Mida iganes luuakapis tehakse...

Venus järgnes Damianile mõtlikult. On siiski üks koht, kus mitte keegi neid segada ei saaks... Tarvilik Tuba, kus Koolidirektori Armee oma kokkusaamisi läbi viis. See ruum oleks täiuslik. "Damian?" Tüdruk lisas sammule kiirust, kuni kõndis poisi kõrval. "Me võiksime ju Tarvilikku Tuba kasutada..." tegi ta ettepaneku.

[i]Neljandik suunas oma silmad neidisele, kui too taaskord temapoole pöördus. Sammu aeglustanud põimis ta sõrmed Venuse omaga, ning kergitas siis kulmi. Kasutada, millejaoks?! ''Nagu ma teaks kus see on.'' Teatas kutt kiirelt, ning pidas seda lauset enda mõnitamiseks. Silmad maha viinud ohkas ta vaikselt. Ja ta võis olla Frost ja puha, kuid siiski tarviliku toa asukohta ta isegi ei kujutanud ette. Siiski oleks äärmiselt huvitav saada teada kus see on. Noormehe turtsatus tõi esile ka kerge iroonia. ''Ega see, et ma Frost olen ei tähenda, et suured minuga kõiki oma teadmisi jagavad.''

Piisas ainult Damiani pilgust, et Venuse nägu tema juustega sama tooni tõmbuks. Mida poiss mõtles? Ei! Issand... "Mina tean," sõnas tüdruk. "Seitsmes korrus, Barnabasi ja trollide seinavaiba vastas. Sissepääs tekib, kui kõnnid sellest seinast kolm korda mööda ja mõtled, mida või keda sa vajad," juhendas ta. Loomulikult, peamiselt gryffindorid kasutasid seda ruumi. Slytherinidel seda ju vaja ei läinud... Tõmmanud kätega üle oma õhetava näo, lisas Jessica: "Ära palun saa minust valesti aru... Ma mõtlesin kohta, kus keegi mööda ei kõnniks ja värki, aga mitte selle jaoks..." Oh juudas.

Venus läks ähmi täis, kui ta Damianile järgnes. No mida... "Damian... Muidugi tahan, aga..." hakkas tüdruk ütlema, kuid katkestas lause poole pealt. Aga mida? Ta ei teadnud ise ka. "Sa ei tohi mitte kellelegi öelda, kus Tarvilik Tuba on, kuidas sinna saab ja kes sulle sellest toast rääkis, eks? Mitte kellelegi!" palus Jessica, ilme tõsine. Liiga hilja taipas ta, et oli põhimõtteliselt KA reetnud, ning püüdis nüüd tehtud kahju siluda.

Tjah, Venus tundis end praegu kui riigireetur, aga kui see saladus võimaldab temal ja Damianil segamatult olla, siis... siis võib selle teadmisega elada. Eriti kui poiss lubas mitte rääkida... Umbusklik kits tüdruku peas hakkas valjult mökitama, kuid Jessica surus selle alla.

"Kõnnid kolm korda seina eest läbi, mõeldes sellele, mida vajad?" meenutas Venus, astunud paar sammu tahapoole.

"Tähendab, sa ei oska mõelda?" küsis Venus kulme kergitades, kui Damiani kõrvale astus, poisi tahapoole lükkas ja siis silmad sulges, mõeldes kohale, kus nad segamatult olla saaksid. Siis kõndis tüdruk kolm korda seina eest läbi. Ja ennäe - uks ilmuski. Käsi uksenupul, pööras Jessica pilgu Damianile ning muigas. "Aga noh, eks see mõtlemine olegi madudelt natuke palju palutud..." nokkis tüdruk ja tõmbas siis ukse lahti.

"Veider? Hubane?" pakkus Venus ringi vaadates. Seal oli kamin, ja kamina ees diivan, seina ääres seisis väike laud kahe tooliga... Üleüldiselt meenutas see ruum väga Gryffindori puhketuba, kuid polnud samas üldse selle sarnane.

Venus kõndis diivanini ja istus sellele, silmitsedes tuld, mis nüüd kaminas leegitses. "Arvad?" Tuba oli tema mõtteile vastavalt end sisustanud ja talle meeldis fakt, et ta ei teadnud isegi, mis siin täpselt on. Noh, tulemus oli päris hea.

OT: sa teed seda meelega, eks? tekitad mus veel sitema tunde kui eile, sest ma ainult rääkisin liiga palju salastatud infot välja? oh wait... sa teed seda hea meelega.

Venus võpatas, kui Damiani käsi tema õlale jõudis. Tüdrukul oli ikka see reeturitunne ja, well, see polnud just kõige parem tunne maailmas. Korraks vilksatas tema peast läbi mõte kasutada mäluloitsu, mille kohta ta kuskilt kõrgema klassi õpikust oli lugenud (ärge küsige, kust ta selle sai), aga Jess kartis, et ta ei saaks sellega korralikult hakkama. Pealegi ei suudaks ta Damiani mälestustesse surkima minna... Seadnud end diivanile rätsepistesse, heitis piiga poisile kiire pilgu.

Damian tundis, kuidas tüdruk ta käe all võpatas. Kerge muie näol, keeras noormees oma silmad temale. ''Kardad? Selleks pole põhjust, ma ju lubasin, et hoian oma suu kinni. Ma tahan, et sa mind usaldaksid, ja ma kavatsen selle välja teenida.'' Sõnas poiss ausalt, ning libistas oma käe siis neidise juustesse, mida vaikselt siluma jäi. Ta tõesti soovis, et tüdruk teda usaldaks, ükskõik mida ta ütleb või teeb. Ta lihtsalt pidi teda usaldama, sest muidu ei oleks see suhe toimida saanud. Ning Venus oli tõestanud Dami'le, et ta kutti usaldab juba paljalt selle ruumis näitamisega. Aga ka rääkimine, kuidas siia saab pani sellele kõigele üsna suure punkti lõppu. ''Ära muretse eksole.'' Tuli üle noormehe huulte veel, kui ta oma silmad kaminale kinnitas, ning rahuolevalt sisse hingas.

OT:Sry noh, enam ei tee

Tundes, kuidas Damiani käsi tema punastesse juustesse liikus, tõstis Venus käe ning puudutas sellega poisi oma, pöörates pilgu slytherinile. "Ma ei muretsegi..." lausus tüdruk vaikselt. Liar liar pants on fire. "Ma lihtsalt... See ei ole mõeldud solvanguna sinu maja suhtes, aga ma olen madudelt piisavalt palju sitta kaela saanud, et nende suhtes väga umbusklik olla." Jah, vähe sellest, et ta oli "väike Hurray", pandi talle kogu aeg jalga ette või tiriti juustest lihtsalt selleks, et tema reaktsiooni näha. Ja kuigi öeldakse, et "kes lööb, see armastab", ei olnud nendes olukordades teps mitte armastusega tegu. Armastusega konfliktide vastu - seda küll. Jessica lasi naeratusel näole tekkida.

"Sinust ei käi jutt..." lausus Venus nüüd silmi kaminale pöörates. Ta oli piisavalt gryffindor, et Slytherini ja Gryffindori vahelises vaenus lõvide poole hoida, sestap - olgugi tema silmarõõm madu - ei suutnud ta ikka slytherinide suhtes mingeid sooje tundeid tekitada. Tore oli kuulda jah, et suur Frost tema heaks midagi on teinud, isegi kui see ei teadnud, kellega tegemist on, aga ikkagi...