Omnomnom

Brianna oli viimasel ajal vältinud isegi suurt saali. Selle asemel käis ta köögis, valis omale seal midagi ning sõi seal natuke ja lahkus, jätkates kas oma koduste töödega või istudes lihtsalt Slytherini tüdrukute magamistoas ja veetis aega lugedes.
Viis minutit tagasi oligi ta sellega tegelenud, lugenud, kui vaikne kõhukorin andis mõista, et on aeg midagi hamba alla saada. Tüdruk astus kööki hääletul sammul ning vaatas majahaldjaid. Mõned vaatasid tema poole ja need, kes olid temaga varemgi kohtunud, teadsid täpselt, mida ta tahab. Neil ei olnud isegi midagi toidu jagamise vastu. Brianna juhatati laua juurde, kus oli valmis pandud taldrik salati ning praetud kartuliga. Kuldses peekris oli kuum kakao, mida neidis lapsepõlvest armastanud oli, ning magustoiduks pakuti talle šokolaadi. Majahaldjaid vaikselt tänanud, võttis ta toolil istet ning torkas kahvli kartulisse. Nüüd, kui tal oligi toit otse nina ees, tundis ta, kuidas isu jälle kaduma hakkas. 'Otsusta ära juba, kas sa hakkad sööma või näljutad ennast edasi!' Ta surus ühe käe rusikasse ning pistis väikese kartulitüki suhu.

Brianna võpatas märgatavalt ning vaatas koheselt sinna, kust hääl tuli. Brian. No muidugi. Nagu oleks tal praegu mingisugust moraali söömisest vaja kuulata. Ta kehitas õlgu ning pööras ennast taas ringi, näoga oma toidu poole. Veidi kaalutlevalt kartulit silmitsenud, torkas ta jälle mõned tükid kahvli otsa ning pistis suhu. "Sa ei saanud enne kõhu täis?" küsis ta vaikselt oma vennalt kui oli suure lonksu kuumast kakaost peale joonud.

Kui nad suures saalis sõid, siis leidus laual ju šokolaadipudingut, mis oli üllatavalt hea, kui võrrelda seda näiteks mugude omaga.
Brianna tõstis nüüd natuke salatit oma taldrikusse ning asus sealt tomateid välja otsima. Need maitsesid talle kõige rohkem ning nende järgi tal vist ainult isu oligi praegu. "Ma söön ju praegu." Lestrange kortsutas süngelt kulme, kui ta ühe väikese tomati suhu pistis.

Brianna pani kahvli eemale. Ta ei jaksanud enam. Ausalt. Mida rohkem ta omale seda toitu sisse kühveldas, seda hullemini ta ennast tundis! Tal oli alati olnud mingisugune probleem toitumisega. "Mul ei olnud isu," teatas ta toonil, nagu oleks see täiesti tavaline asi, et keegi on juba üle nädala söömaaegadest puudunud ning ainult magamistoas passinud pärast tunde. "Ahsoo?" Kergitas Lestrange kulmu, vaadates nüüd oma kaksikvenda kaalutlevalt. "Muretsemiseks pole põhjust," teatas ta järsku, silmis kindel pilk:"See läheb varsti üle."

Brianna ei teinud oma venna pilgust väljagi vaid haaras peekri, millest ta veel ühe suure lonksu jõi enne, kui vastama hakkas. Teoreetiliselt ei olnud mitte midagi juhtunud. Mitte keegi ei olnud teda solvanud, tema hinded olid oivalised, isegi paremad, kui kunagi varem, tal olid olemas tuttavad (sõbrad olid tema jaoks ilmselgelt mõttetud, sest enamus Slytherinlastest ju olid ainult iseenda kasumi peal väljas) ning kaksikvend. "Mitte midagi," vastas ta õlgu kehitades, asetades peekri tagasi lauale.

Neidis suunas korraks oma rohelised silmad lae poole, mõtles hetke ja noogutas siis. Kui Brian midagi sellist kahtlustas, siis olgu peale. Ta ei hakanud seda ümber ka lükkama, sest tema toitumisharjumusi võiski nüüd näljutamise alla liigitada.
"Millega sa tegelenud oled viimasel ajal?" küsis Brianna järsku, vahetades teemat. Kindlasti olid seal paremad asjad, millest rääkida, kui tema füüsiline ja vaimne tervis.

"Ja siis?" Kortsutas Brianna kulme. Ta teadis väga hästi sellest, et Brian hooras ringi peaaegu igaühega. Poiss või tüdruk, vahet tema jaoks ei olnud. Ja kas tema nurises selle üle? Ei. Ta ei olnud kordagi oma suud paotanudki sel teemal. "Sa peaksid maha rahunema," teatas Lestrange viimaks. Kõige targem oleks Brianil lihtsalt oma asjadega edasi tegeleda, mitte tema pärast muretseda. Ta oli täiskasvanud ju.

Lestrange hingas sügavalt sisse. Oi, kuidas ta oli harjunud sellega, et tema peale häält tõsteti. Ta oli isegi väga osav selle ignoreerimises. "Ma ei näljuta ennast," vastas Brianna, toon sama rahulik kui enne. "Mul pole lihtsalt söögiisu. Need on kaks väga erinevat asja." Ta naeratas korraks õhkõrnalt, kuid sama kiirelt, kui naeratus tema näole ilmunud oli, oli see kadunud ning ta vaatas tõsise ilmega Brianile otsa. "Miks sa üldse muretsed? Asi pole nii, nagu sureksin ma iga hetk maha."

Brianna hoidus silmade pööritamist tagasi. Selle asemel, et põrnitseda Brianit pahase pilguga, vaatas ta oma taldriku poole. Salat ja kartulid seisid samahästi, kui puutumatult. "Näe, vaata!" nähvas ta viimaks, torkas kahvlile kartuli, tomati, kurgi ning salatilehe ja pistis selle suhu, mäludes vihaselt. Talle ei meeldinud toitu oma kurgust alla suruda, kuid praegu pidi ta seda tegema. Kasvõi selle nimel, et Brian ta rahule jätaks. Viis minutit hiljem oli tema taldrik tühi, ainult šokolaad ja kuum kakao seisid veel laual. "Rahul?" küsis neidis jahedal toonil, vaadates üsna morni näoga oma kaksikvenda.

Brianna ei vastanud kuidagi. Arvatavasti oksendab ta kogu selle söögi välja kui nad kord tagasi puhketoa poole suunduvad. Õnneks oli teisel korrusel tüdrukute wc. Seal kummitas küll Mäuguv Myrtle, kuid temast oli neidis harjunud mitte välja tegema. Kuid peaasi, et Brian oli praegu rahul.

Seekord tütarlaps pööritas tõesti silmi. Olgu neetud see kaksikute telepaatia ning lollpea, kes selle välja mõtles! (haha!) "Ma ütlesin juba, rahune maha," kortsutas Brianna süngelt kulme. Tal ei olnud vaja, et keegi jälgiks tema toitumisi. Ta sai endaga ise hakkama, on koguaeg saanud ja nii ongi kogu elu.

Mida veel?! Brianna vaatas kõrvale. Mida ta siis tegema pidi? Hoidma seda kõike tagasi ning öösel lämbuma iseenda okse sisse? Ei, aitäh. Ta ei vastanud noormehele mitte kuidagi vaid tõstis peekri suule ning jõi sealt kuuma kakaod. See põletas tema kurku ja keelt, kuid neidis ei teinud teist nägugi.