Polegi siin ammu lurkinud

Ehk siis Kalin lurkis hämaras Keelatud metsas. Hämaras, sest väljas oli valge ja tihedad puud ei suutnud kogu valgust varjata. Kalinil oli seljas Slytherini keep ja kapuuts peas, samuti oli tal sall kaelas. Vastikult külm sügis oli siiski. Tal polnudki otsest sihti, nagu alati, ta lihtsalt uuris jälle ümbrust.

OT: Akira

Külm oli jah, aga see ei takistanud Akiral väljas vahtimist ja oma aja huvitavaks tegemist - hetkel seisnes see aja huvitavaks tegemine selles, et ta muutis puid kiviks; üks kasulik loits, mille Scarlet talle õpetanud oli. Nooruk muigas endamisi, kui talle meenus madupäine Medusa, kes oma ohvreid paljalt pilguga kivistas. Nyohohoo... Puust kivi ja kivist tolm. Bitch. Rahulikult, nagu polekski ta praegu Keelatud metsa wreckimas, lonkis võlur edasi, kivistades puid. His personal valley of stone trees... Stoned trees. Lol. Märganud eemal passivat Kalinit - ohhoo, koolivanem ka siin -, lonkis hufflepuff slytherini juurde. "Sup dawg."

Kalin ei passinud vaid kõndis samamoodi ringi, lihtsalt tema ei muundanud asju kiviks. Dwag? Sup dwag? Seriously? "Huff, mine longi oma majja tagasi või ma pean punkte maha võtma," pomises Kalin. Travis oli vist ainus normaalne huff, keda ta teadis. Rin oli lihtsalt üks väike toss. Huffide meeskonna püüdja veel pealegi.

"Eeeeh? Nande?" tegi Akira võlukeppi selle alalisse kohta pannes, kummardudes ettepoole. "Ma ei ole ju midagi teinud, ja sa hakkad punkte maha võtma lihtsalt, because you feel like it? Hidoi!" demonstreeris nooruk oma parimat loli-häält. Lolid on nõme subkultuur, aga aeg-ajalt tola teha võis ka.

OT: nande - miks? ja hidoi - see on õel.

Kalin kortsutas kulme. Ta ei osanud jaapani keelt ju. "Räägi nagu inimene," pomises koolivanem. "Ja mul üsna ükskõik, mida sa siin asjatad," mainis Kal. "Tavalistel õpilastel pole siin lubatud viibida," mainis Kalin üsna pahasel toonil. Ta ristas oma rinnal käed.

Akira surus käed oma tavapäraste teksade taskutesse. "Tavalistel, seega sina oled eriline? Mille poolest? Oled uss ja omad mingit aunimetust ja see teeb su eriliseks?" nokkis nooruk. Väga hea, et ta Kaliniga kokku sattus - hoopis fun'im kui puid kiviks muuta. Mis ta sest metsast ikka rapib, kui elus lõbustus ligi astub. "Gimme a break. Pole sa nii eriline midagi."

"Ma olen koolivanem idioot," nähvas Kalin. Ta ei vihanudki sellele, et ta kuidagi teisiti erilisem on. Koolivanematel ja prefektidel oli vähe vabamad reeglid ja nad võisid vabamalt ka ringi liikuda. Sest nad pidid Rini sugustel õpilastel silma peal hoidma, et need surma ei saaks eksole. Keelatud Mets oli ohtlik paik.

Akira vidutas silmi. "Keda sa siin idioodiks sõimad?" nõudis ta. "Vaata peeglisse ja mõtle kolm korda järele, enne kui suu lahti teed, koolivanem või asi." Provotseeri aga, prints, ja punktid lähevad.. mitte et ta nendest punktidest midagi arvas. Need olid lihtsalt punktid. Küll mõni tubli nohik nende maja selle tavalisel kohal hoiab. Jealous for not being in Slytherin...

"Sind sõiman idioodiks. Sa ei saa ise sellest arugi," nähvas Kalin. "Kao minema siit nüüd," käskis nooruk tungivalt. Mis ta lurkib siin Keelatud Metsas. Oleks tegu kellegi teisega, mõne raveni või slythiga, siis tal ilmselt oleks kama, kas too lurkib seal metsas või ei, aga Rin ajas teda lihtsalt närvi.

Talent inimeste närvi ajamise osas, jess! Akira sai juba mõnda aega aru, et Kalin peab teda selleks pussuks. Ei, miks? See, et tal selle hädise vare nägu on, ei tähenda, et nad on üks! "Sa ei tule mind idioodiks sõimama, ussinahk," salvas nooruk. Ainuüksi mõte sellest, et teda peetakse Riniks, viskas vindi üle - ja see mõte tuli talle pidevalt pähe.

"Ja kes oled sina, et mind siin sõimad, Rin Okumura?" küsis Kalin. Nüüd ta sai aru küll, miks David mõni aeg tagasi selle tattnoka läbi oli peksnud. Ta oli lihtsalt kohutavalt tüütu. Kalin haaras oma võlukepi ja saatis Rini poole mädapaisete loitsu. Kaua sa mölised naah.

Aiiii... Kui Kalini sõnad oleksid nuga, oleks see leegitsenud ja siis tema südame välja lõiganud. Dorama prince on the roll. "Ära võrdle mind selle kõntsaga!" Akira tõstis kiirelt kilbi ning vastas Confundoga. Tema silmis helkis see üsna tuttav pilk, mis kõneles hullumeelsusest. "Minu nimi on Akira! Okumura Akira!" Ja Okumura Akiral oli paha komme kiirelt ärrituda.

Kalin tõstis enda kilbi kiirelt, kuigi ta sattus nüüd segadusse. Akira? Misasja? Mis see Rin oli natuke napakas? Kalin saatis Rini poole ühe Sectumsempra. Nii lihtsalt ta alla ei andnud. Kahevõitlus oli alanud. Polnudki ammu ühtegi korraliku maha pidanud. Ballilt oli ka Sebastian ta minema vedanud.

Hämarus on win. Hetkega muutus Akira väikeseks mustaks kassiks ja kadus kohe ühe puu taha, et asukohta vahetada ja nüüd Kalini selja taga talle Sectumsempra läkitada. Kassina suutis ta hulga kiiremini liikuda ja see oli ikka kuradi kasulik võime küll. Järjekordne uskmatu. Ta vihkas neid, kes temasse ei uskunud - seega vihkas ta suuremat osa inimkonnast.

Seda Kal nägi, kuidas Rin kassiks muutis. Misasja? Ja järgmisel hetkel oli see põrguline kadunud. "Hakkasid kartma jah," irvitas Kal. Ea igav noh. Alles läks.... Kalin karjatas valust ja valus põlvili. Khmm, no seda ta ei oodanud. Nagu näha, ei oska sa siin elus kõigeks ikka valmis olla. Nagu näiteks väikesteks hulludeks huffideks, kes end kassideks muudavad. Kalini seljale olid mitmed haavad tekkinud, mis nüüd ropult veritsesid. Not cool. Tema õnn, et ta vampiiri doonor oli ja ta keha verekadumist paremini talus kui mõne teise inimese. Aga haav seljas oli ikka üks kuradi tüütu asi ja ta kaotas verd kiirelt. "Ainult argpüksid ründavad selja tagant," urises Kalin, toetades oma käed maha. Valus oli ka lisaks kõigele. Ta keep imas innukalt verd endasse.

"Argpüksid ja sadistlikud munnid," lisas Akira, võlukepp Kalinit sihtimas, kui ta koolivanemale lähemale astus. "Mina lähen teise kategooria alla. Crucio!" Because he felt like it, pidi nooruk taas oma haigele kirele alluma - ta lausa ahmis neid karjeid endasse, Crucio on kui Jumala kingitus! Kas otsida põhjust, miks Crucio ja miks just praegu? Eh, obvious - Kalin oli uskmatu. What else does one need as an explanation...

Kalin karjatas, ei ta lausa röögatas, kui ta Crucioga pihta sai. Nii hale kahevõitlus lihtsalt. Ta sai nii haledalt tappa praegu. Kal kisendas seal märjal metsasamblal vääneldes valust nagu hull. Ta tundis, nagu kogu ta keha põleks ja samas oli see nagu see valu, mis tekib siis, kui mõni su jäse ära külmub. Haav seljas oli ammun unustatud, kuigi ei saa mainimata jätta, et see siiski veritses endiselt. Kal ei tundnud lihtsalt selle valu enam. Ainus, mida ta tundis oli piinav valu üle kogu tema keha, mis ta ainult rohkem karjuma pani. Ausalt, saaks ta praegu rääkida, anuks ta Rini, et to Avada Kedavrat ta peal kohe kasutaks, sest surm oli sellest valust tundvalt meeldivam lahendus.

Scarlet oli talle Crucio kasutamist õpetades rõhutanud, et ta peab tõeliselt soovima oma ohvrile haiget teha - ehk siis ta peab olema meeletult sadistlik. Ja ta oligi. Elu hammasrataste vahele jäädes, ja seda viieaastaselt, muututaksegi üldjuhul selliseks. Lisagem üks surmasööja mentorina ja probleemidevalem ongi sündinud. Akira sulges silmad, nautides Kalini karjeid. See oli temast nii alatu, selja tagant rünnata ja vastane nii lihtsalt võitlusvõimetuks teha - aga nii oligi õige! Mõne aja möödudes lõpetas nooruk needuse mõju.

Ja Kalin aina karjus ja Karjus ja veri tema seljast aina voolas ja voolas. Peagi oli Kalin juba üsna teadvusekaotuse piiril ja just siis lõpetas Rin needuse ja Kal sai jälle normaalselt hingata. Ta värises üle kogu keha. Endiselt oli tunne, nagu oleks tal valus, aga tegelikult polnud ja ta ei karunud enam. Ta kuulis, et metsas on vaikne ja see oli veider. Kalin viis oma pilgu Rinile, kes seal tema ees kõrgus. Nüüd tundus kutt küll nii suur olevat, samas Kalin ise lamas külili samblal ka. Põsk vastu külma ja niisket sammalt.

"Niisiis." Akira hääl oli jahe. "Kas sinu kullakallis Rin teeks midagi sellist?" küsis nooruk kulme kergitades. Kui tõesti muud meetodid ei toiminud, siis tuli see teave Kalinile ajusoppi kõrvetada, ja üks viis selle tegemiseks oli Crucio. Works like magic... Oh wait, it it magic. Koolivanema - hah, mis tiitel! - vastusest sõltus, kas ta jäi selle vastusega rahule või... rakendas veel oma lemmikneedust.

Kalin kortsutas kulme. Ta ei saanud endiselt aru, mida see tüüp ajas. Ta hingas raskelt ja katkendlikult. Silmad tahtsid vägisi kinni vajuda. Kui mitu korda ta surmaga juba silmitsi seisnud oli ja kui lähedal see talle nüüd oli? Ikka väga lähedal. See neetud haav seljas, mis veritses tegi rohkem kahju kui Crucio. Kuigi Crucio oli see, mis Kalini täiesti läbi võttis. Ta põrnitses Rini, silmad kinni vajumas, hingamine ebaühtlane. Mis see küsimus oligi?

Perkele. See tüüp siin kustub kohe ära. Faaaaaaakk... Mõelnud loitsu, mis haavad kinni kasvatab, osutas Akira Kalinile. Sectumsempra tekitatud lõiked kasvavad küll aeglasemalt kinni ja värki, aga küll ta jõuab seda kutti siin veel lõikuda. Pole vaja teda päris ära tappa. Pealegi siis saaks ta slytherinide pahameele endale ja hävitaks nii oma šansid saada maona tunnustatud... Verd oskab taastada vaid kõige nerdim nerd ja haiglatiiva maadam, kuid võluril polnud eriti kiiret haiglatiiva poole plagama. Some answers first.

See rõve tunne, kui su haavad kiiresti kinni kasvavad. Wõeh. Ja need kasvasid ju veel aeglaselt, end kiiresti. Vastik. Kalin oli endiselt üsna läbi omadega, aga vähemalt ei kaotanud ta rohkem verd. Ta hingamine oli samuti endiselt katkendlik, kuid nüüd tundis ta, et suudab paremini silmi lahti hoida ja Rini jälgida. Ilmselt tänu sellele, et ta tundis, kuidas ta haavad seljal kinni kasvavad.

Kõik oli hästi armas, aga Akiral oli tunne, et ta on oma põhimõtetele vastu astunud - ta ei aidanud uskmatuid, ja kurja, nüüd tegi ta seda ikka, risti vastupidi oma õigekspidamistele. "Ma ei saanud sult vastust. Kas sinu kullakallis Rin teeks midagi sellist?" sisistas Akira. Kordamine on lollide meetod juhtmeid kokku ühendada, mitte tarkuse ema.

Ah, see oli see küsimus. "Mida sa sogad?" küsis Kalin üsna vaikse pominaga, hääl kähe. "Sina oled ju Rin," kortsutas Kalin kulme. Või oli Rinil kaksik, nagu Sebastianilgi? Miks Kalin sellest siis varem midagi ei teadnud? Haavad olid nüüd kinni kasvanud ja ta tundis end selles osas paremini. Kõik muu oli endiselt väga väga halb.