Hollow memories

Darren mõistis väga hästi, miks tüdruk hirmul oli. Kõik oli Nii uus ja nii segane. Kuid samas ka hirmuäratav. Iseenesest elu võlurina ei olnud raske. Ning Samara, ükskõik kumb, kas see, kes mäletas ideaalselt kõike või see, kumb alustas oma elu "uuesti" pärast seda õnnetust, oli tark ning kindlasti, kui talle meelde tuletada kõik need vajalikud loitsud, on ta sama vägev nõid, kui varem.

Kas nad hakkavad jälle vaidlema? Darren kortsutas kulme, kui tüdruk talle eitavalt vastas ning vaatas talle pikalt ja kaalutlevalt otsa. Äkki peaks ta Samarat vastu pead lööma? Võib-olla, kui ta lööb piisavalt hästi, saab neidis oma mälu tagasi? Kuid ta ei hakanud seda tegema. Mitte ainult viisakusetikettide pärast ("Naisi ei lööda!"), vaid ka juba põhimõtte pärast. Samarale lendas umbes viissada kilo laudu pähe ning kui aus olla, siis meeldis talle mälukaotusega Samara Soul rohkem. Võib-olla oli asi tema käitumises ja viisis, kuidas ta maailma vaatas? Juba pilk, millega tütarlaps pudeleid seiras, andis mõista, et tegu võis olla hoopis teise isiksusega.

"Okei," pomises ta vaikselt. See oli esimene kord, kui ta seda sõna kasutas ning see kõlas nii ebasobivalt tema poolt. "Ma olen Darren, sinu... Sõber." Seegi ei olnud õige sõna, kuid vihavaenlased nad ka enam ei olnud. Järgmisele küsimusele ei osanud vampiir kohe vastata. Ausaltöeldes ei teadnudki ta Samarat eriti. Ainult niipalju, kui tema veri informatsiooni andis.
"Samara Soul, sa käid Gryffindoris, oled koolivanem ning see aasta lõpetad sa viimase klassi..." ta hammustas alahuult, vaadates otsivalt Huilgavas hurtsikus ringi. Tutvustamine ei olnud mitte kunagi tema tugev külg olnud.
Vampiir kortsutas kulme, kui neidise käsi taas tema põsel oli. Kogu selle mälukaotuse juures polnud ta kaotanud oma harjumust tema põski puudutada. Nii palju siis otsast alustamisest. Darren langetas Samara käe ning muigas kergelt:"Hüpotermia. Kaasaegne haigus, mida väga paljud põevad." Kuid tõsines siis taas:"Tule. Sigatüükas on inimesi, kes oskavad sinu küsimustele paremini vastata, kui mina."

Samara vaatas endise imetlusega noormehe poole. Darren. Tegelikult tundus see nimi talle väga tuttav. Tal polnud aimugi, kus ta seda varem kuulnud oli, aga kusagil küll.
Nüüd vaatas ta otsa sellele Darren'ile, üritades tolle nime ning nägu kokku panna. Aga ta ei suutnud. Kõik oli endiselt tume ning sünge ning ta ei näinud enda minevikus midagi. See masendas tüdrukut.

Gryffindor? Koolivanem? Klass? Klass. Järelikult käis ta koolis. Kas Sigatüügas oligi kool? Milline veider nimi. Sigatüügas. Jah, seda oli Darren enne öelnud ka ning seal õppisid nõiad ja võlurid? Kas Tema, Samara, oli ka siis nõid? Ja Darren võlur? Noormees tegi temaga mingit õela nalja, sest selliseid asju ei olnud olemas. "Sa valetad," sosistas tütarlaps, astudes noormehest paar sammu eemale. Nüüd ta tõsiselt kartis. Talle tundus, et ainus inimene, keda ta võiks usaldada, valetab talle samuti. Mis siis, kui Darren tahtis talle haiget teha? Mis siis, kui Darren üritas teda tappa? Aga miks oleks ta pidanud seda tegema? Samara otsustas selle kõik välja uurida.

"Nõidu ja võlureid ei ole olemas, Darren," lausus tütarlaps jahedalt. Samaral võis ju mäluga probleeme olla, kuid ta ei olnud loll.
Ta ei teinud noormehe haigusest midagi. Selle asemel vaatas ta õudusega noormeest ning järsku haaras ta kätega enda peast kinni. Jube valu! Läbilõikavalt jube valu! Tütarlaps pigistas enda vesised silmad kinni ning vajus põlvili maha. Valu kadus sama äkki, kui oli tekkinud, kuid nüüd tundis neidis midagi muud. Õigemini, hääli. Alles nüüd pani ta neid tähele. Need olid kõikjal tema ümber. Sosinad. Kriisked. Loomahääled, mida tüdruk ei mõistnud. "Mis toimub?" küsis tütarlaps ahastunult. "Mis hääled need on? Kas ma hakkan hulluks minema, Darren? Aita mind. Aita mind!"

Ta tundis end nagu hirv autotulede ees. Neidis võttis enda põlvedest kinni, istudes endiselt rusuhunnikus. Ta oli hirmunud, segaduses, ja ta ei teadnud, mida teha. Kõik oli nii kadunud. Ta ei tahtnud seal olla, veelvähem selles Sigatüüka-koolis.

"Kas ma näen valetaja moodi välja?" küsis vampiir kuivalt ja isegi solvunult. Kui ta valetas, tegi ta seda tõesti erandjuhtudel. Talle meeldis tõde ning ta austas inimesi, kes vältisid valetamist sama palju kui tema. Miks peaks ta valetama Samarale sellistel teemadel? Kindlasti avastab tütarlaps peagi ise endas võluväe, mis on temas kõik need seitseteist aastat õitsenud. Kuid vaevalt peab ta tagasi esimesse klassi minema ning kõiki õpitud materjale kordama. Ta vajas vaid väiksemat sorti meeldetuletust ning abi praktikas.

Kui tütarlaps temast taganes, ei hakanud Darren talle lähemale astuma. Kindlasti võttis selle informatsiooni vastuvõtmine aega, kuid ta lootis, et nad ei hakka taas tülitsema või, mida ta veelgi rohkem lootis, oli see, et tütarlaps ei hakka siin draamat korraldama sel teemal. Vajadusel peab ta vist tõesti neidise teadvusetuks tegema ning Sigatüükasse viima. See variant meeldis talle isegi rohkem, kui tütarlaps talle valesid väitma hakkas. Mugud uskusid sedasama. Ei ole olemas mingisuguseid nõidu ega võlureid. Olid ainult nendesugused igavad, võluvõimeteta inimese.

"Mis lahti?" küsis ta otsekohe, kui Samara oma peast järsku kinni haaras ning põlvili rusudesse vajus. Darren oli tema juurde tormanud ning näitsiku kõrvale kummardunud, vaadates teda pinevalt. Mingisugused järelmõjud? Valud? Ta võis veel oma verd loovutada, kuid vaevalt Samara seda Nüüd vastu võtaks. Tema ju ei teadnud veel midagi vampiiride olemasolust. Kuid siis ta rahunes natuke ja ohkas vaikselt:"Selles saad sa vaid iseennast aidata, Samara. Sa oskad loomadega rääkida. Nagu mina, kahjuks," mainis ta viimast mokaotsast. Vahel oli see tõesti tüütu. Kuulda loomade hääli oma peas ning mõista, millest nad "räägivad". "Rahune maha! Hinga sügavalt sisse ning lülita need hääled endas välja. Sa suudad seda teha," kinnitas ta tütarlapsele vaiksel häälel. "Ignoreeri neid."

Samara tundis endiselt seda valu. Ilmselt tõesti järelmõju, sest ta oli ju mingi suure palgiga vastu pead saanud. Ime, et ta üldse elus oli. Taaskord tänu Darrenile. Samara ei mäletanudki, et Darren oli mitu-mitu korda tema elu juba päästnud ning et ta peaks noormehele ikka väga tänulik olema. Kogu minevik oli tüdruku mälust kustutatud. Kogu halb.

Valu oli küll tugev, aga hääled tema peas veelgi tugevamad. Tüdruk surus nüüd enda käed kõrvadele, vaadates hingeldades enda ümber ringi. Ta ei näinud midagi. Ta ei näinud neid hiiri-rotte, kes kapi nurkades enda toitu nosisid, ta ei näinud midagi. Ainus, mida ta nägi, oli Darren'i kumav nahk, mis tema ees nüüd peegeldus.
Tüdruk langetas enda käed ning vaatas noormehele jahmunult otsa. Ta rääkis loomadega? Olgu, liiga palju informatsiooni ühe päeva jaoks. Ta tahtis magada. Või ei, ta tahtis enda mälu tagasi!

Ignoreeri neid. Nagu oleks seda nii kerge teha. Need hääled olid ju kõikjal.
Tüdruk ohkas raskelt ning vajus viimaks vampiiri embusesse. Ta ei teadnud lihtsalt, mida teha või keda usaldada, Darren oli ainus, kes tal oli. "Mida ma tegema pean?" küsis ta vaikselt. Ta ei tahtnud selline olla. Ta teadis, et ta pole haavatav. Ta oli tugev, ta tunnetas seda. Polnud ju enam midagi, mis talle haiget teeks, va. hetkene olukord, muidugi. Aga ei olnud mehi, polnud koolitöid, polnud Samueli, polnud narkootikume ega alkohole. Oli ainult piiramatu vabadus ning võitlushimu. Samara tahtis olla parim kõiges, mida ta ette võtab! Ta tahtis alistada kõik, kes ta teele jäid.

Ta mõistis isegi, et asjad, mida ta just ütles, ei aidanud sugugi palju. Need ei aidanud üldse. Lülita hääled välja! Nagu seda oleks kerge teha.
Umbes samasugune terroriseeriv tunne oli vampiiridel, kes lõid omale järeltulija. Kõik nende küsimused, karjed ja mõtted kajasid looja peas. Seetõttu enamus lülitasidki ennast kogu maailmast välja ning üritasid nautida vaikust nii palju kui võimalik. Seepärast mõned ei tahtnudki enda kõrvale kedagi luua. See oli kuradi tüütu. Ja inimesed, kes oskasid loomadega rääkida ning kuulsid nende hääli oma peades omasid tunnet sarnast vampiiride omadele.

Darren tundis ennast veidi kohmetult, kui tütarlaps tema embusesse maandus. Veidi kõhelnud, pani ta käed ümber tütarlapse ning vaatas mõtlikult kaugustesse. Mida ta tegema pidi? Vampiir ju ei teadnud kõiki neid sihte, mida Samara omale üles märkinud oli. Võib-olla oli neidis soovinud saada Võlukunsti Ministriks ning oligi pürginud kõik need aastad selle positsiooni poole? Variante oli tuhandeid, kui mitte rohkem. "Sa pead ennast kontrollima õppima. Ennast ja enda andeid," pomises ta viimaks.

See Samara, kes tema embuses oli, oli sootuks teine, kui see, kellele oli lagi peale lennanud ja kes oli pudelite kaupa tuliviskit joonud. See tüdruk siin, tema käte vahel, ei tarvitanud narkootikume. Darren lausa tunnetas seda muutust, mis sarnanes ränga hoobina. Mõnes mõttes meeldis talle see uus versioon Samara Soulist, kui eelmine, kuid see hirmutas teda samal ajal. Vampiir ei olnud küll kõige suurem psühholoog, kuid inimeste psüühika oli teda juba aegade algusest huvitanud. Ta oli alati soovinud uurida seda, kuidas inimesed käituvad, kui nad on erinevates ja harjumatutes olukordades. Ning nüüd oli tal see uurimisobjekt olemas. See meenutas talle kahtlaselt lõhestunud isiksuse sündroomi, kuid nii see tegelikult ei olnud.
Antud hetkel tundus, nagu Samara oleks Fööniks, kes oli hetk tagasi tulest ja tuhast tõusnud täiesti Uue ja säravamana.

"Ma viin su enda juurde," otsustas vampiir viimaks. Nagu näha oli, polnud Samara Sigatüükasse minekuga nõus. Kahjuks. Seal oleksid inimesed temaga midagi ette võtnud. Ta tõusis püsti ning tõmbas neidise ettevaatlikult enda järel jalgadele seisma.

Ennast kontrollima õppima. Kuradi hea oli seda öelda, kui need hääled ei andnud asu! Loomadega rääkimine. Nii et ta suutis kõikide loomadega rääkida? Ning Darren suutis seda ka? Kuidas muidu ta sellest kõigest niimodi teadis.
Neidis sulges enda silmad ning üritas rahuneda. Ma saan sellega hakkama, ma saan sellega hakkama. Ning mida rohkem ta niimodi üritas, seda kaugemale hääled kadusid, justkui pühiks keegi need tüdruku peast minema. Samara ei keskendunud enam nendele ning peagi ei kuulnud ta peale Darren'i ning enda hingamise midagi.

"Mida?" sosistas tüdruk arusaamatult. Darren viib ta enda juurde? Aga see koht, Sigatüügas? Juba järgmisel hetkel oli ta püsti tõstetud ning tüdruk vaatas uudishimulikult ning häbematult otse tolle silmadesse. Ta muidugi ei teadnud, kes Darren on. Enam. Ta ei mäletanud, et Darren oli tema kaela purenud (seal olid, muide, armid hammustusest järel) ning et ta ise oli nüüdseks juba kahel korral Darren'i verd pruukinud. Ta ei mäletanud nende suudlusi, nende lähedust. Ta ei mäletanud ühtki tunnet, mis tal Darren'i vastu tekkinud oli. Darren võis ilmselt maru õnnelik selle üle olla. Kuid kindlasti kavatses Samara noormehelt pärida, kes ta täpsemalt tüdrukule on. Lihtsalt sõber? Samara usaldas teda rohkem, kui lihtsalt sõpra. Miski sundis seda tegema.

Viimaks tütarlaps aga noogutas, lükates enda näo ette langevad juuksed seljale. Ta vaatas hetkeks taas enda välimust, ta vajas dušši ja korraliku und! Ta pea lõhus jubedalt ning ta ei teadnudki, kas asi oli selles, et talle oli terve lagi kaela varisenud või selles, et tal oli pohmakas. Pohmakas millestki, mida Tema ju ei olnud teinud!
Nüüd jäi tüdruk ootama, mis edasi saab. Kus Darren elab? Kuidas nad sinna saavad? Ja mis edasi saama hakkab?

Kindlasti satuvad nad mõlemad pahandustesse. Darren peaks tegelikult tütarlapse ju Sigatüükasse viima ning direktori ette toimetama, mitte enda koju viima. Kuid see selleks. Tütarlapsele ei paistnud eriti see mõte meeldivat ja ta ei tahtnud eriti pealetungiv olla. Las ta siis olla vampiiri juures mõnda aega, kuid pärast seda lahkub ta kindlalt ning lõpetab oma seitsmenda klassi!

Tundus, et Samara sai viimaks nendest häältest jagu. See oli ainut plusspunkt. Ta oli vägev nõid. Seda ei väsinud Darren omale meelde tuletamast. Kasvõi lohutuse nimel. Ta ei olnud eriline lapsehoidja. Pagan, ta polnudki kunagi laste eest hoolt kandnud. Isegi inimesena mitte. Ta oli olnud oma perekonna ainus laps ning tema oli see, kes sai oma vanemate tähelepanu koguaeg. Nüüd pidi ilmselt tema oma tähelepanu loovutama mingisugusele surelikule.
Vampiir hingas sügavalt sisse, mõeldes situatsiooni plussidele ja miinustele. Kindlasti ei osutu see just kõige kergemaks ülesandeks, arvestades vee seda, kui vana tütarlaps on. Talle ei saaks määrida igasuguseid asju pähe nagu väikestele lastele.

Vampiir ei vastanud neidise küsimusele vaid tõmbas ta omale lähemale. "Ma soovitaksin sul hinge kinni hoida ja silmad kinni panna. See, mida me nüüd teeme, on ilmumine," seletas ta tüdrukule nagu väikesele lapsele. Oli harjumatu kasutada seda võlurite ilmumisviisi, kuid antud hetkel oli see poole parem, kui liikuda mingisugusel imekiirusel ja kanda Samarat oma õlal.
Hetk hiljem olid mõlemad Hurtsikust kadunud ning ilmusid Darreni uhke häärberi ees.