Mida iganes luuakapis tehakse...

Damianil küll arme vaja polnud... leidis Venus end mõtlemast ja punastas. Ta peab endale vist mingisuguse loitsu peale panema, mis tasakaalu hoiaks, või kukkumise korral sulgpatju tema alla tekitaks... sest ta suudab ka siledal pinnal millegi otsa koperdada. Damiani käest hoides järgnes tüdruk slytherinile. Madu siugles vist endiselt nende taga.

"Eh?" Venus ärkas mõtetest - ja keskendumisest, et mitte oma jalgade otsa koperdada. "Jah, üsnagi. Hoolimata sellest, mis professorid räägivad, on seal huvitav," arvas tüdruk Damianile järgnedes.

Venus kehitas õlgu nii hästi, kui see võimalik oli. "Ma tean, mis seal on - kes seal on, aga ei näe põhjust, et neid karta," sõnas tüdruk. "Kuni ma akromantula pessa ei roni, pole mul alust neid elukaid karta. Kuniks rahu ei riku..."

Venus saatis madu silmadega, kuni see oli kadunud. "Mille üle sa naersid?" päris tüdruk uudishimulikult. "Sa võid mulle teel torni rääkida..." lisas ta siis kerge muigega, pigistades Damiani kätt kergelt.

"Oo..." tegi Venus muheledes. Väga šeff. Peagi olid nad lossimüüride vahel ning kõndisid Gryffindori torni poole. Iga sammuga, mis tüdruk astus, tundis ta, nagu vajuks midagi rasket tema õlgadele. Lisaks kipitavale käele... Oeh. Kui nad läbi ühe tühja koridori kõndis, vaatas Jessica, kas nad on üksi. "Damian..." Piiga seisatas, laskmata poisi käest lahti.

Jah, Venus tahtis midagi. Aga et seda tahtmist saada, pidi ta initsiatiivi haarama. Mitte midagi rohkemat ütlemata või tegemata astus tüdruk Damianile sammukese lähemale ja suudles teda.

Venuse käed liikusid Damiani kaela ümber. Poiss ei lükanud teda eemale ja see oli ainult hea. Ta oli õnnelik, kuigi seda õnne jagus ainult mõneks hetkeks.

Ohtlik? kordas Venus mõttes, kuid kui Damian teda suudles, hajus see mõte kuhugi. Loomulikult oli see ohtlik. Ükskõik kes võib neile peale sattuda, ja worst case scenariot läbi mängides on selleks kas üks vanematest Frostidest või tema vend. "Mulle meeldib ohtlik..." sosistas tüdruk läbi suudluse.

Ka Venus kuulis lähenejaid ja oli täiesti valmis Damiani järele tirides minema jooksma, aga kui poiss ta endale lähemale tõmbas, ei olnud tüdruk enam oma plaanis nii kindel. Nüüd oli aeg ja koht kahetsemiseks, et Daniel selle metamorfmaagiavõime sai ja mitte tema. Jessica surus näo vastu Damiani rinda. Mida kavatseb slytherin teha - kas riskib nende, em.. suhtega, jäädes paigale, või nad põgenevad?

"Ei..." tuli Venuselt summutatud vastus. natuke kartis küll, sest nad olid siiski rivaalitsevatest majadest ja kui ka teda nägupidi ei teatud, siis Damian oli kohe kindlasti suutnud oma näo iga õpilase mällu söövitada. See tekitaks meeletult küsimusi ja paraja portsu probleeme, aga... tüdruk tahtis poissi uskuda, et see teab, millega riskib.

Jumal tänatud pikkade ja tihedate juuste eest, mis tema näo mõlemalt poolt ära varjasid. Libistanud käed ümber Damiani, tõstis Venus pilgu. "Aitäh..." sõnas ta vaikselt. Aitäh, et sa mu südame röövisid, aitäh, et sa olemas oled.

"Kõige eest..." Just nii, kõige. Olgugi et ta oli end peale nende esimest kohtumist magama nutnud ja väga mitte-venuslikult käitunud, olgugi et ta oli vihastanud ja Damiani peksnud - Damian oli (siiani) parim asi, mis temaga juhtuda sai. Venus naeratas. "Selle eest, et sa olemas oled."