Halloweeni maskiball!

Imogen vaatas veidi närvilisel pilgul ringi. Danieli poolt üles näidatud jõud hakkas juba ebainimlikke mõõtmeid võtma. Kus see Akela oma jõutükkidega siis oli, kui teda vaja läks. Sellest oleks savi ka, kui Daniel teda järaks. Win-win! Neidise pilk peatus hetkeks Luciusel. Täitsa veider, et ükski õpsidest midagi veel ei teinud. Ivy sammus viimaks Lucy juurde. "Tee midagi," ütles ta vaikselt neiule. "Ma kaldun arvama, et sa oled ainus, kes Dani maha suudab rahustada."

"Mine eemale, Venus!" käratas Dan ja tõmbas Damiani korra seinast eemale, et ta siis uuesti vastu seina tõugata. Ja siis kuulis ta Davidi sõnu. Dan lasi Damianil maha variseda ja pööras end ümber. David sihtis teda oma võlukepikesega. Kui tore. Kuna Dan hetkel täiesti loomastunud oli, ei tulnud talle enda võlukepp meeldegi. "Ära topi oma nina asjadesse, mis sinusse ei puudu," käratas kutt ja enne kui David reageerida oleks jõudnud, tormas Daniel talle ülikiirelt kallale ja paiskas ta põrandale maha, rebides prefektilt võlukepi käest ja virutades talle tugeva hoobi rusikaga näkku.

Nii palju siis rahulikust ballist. Õhus oli hea tükk aega liiga palju pinget ja Akela muutus rahutuks. Ja oi, kui see kära lahti läks, lahkus ta Robini käte vahelt, põigeldes inimeste vahelt läbi. Frostid... ja Murray'd... Tagamaid kuulab ta hiljem, praegu on vaja see perutav hundu ära koristada. "Daniel!" Üheainsa sammuga oli neiu noormehe juures ja rakendas piisavalt jõudu, et libahunt suurest Frostist eemale tõmmata.

Nii palju siis sellest 'ärme näitame inimestele, et me oleme üleloomulikud olendid' asjast. "Nevermind.." sõnas Imogen vaikselt Lucy'le. Tema enda kleiti igatahes rikkuda ei kavatsenud. Kui just äärmine vajadus polnud muidugi. Ja hetkel tundus küll, et kõik oli kontrolli all. Noh.. Kui just nii sai öelda.

Keegi ei peksa tema taasvastset sõpra niimoodi! Akela lasi kuuldavale urahtuse, kui ta kontsadel täiuslikku tasakaalu hoides Davidi ja Danieli juurde sörkis ning Davidi juustest haaras, väänates tema pead tahapoole. "Mida sa omastarust teed, ah?" Rapsanud noormehe õlgadest kinni, tõmbas neiu slytherini püsti, hoides tema käsi selja taha väänatult, et madu Danielist eemale viia.

Aga Dan oli siiski fukken libahunt. Ta virutas tugeva hoobi vastu Davidi lõugu. Peagi hakkas ta kuklast verd jooksma. "Siis hoia oma vend mu õest eemale, kui ta sulle nii kallis on," urises Daniel. Järgmisel hetkel tuli Akela sinna, aga tema kohalolu ja lõhn ajas Danieli ainult rohkem vihale ja ta tahtis uuesti Frostile kallale tormata.

Kui Daniel kogu oma tähelepanu Davidile suunas (ja Akela eikuskilt ilmus), põlvitas Venus Damiani juurde, silmis murelik pilk. Tema võlukepp oli ilmselgelt magamistoas ja ega ta ei osanud ka mingeid tervendavaid loitse... Damian ju oskas, aga... Vaadanud üles, märkas tüdruk Lucy't. "Lucy!" hüüdis ta. "Palun aita!" Kõik kohad olid verd täis ja Jessica ise oli ähmi täis - ta ei osanud mitte midagi teha... Liiga hilja taipas piiga, et keegi ei tahagi Damiani aidata.

Imogen kasutas olukorda ära ja läks Danieli juurde, haarates tugevalt ta käest, et too ajama ei paneks. Jätke jah pool-vampiirile see tugevam düüd, eksole. "Daniel, sa hirmutad enda õde sedasi," lausus neidis. See ikka mõjub, eks? "Teil on ilmselgelt Frostidega mingi kana kitkuda, aga praegu pole ei õige koht ega aeg," lisas neidis veidi ärevalt. Kui Daniel nüüd teda ründab, siis noh.. Hoidke piip ja prillid.

Damiani kõne oli Lucy tähelepanu hajutanud. Palju ei jäänud puudu, et ta ise slytherinile kallale oleks sööstnud. Ja siiis juba oligi Daniel Damianil jälle kraes. Prefekt marssis tulivihaselt poiste ja Venuse poole. Nähes aga Davidit enda võlukeppi Danielile suunamas osutas tüdruk võlukepi hoopis kaasprefektile. Ja siis oli Ivy tema selja taga. Lucy oli täiesti otsustusvõimetu. Tundus, nagu oleks ainuke võimalus tüli lahendada Daniel niiöelda auti koksata. Ja nüüd oli poiss juba Davidi kallal. Lucy niutsatas ja saatis Danile juba peaaegu selga juhmistava, kui Akela välja ilmus ja Dani Davidist eemale tõmbas. Niing juba järgmisel hetkel oli David Danielil seljas. Ning taaskord oli Akela olukorra niiöelda lahendanud. Akela, mitte Lucy. Tüdruk jooksis siis Danieli juurde ja lihtsalt saatis tõkestuskaetuse poisi poole, et ta uuesti Davidile kallale minna ei saaks, kuid see läks mööda, kui Imogen poisist kinni võttis. Siis kuulis Luce Venust ning saatis lihtsalt julmalt juhmistava enda kaaslase poole ja koperdas Jessi ja Damiani juurde, pisarad mööda nägu alla voolamas.

Kuid Luce ei jõudnudki Damiani juurde. David juba võttis ta sülle ning viis ta kuskile minema. Lucy raputas uskumatult pead ja kõndis siis tagasi Danieli juurde ja suunas võlukepi temale "Rammesta" Tüdruk aitas poisi püsti, ning tõmbas teda käest väljapääsu poole "Palun vabandust" ütles tüdruk niiöelda pealtvaatajatele, ning sikutas poissi käest ja mitte just õrnalt.

Ja ta ei saanudki midagi teha... Venus ei vaevunud isegi vaatama, kuidas David teda pilkudega tappa üritas, vaid hüppas püsti, äigas käega üle näo, et mitte nutma hakata, ja jooksis üle külma põranda. Külm, sest tema kingad olid teab kus ja ta ei kandnud ka sukkpükse või taolist... Ta lihtsalt jooksis, ning saaliuksel rebis maski eest, visates selle maha, et trepist üles kihutada. Kuskil poole trepi peal koperdas ta - oli ka aeg - ning kukkus peaga vastu astet, lüües otsaette haava, mis nagu tellitult veritsema hakkas. Aitäh, Daniel! Aitäh, suur vend, et minu elu ilusaima õhtu - ei, kurat, teise ilusaima hetke - nii lihtsalt nässu keerasid! Eirates verd, mis talle silma jooksis, lasi tüdruk lõpuks pisaratel voolata. Täiuslik!

Daniel kadus korraks ja siis juba tuli tagasi. Ta oli täiesti segaduses ja ikka veel marus. Süda vihast sees kloppimas. "Mida sa tegid?" urises Daniel, kui Luce teda uksest välja tiris. Seal samas, nende ees, kõndis Frost ja hoidis oma väikest hädist venda süles. Dan saatis endi vihase pilguga ja tahtis neile juba järgi kõndida, kui...

Kas Imogen oli ainus, kes sellistele üritustele võlukeppi kaasa ei võtnud? Mis sai vanamoelisest sõnade ja kätega kaklemisest? Igatahes vajus Daniel üsna kiirelt kokku ja Ivy vaatas hetke segaduses ringi, märgates alles siis Lucy't, kel võlukepp käes oli. Okei, ta ei pidanud 'tee midagi' all just seda silmas. No juudas, see tüdruk oli enda elu jooksul küll vähe kakluseid näinud. Aga mõjus siiski ja tundus, et Akela sai ka tolle teise Frosti maha rahustatud. Jäi üle vaid teadvuseta Daniel, kelle eest Lucy ka kohe hoolitsema ruttas ja endast väljas Venus. Jeap, Ivy andis Dan'i kenasti Lucy'le üle ja naases enda veinipudeli juurde.

Lucy nägi, kuhu Danieli pilk kinnitunud oli ning urises Dani peale ning andis poisile ühe korraliku kõrvakiilu "Katsu ainult. Ausalt. Proovi veel midagi ja, ja... Ma ei räägi enam sinuga mitte kunagi. Ja see on veel üks vähestest asjadest, mis ma sinuga teen. Sa rikkusid praegu kõigi õhtu ära. Tead seda?". Lucyl endal juba ammu pisarad voolasid, mitte, et neid läbi maski väga näha oleks, aga häälest oli kuulda, et tüdruk oli endast väljas. Luce tõmbas Danieli hoopis vastupidises suunas. Õue poole. Loodetavasti seal pole nii palju inimesi ja äkki värske õhk muudab libahundi pea selgemaks.

Dan ei osanud midagi kosta. Lucy löök lõi justkui ta pea lühisesse. Alles siis, kui nad juba õues olid ja Dani kopsud jaheda värske õhuga täitusid lahtus viha korralikult ja ta muutus jälle inimeseks. Niisiis. Ta muutus hundiks ka siis, kui polnud täiskuuöö. Ainult, et siis muutus ainult ta mõistus, keha jäi ikka inimese omaks. Dan vajus trepile istuma. "Mida ma teinud olen," pomises ta. Saal nägi kohutav välja. Rääkimata sellest, mida kõik sealviibijad nägid. Ja kui Daniel ise tagasi mõtles, tundus, nagu ta poleks neid asju teinud, mida ta tegi. Ta oli üldjoontes ju vana rahu ise. Kõik mälestused olid justkui läbi mingi halli udu nähtavad ja ta nagu vaatas kuidas keegi teine tema kehas Froste peksis. Ta oli täielik koletis.

Akela ei teadnud, keda ta peaks aitama ja keda kinni hoidma ja üleüldse jõudis talle kohale, et oli natuke paha mõte hakata oma jõudu kellegi peal rakendama - liiga palju tunnistajaid, kes üleloomulikesse asjadesse pahasti võivad suhtuda... nagu temasugune mitte eriti tugeva välimusega neiu mõnda kutti kinni hoidmas või midagi... David kandis oma venna ära, Lucy viis Danieli minema, Venus... jooksis kuhugi... Vampiir ei leidnud, et on väikesele Murray'le piisav usaldusisik, et teda lohutama minna või midagi, nii et ta kohendas ainult oma maski ning vaatas ringi, et Robin üles leida. Ballitunne oli kadunud. Ta vähemalt teatab noormehele, et lahkub, on see ju päris viisakas žest.

Imogen oli vist ainus, kes oleks hea meelega veel tantsima läinud. Kaklusi tuleb ikka ette ju. Samas oli tantsupartneritest nüüd kõvasti puudus. Üldse oli enamusel peomeeleolu läinud. Aga see ei takistanud neiul üksiku laua taga klaase täitmast. Peaks kõik järele jäänud peolised täis jootma. Vot siis läheks alles peoks..

Lucy oli ikka veel enda parima sõbra peale nii kohutavalt solvunud, kuid potsatas siiski poisi kõrvale trepile istuma ning võttis noormehel maski peast ja uuris Dani kukalt murelikult. David oli päris kõvasti teda materdanud. Neidis kompas ettevaatlikult poisi pead, kuid, kui Daniel mingeid valumärke välja ei näidanud, ulatas Luce maski poisile tagasi ja vaatas vaikides õue. Ta ei tahtnud isegi Sixtenile otsa vaadata praegu. Too oli kõik ära rikkunud. Luce peitis pea kätesse ja ohkas sügavalt "Miks?" küsis neidis summutatult.

Üle poole pudelist alla kaaninud, jättis Imogen oma semukese taas üksinda ja suundus nüüd Kalini ja Sebastiani poole. "Tule, lähme lööme peo uuesti käima," sõnas ta Kalinile, kerge muie huulil. Jeap nad vist vihkasid üksteist või miskit, aga kellel need vanad jagelused enam meeles olid. Ning ei, Ivy polnud purjus. Tal oli lihtsalt savi.

Kalin jälgis kõike näilise ükskõiksusega. Ent kui Davidit juba retsima hakati, kortsutas ta kulme. Tema püüdja! Õnneks kuigi kaua see Murray kutt teda killida ei saanud. Juba ajasid naised selle kakluse laiali. Mõne hetke valitses saalis haudvaikus. Keegi professoritest ärkas. Oli ka aeg. Ta koristas selle jama, mis seal korda oli saadetud ja pidu võis edasi minna. Veider. Väga veider. Aga näis, et neid inimesi, kellel sellest kaklusest üsna savi oli, oli küll ja veel, sest tantsuplats täitus kiirelt taas inimestega. Ja ühel hetkel ilmus sinna, nende juurde, Imogen. "Hah?" kergitas Kal kulme, "kuskile ma sinuga ei tule." Temal küll meelest polnud läinud, mis tol päeval juhtunud oli, mil Imogen end Sebastianiks kehastas.

"No kamoon, ära nüüd nii pikka viha ka pea," sõnas Imogen kergelt huuli torutades. "Pealegi arvesta sellega, et ma sain isegi Luciuse tantsima. Aeglast tantsu ka veel. Nii et eitava vastusega ma juba naljalt ei lepi," muigas neidis, lootes nii ähvardavana kõlada. Okei, ta vist siiski oli natukene täis ka juba. Ja natukene rohkem kui pool pudelit joonud..

"Ei," raputas Kalin pead ja võttis Sebastiani käest. Sebastian omakorda saatis Imogenile pahase pilgu. Ilmselgelt talle ei meeldinud, kui keegi tema kutile sedasi lähenes, kui Kalinil veel mdiagi selle vastu oli. Pealegi ei meeldinud Sebastianile Imogen nii ehk naa. "Mine tantsi siis veel Luciusega," pakkus Kalin Sebastianile lähemale liibudes.