale varisenud? Vaevalt elaks ta hommikuni seal rusudes välja.

Haavad paranesid vampiiri silme ees. Ta viibutas oma võlukeppi ning puhastas tütarlapse näo verest. Kuid sellest hoolimata nägi tüdruk vampiiri silmis kuidagi väga kahvatu välja. Kuid ta hingas! See oli hea. Ta ei pidanud ju kohe teadvusele tulema, hea oli seegi, kui ta vähemalt mõnda aega rahulikult hingab ning kasvõi tunni või paari pärast oma silmad avab.

Lõpuks hakkas neidise süda kiiremini tuksuma ning tahtmatult ilmus vampiir näole kerge, peaaegu märkamatu, naeratus, millega ta tütarlast vaatas. Muidugi oli tal hea meel selle üle, et Samara jääb ellu, kuid siis talle meenus nendevaheline tüli ja õrn naeratusevari kadus. Ta kortsutas süngelt kulme. Kas tüdrukul jätkub tema vastu piisavalt austust ning ta tänab vampiiri või jätkavad nad tülitsemist? Darren vihkas draamasid ja igasuguseid muid tülisid. Vihkas. Need olid nii aegavõtvad ja väsitavad ning peavalu tekitavad, et jube. Kuid ometigi olid need osa igapäevasest elust.

Viimaks avas Samara oma silmad ning Darren vaatas talle pinevalt otsa. Oleks loll küsida 'Kuidas sa ennast tunned?' kui vastus oli ilmselge. Kohutavalt. Temagi tunneks ennast kohutavalt, hirmunult lausa, kui tema peale oleks varisenud terve lagi ja ta oleks surelik. Darren oleks arvatavasti šokis.
Kui tüdruk suu avas, ootas ta sealt millegipärast midagi solvavat, kuid neidise küsimus pani paigale tarduma ja kõnevõimetult Samarale otsa vahtima. Tegi ta mingisugust nõmedat nalja oma küsimusega?

Asi oli naljast kaugel ning tüdruk vaatas endiselt mõistmatu pilguga noormehele otsa. Tütarlapse ilme oli mõnevõrra jahmunud ning ega palju puudu ei olekski jäänud sellest, et tüdruk paanikasse sattunud oleks. Ta ei olnud veel enda ümber vaadanud. Nüüd vaatas ta vampiiri nägu, armudes temasse uuesti.

Neidis tundis täieliku tühjust. Ta ei suutnud meenutada, mida oli ta sel hommikul teinud. Või päev pärast seda. Või päev pärast seda.. Tegelikult ei mäletanud Samara midagi, justkui oleks ta alles nüüd ilmavalgusele tulnud.
Ta ei teadnud, kes olid tema lähedased ning ta ei teadnud, kus ta on. Ta ei teadnud, mis aasta hetkel on, mis päev on. Ta ei teadnud, kes Tema on. Sellele mõeldes tekkis tüdrukus meeletu hirm. Miks ta ei teadnud midagi? Miks ta ei suutnud mäletada?
Tütarlaps rebis enda pilgu vampiirilt ning vaatas nüüd enda ümber ringi. Kõikjal olid rusud, tolm ning väga vastik niiskuselõhn.

"Kus... kus ma olen?" küsis gryffindorlabne sosinal ning tema pilk peatus taas noormehel. "Mis toimub? Kes sa oled? Kus ma olen?" Ta hakkas vaikselt paanikasse minema. Neidis värises hirmunult endiselt vampiiri vastas, kui ta enda vesiste silmadega noormehe poole vaatas. Või vähemalt üritas. Kuna kõikjal oli taaskord suht pimedaks läinud, oli tal raske isegi seda näha, kes temaga seal on.

Darren kergitas kulme, suutmata uskuda seda, mida ta praegu nägi. Tundus, et mõlemad olid mõistmatud antud olukorras. Vampiir ei teadnud mida teha ning ta vaatas samuti rusude poole, kui tüdruk oli viimaks võimeline oma pead piisavalt palju kallutama, et ümbrust silmitseda.

Kui neidis teda taas kõnetas, langetas Darren pilgu ja vaatas teda kaalutlevalt, kuid samas ka veidi hirmunult. See oli üldse esimene kord, kui ta sattus kokku kellegagi, kelle mälu oli kustunud. Oleks see olnud loitsuga eemaldatud, oleks ta võinud vähemalt kuidagimoodi Samarale mälu tagastada, kuid see siin oli õnnetuse tagajärg. "Sa oled Huilgavas Hurtsikus," seletas ta, üritades rahulikku tooni säilitada. Vaevalt neidis üldse mäletas seda, kuidas ta üldse sinna jõudiski.

"Rahu nüüd," sosistas vampiir pinevalt. Ei olnud vaja, et Samara paanitsema hakkaks ning midagi rumalat teeks. "Tule. Ma viin su tagasi Sigatüükasse," otsustas Darren viimaks, tõustes püsti ning tõmmates tütarlapse ettevaatlikult enda järel. Tüdrukuga, kes oli oma mälu kaotanud, ei riskinud ta parema meelega oma olemuse reetmisega. Kes teab, võib-olla läheb ta seda igale ühele kuulutama. Nagu tal neist probleemidest vähe oleks.

Samara silmad olid suured nagu tõllarattad, kui ta kuulis, mida noormees ütleb. Ta ei saanud sõnagi aru, mida noormees ütles. Noh, inglise keelt ta muidugi mäletas, kuid kõik muu oli tema jaoks tähtsusetu. Kuid ometi tundis ta suurt uudishimu.

Noormees tõusis järsku püsti ning tiris neidist enda järel. "Ei-ei, oota nüüd," lausus Samara selge ning rahuliku häälega, vaadates enda ümber ringi. Ta oli väga veidras kohas. Seal haises ning kuskilt kostusid mingid krabinad, hiirte liikumine. Tütarlaps väristas enda õlgu. Darren'i käsi oli nii külm ja kõva. Isegi see hirmutas tüdrukut, kuid paratamatult usaldas ta noormeest kohe, kui teda nägi. Tal ei olnud ju kedagi teist. Ta ei suutnud kedagi teist usaldada, sest ta ei teadnud ega tundnudki kedagi. Ka Darrenit mitte, kuid too oli kohe algul seal olnud, koos tüdrukuga.

"Kuhu sa mind viia tahad? Sigatüükasse? Mis see on?" Tundus, et neidise suust ei saagi küsimused otsa. Tegelikult tekkis neid aina kiiremini juurde. "Ma ei taha kuskile minna. Ma.. ma olen nii võõras kohas. Ma ei taha siin olla." Gryffindorlane hakkas ebakindlaks muutuma, kuid erinevalt Samarast, ei hakanud mälukaotusega vaevlev tüdruk paanitsema. Ta soovis rahulikult kindlaks teha, kus ta on, kellega ta on, mida ta seal ja üldsegi - mis toimub?
Neidis pööras enda pilgu oma riietele. Või noh, nende riietele, mida ta kandis, sest ta ei suutnud uskuda, et keegi midagi Sellist kanda võiks. Tänu varingule olid need veel räpased ka.

Varing. Samara pööras enda pilgu enda selja taha. "Mis siin veel juhtus?" päris tütarlaps pominal, küsimus oli eelkõige mõeldud talle endale. Väga veider...

Darren peatus. Ta ei saanud öelda, et ta ei olnud üllatunud, kui tüdruk temaga sellisel toonil kõneles. Millal Samara oli üldse temaga Sõbralikult rääkinud? Jah, nad suhtlesid küll nagu sõbrad ja võib-olla isegi nii, nagu oleks nende vahel midagi erilist, kuid sellist tooni polnud kumbki teineteisega rääkides kasutanud.
Vampiir vaatas kahtlustavalt tüdrukut, kes veel rohkem küsimusi esitas. Ta tõesti ei olnud kõige õigem inimene, kes seletaks talle neid asju lahti. Ta lihtsalt ei oskaks sõnadesse panna asju, mida ta teadis.

"Sigatüügas on nõidade ja võlurite kool," seletas Darren, toon samuti soe ja sõbralik. Muudmoodi ei olnud ilmselt võimalik temaga rääkida. Hirmunud ja uudishimulik nagu ta oli, võis ta asja väga valesti mõista. "Sina õpid seal." Lisas vampiir mõne hetke pärast, seirates Samarat ettevaatlikult. Kuidas ta tundides hakkama saab nüüd? Vaevalt laseksid õpetajad tal puhata. Slytherinlane ohkas. Nii palju siis "puhkusest", mida ta nii väga taga igatses. Nüüd oli ta veel ka lapsehoidja! Õnneks oli neil mõlemal sarnane tunniplaan ning vajadusel võis ta Samara klassi ära saata.

"Sa ei peagi siin olema. Tule, ma viin su Sigatüükasse. Ma usun, et haiglatiivas oskavad arstid su mäluga midagi teha," pomises ta, haarates õrnalt Samara käest kinni ning ettevaatlikult ta enda järel Hurtsikust välja juhtides. Tema veri ei saanud mälu parandada. Mõnikord kustuski inimeste mälu kui nad muudeti vampiirideks. Mõnes mõttes oli see hea. Nad ei läinud oma perekonda ja armastatuid otsima, mis oli kõige hullem ja kõige esimene asi, mida nad tegid niipea, kui neist surematu sai. "Sulle kukkus lagi pähe," vastas talle Darren, kellele ei jäänud kuulmatuks vaikne pomin, mis libises üle Samara huulte.

Samara vaatas rabatud ilmega noormehele otsa. "Eee, misasi?" küsis tütarlaps uskumatult. "Nõiad? Võlurid?" Ning seejärel puhkes ta naerma. See tundus nii absurdne. Ei olnud olemas nõidu ega võlureid. Olid ainult normaalsed inimesed, kes ärkasid hommikul kell kuus ning kiirustasid autos süües tööle. Tööks oli muidugi mingi kontoriametnik või õpetaja või ülikooli professor või advokaat või midagi muud normaalset. Kuna Samara oli sünnist saati mugu olnud, uskus ta ka nii. Ei olnud olemas nõidu ega võlureid. Ei olnud olemas ka vampiire.

Neidis suutis viimasel hetkel tõsisemaks muutuda. Olukord ju oli tõsine! Ja ta ei tahtnud, et see noormees tema käe vastas solvuks ning minema läheks. Oli ju tema hetkel ainus, keda Samara üldse teadis. Too oli olnud esimene, keda oli tüdruk silmi avades näinud.

Noormehe sõnad selgitasid asjaolu, et seal majas kõik nii segamini oli. Ta kortsutas vaid kulmu, oskamata midagi öelda. "Kuidas ma ellu sain jääda?" päris ta ettevaatlikult. Ta ei tahtnud sinna, Sigatüükasse, minna. Millegi pärast uskus tüdruk, et tegu on hoopis hullumajaga. Veelgi halvem koht, kus olla.
Mälukaotus, huh? See selgitas asjaolu, et neidis midagi ei mäletanud. Aga kuidas oli ta siis ikkagi elama jäänud? Ta suutis kõndida, ükski koht temas ei valutanud ka mitte! Kuidas oli see võimalik?

Õigus, Samara ju ei mäletanud midagi! Ta vaatas korraks kaugustesse, sinna, kus Sigatüügas asuma peaks. Neil tuleb pahandusi. Palju. Õpilased ei tohiks tegelikult kooliajal ja ilma loata kusagil Siganurmes viibidagi ju. Eriti veel sellisel kellaajal. Ilmselgelt ei hakkaks neid keegi Huilgava Hurtsiku lammutamises süüdistama, kuid kahju oli siiski tehtud. Arvatavasti tulevad varsti siia kohalikud kohale niiet parem oli sealt kiiresti minema kaduda.

Ta lasi tüdrukul naerda, püsides ise seejuures surmtõsisena. Kas ta nägi tõesti naljahamba moodi välja? Lõpuks jäi Samara vait ning esitas viimaks küsimuse, millele Darren alguses vastata ei osanud. "Ma ei tea," vastas ta viimaks, hingates suure pahinaga välja. "Tule, lähme nüüd. Sigatüüka arstid teevad su paremini korda, kui mina." Vist.

Nad mõlemad said alustada algusest, kuigi vähemalt alguses üritaks Darren neidu natuke abistada, kui too teda eemale ei tõukaks. Peale selle peab ta veel ju Samara sõpradega ja majakaaslastega vestlema sel teemal. Kindlasti leidub seal mõni tema parim sõber või sõbranna, kes aitaks tütarlapse mälu taastada.

Samara süda kloppis meeletult hirmust. Mis asi on Sigatüügas?! Millest see noormees üldse räägib? Ei, ta ei lähe temaga kaasa. Ta jääb sinna ja... on seal. Küll ta hakkama saab. See pole ju nii keeruline?
Kuigi, võis väga vabalt olla, sest ta ei teadnud sedagi, kus on ta kodu! Kus on ta ema ja isa? Ta tahtis enda perekonda. Mis siis, et ta ei mäletanud neist midagi. Aga ta teadis, mida ta soovib. Kindlasti oli tal poiss-sõber! Tema juurde ei saaks minna? Tütarlaps tundis end totaalses ummikus olevat.

Ta rapsis enda käe lahti ning vaatas tigeda pilguga noormehele otsa: "Tänan, kuid ma parem jään siia." Ta hingas sügavalt sisse. Ta ei tohtinud selle noormehega niimodi rääkida, too oli ilmselt neidise elu päästma ning isegi tüdruk mõistis, et tuleb tänulik olla. "Vabandust," ütles ta kiirelt, vaikselt, silmad nukrad. Ta vaatas taas enda ümbr ringi. Eemal, seina ääres, olid klaasikillud, ühes pudelipõhjas oli alkoholi. Kas sellepärast ta end nii veidralt tundiski? Kas tema oli selle kõik ära joonud? Kuidas sai keegi üldse alkoholi juua, see oli ju nii vastik!
Oleks Samara päriselt tajunud, kui hea võimalus see on kõike otsast peale alata, siit kaugel, ilma ühegi inimeseta, kes talle haiget tahavad teha. Ainult tema ja... Darren. Ning rohkem ei kedagi teist.
Kuid hetkel ta isegi ei osanud sellele mõelda. Ta ju ei teadnud, et tema minevik oli puhas jama ning ta soovis seda tagasi. Soovis enda mälestusi.

"Lihtsalt, mul pole õrna aimugi, millest sa räägid ja kes sa üldse oled. Ja veelgi huvitavam küsimus - kes olen mina?" Viimast sõna lausudes, muutus tütarlapse toon sosinaks ning üle tema keha läbis õrn värin. Ta ei teadnud, kes ta on.
Neidis tõstis enda imetlust täis silmad vampiirile. Too lummas neidist nüüd juba teist korda. Samara naeratas imetlusega. Ta ei olnud kunagi midagi nii ilusat näinud, kui seda oli vampiiri nägu.
Ettevaatlikult astus Samara noormehele vastu ning tõstis enda käe, puudutades sellega väga õrnalt slytherinlase nägu. "Su nahk.... Sa oled nii külm," sosistas tütarlaps, langetades enda käe, astudes nüüd paari sammu võrra tagasi.