Bored as hell

"Eih. Mõtlesin, et annan koridori peal vastu tulevatele tegelastele paremad võimalused minu tapmiseks. Ausam mäng või nii," lausus Imogen kerge muigega. Ja ta mõtles seda mingil määral tõsiselt koguni. Pealegi ei viitsinud ta ka seda 'pilbast' kaasas vedada. Ei näinud mõtet sellel. Ivy haaras klaasi kätte ja võttis sealt lonksu. Lõhnast oli ju juba tunda, et vesi oli puhas. "Tänan," sõnas ta siis.

"Eksole," muigas Imogen. Seni polnud keegi ikkagi julgenud talle midagi teha. Ja ega poolvampiiri jõu ja kiirusega loitsudele vastu ei saa. Neidis polnud eriti põgeneja tüüpi ka. Erinevalt kaksikutest. Plahvatuse peale kortsutas ta vaid kulme ja rüüpas siis klaasist veel ühe lonksu. "Kas sellel laamendamisel mingi mõte ka on?"

"No niisama plahvatusi tekitada on ka lõbus muidugi," sõnas Imogen sarkastiliselt. Tema oli nähtavasti veel liiga inimlik ja pidas lõbuks.. lõbustusparke? Mitte vandaalitsemist. Nagu seal saalis balli ajal toimuks. Selle lahingu oleks võinud maha pidada ilma saali põlema panemata. Kuigi jah.. Loitsudega sai kõik parandatud.

Imogen liikus puhtalt refleksist plahvatusest eemale ja kortsutas alles siis pahaselt kulme. "Ma ei pea seda lõbusaks," sõnas näitsik käsi ristates. Nõmedad refleksid.. Jätsid mulje nagu ta kardaks plahvatust. Samas tulid need muudes olukordades kasuks.

Nüüd oskas neidis neid ette ka aimata ega liikunud paigast, viies vaid aeglaselt pilgu enda kõrvale. "Lõpetasid?" küsis ta tüdinud ohkega. Nii et nüüd oli tema siis Tweedledum'i lõbustamiseks seal. Juhhuu!

"Okei, anna teada, kui oma lapsikusest üle saad," sõnas Imogen ja jõi oma vee lõpuni, pannes klaasi enda kõrvale maha. Mööblit seal ruumis nagu väga polnud. Neidis kortsutas uute plahvatuste peale kulme, viies pilgu tagasi Robinile. Ai kui hea meelega läheks ja virutaks..

"Ma pakun, et ma olen küll selleks ajaks surnud juba, aga mu vennalt saad ehk hauaplatsi asukoha kohta infot," sõnas Imogen rõõmutu naeratusega. Erinevalt kaksikutest oli tema ju surelik.. Mingis mõttes. "Sinuga ma nagunii võitlema ei hakkaks," lausus neidis kõrgilt.

"Ma võitlen, kui vaja on. Provokatsioonidele ma ei allu," lausus Imogen kindlalt. Nii mõnedki olid üritanud. Ka vägivallaga. Enamus väsisid ära, kui ta vastu ei hakanud. Ning Ivy'le kallale minek demonstreeriks taaskord neid häid kombeid, mida Tweedledum juba ilmutas.

Tal polnud lähedasi, nii et sellest ei tuleks midagi välja. Või noh.. Olid, aga isegi neidis ise ei suutnud neid leida, rääkimata siis kaksikutest. Lucius.. Mnjah. Ei tea, mis sellest saaks, kui Robin teda piinama hakkaks. "Küll on kahju tõesti," sõnas neidis silmi pööritades. Järgmine isik, kes teda tappa tahab? Take a number.

"Eks lase käia ja kutsu ta siia siis," sõnas Imogen. Nagu nad julgeksid. Ja isegi kui julgevad, siis mehele nad midagi ei teeks nagunii. See lõppeks viivitamatu koolist välja viskamise või millegi hullemaga. Rünnata enda majavanemat.. Puhas surm.

"Vau, sul on isegi killuke mõistust kusagil," tögas Imogen. Sebastian oli end üldse sellest maailmast välja lõiganud vist.. Mitte, et neidis oleks tahtnud, et Tweedledee ka ta kallal mögisema hakkas. Aga no need kaks olidki mõlemad sellised.. veidrikud. Nagu nad ei oskaks koos funktsioneerida või midagi.

"Aga ei tea jah, kuidas teil siis nii õnnetult läks. Tavaliselt on ikka nii, et üks saab mõistuse ja teine välimuse, aga noh.." lausus Imogen ja mõõtis mõlemit siis pilguga. "See välimus läks nagu mõlemil kaduma," sõnas ta viimaks, lõbus muie huulil. Ja ega Sebastian ka just oma särava intelligentsiga ei hiilanud.