Omnomnom

Brianna ei vastanud endiselt midagi vaid maigutas pahaselt suud. "Olgu," ütles ta viimaks. Ta oli võimeline andma lubadusi ning sama võimeline oli ta ka neid murdma. Brian ei saanud tal koguaeg sabas järel käia niiet vaevalt ta märkaks, kas Brianna oligi kõik välja oksendanud või mitte. Peaasi oli nüüd näidata oma nägu Suures Saalis, Slytherini lauas, naeratada ning midagi näksida. "Rahul?" küsis ta järsku. Ka tema pilk oli liikumatult kaksikul püsinud.

Ta kehitas õlgu. Järelikult oli ta nii läbinähtav. Eriti veel selle inimese poolt, kellega oli ta terve elu koos elanud. Brian teadis teda läbi ja lõhki. Viimaks ta nõustus Briani väitega ja noogutas aeglaselt. Jah, ta tegi tõesti seda, mida ta tahtis, hoolimata tagajärgedest või üldse millegist. Selline asi oli vist Lestrangedel geenides.

Aga nad olidki identsed kaksikud ju! Peaaegu. Ainult vahe oli selles, et Brianna oli tüdruk, tal olid kõik need omadused olemas, mida naine juba sündides kaasa sai ning tal olid pikad, kohevad juuksed, millest ta ära öelda ei tahtnud mitte mingil juhul. "Lähme," nõustus ta, tõustes püsti. Tema šokolaad ja kakao jäidki lõpuni joomata ja söömata. Šokolaadi ei olnud ta õigusepoolest puudutanudki.
"Kuhu?" uuris ta, jälgides, kuidas majahaldjad koristasid tema nõud ja viisid need eemale.

Neidis hingas ainult sügavalt sisse. Tema oleks tahtnud minna tagasi tüdrukute magamistuppa ning seal lugeda kuni uni tuleb. Kuid ta pidi ka vennaga mõnda aega veetma. See oleks aus, noormees ju muretses tema pärast. Brianna väljus köögist ning teda tervitasid jahedad vangikoopad, mis panid Lestrange kergelt judisema. Köögis oli olnud soe, palav lausa ning koridorid olid võrreldes selle temperatuuriga jääkambrid.

"Mida me siin teeme?" kortsutas Brianna süngelt kulme, kui ta järsku õue tiriti. Tal ei olnud ju mitte midagi muud seljas peale koolivormi ja kui aus olla, siis väljas ei olnud kuigi soe. Lumehanged kaunistasid Sigatüüka koolialasid ning tänu pimedusele ei olnud seal eriti midagi näha. Pahurana viis ta oma pilgu kaksikvennale.