Tänavatel turnimas

Kalin jalutas mööda Siganurme tänavaid. Üksi. Ta polnud koolis käinud pea kaks kuud. Terve selle aja vältel oli ta tegelenud enese kasvatamise ja treenimisega. Seda loomulikult Sebastiani abiga. Ning kuigi ta alguses uskus, et asi pole üldse nii hull, siis tuli välja, et oli ikka küll. Kuid nüüdseks oli ta kõva töö ja pisukese võlukunsti abiga õppinud end kontrollima. Ta oli umbes nädala jagu enne jõuluvaheaega koolist kadunud ja keegi ei teadnud miks, peale õpetajate. Temaga koos oli kadunud ka Sebastian loomulikult. Jah, nüüdseks oli Kalin vampiir. Juba pea kaks kuud. Alles hiljaaegu oli Sebastian lasknud tal üksinda Siganurme jalutama tulla. Kalinile meeldis siin, sest see oli Sigatüükale nii lähedal ja ta tundis end peaaegu koduselt.
Seljas oli kutil must tagi ja mustad teksad. Tavaliselt kandis ta Slytherini koolivormi ja nüüd oli veider teda vaba-aja rõivais näha. Lisaks sellele nägi Kalin tunduvalt parem välja, kui enne. Nooh, vähemalt inimestele, sest ta oli siiski ju vampiir oma vampiiriliku veetlusega.
Ühesõnaga jalutas Kalin sihitult mööda Siganurme tänavaid ja nautis tunnet, et ta on vaba, ega ründa inimesi. What an awesome feeling.

OT: Lucy

Lucy kiirustas mesinäpust välja ja hakkas just parajasti Derwish & Banges'i poe poole kõndima, kui nägi tänaval, üle tee tuttavlikku kuju kõndimas. Ei või olla...? Tüdruk jooksis Kalini juurde ja kallistas poissi "Kalin! Sa oled terve! Miks sa koolis ei ole? Mis üldse vahepeal juhtus? Mida sa Siganurmes teed?" küsimused pudenesid kiirelt tüdruku huulilt, kui ta poissi lähemalt silmitses. Ta nägi nüüd teistsugune välja. Tavariietus sobis poisile. Prefekt ise kandis heledaid teksaseid, musti poolsaapaid,musta jakki ja Gryffindori salli.

Kalin üllatus, kui Lucy teda kallistas. Nii igatses teda? Nooh, kui dork teda juba igatses, siis ta lihtsalt pidi kooli tagasi minema. Kalin muigas kavalalt ja kallistas viivuks tüdrukut vastu. Tal oli peal Sebastiani õpetatud loits, nii et tema keha püsis koguaeg soojana. Või vähemalt inimestele normaalse temperatuurina. Ainus probleem oli see, et nad polnud veel Sebastianiga välja mõelnud, miks kutt koolist puudus. Või noh, nad mõlemad. "Mul oli... Tegemist," mainis Kalin, ka tema hääl oli kuidagi meeldivam. Ta ise ei saanud sellest muidugi essugi aru. Ainult nii palju, kui ta oma ohverid endale ligi meelitas. "Ma jalutan siin. Hingan värsket õhku või miskit," selgitas kutt. "Pealegi igatsen ma seda kohta," lisas ta. Huvitav, kas veri lendluudpalli väljaku lumest on juba välja tulnud, või lasi dire selle koristada. "Mida sa ise siin teed?" uuris noor vampiir.

Tüdruk vaatas Kalinit ikka veel imestunult. Ta oli arvanud, et poiss on St. Mungos või... välismaal kusagil. Poisi lause peale tüdruk naeris "Kui sa seda niiväga igatsed, miks sa siis tagasi ei tule?" Ta ei suutnud aru saada, mis, aga midagi oli poisi juures oluliselt teistmoodi. "Mina? Oh, tulin lihtsalt... maiustusi ostma... Ja empsile kingitust otsima." ütles neidis õlgu kehitades. "Sa näed teistsugune välja" pahvatas tüdruk järsku välja mõtte, mis teda kergelt näris.

Maiustused. Wäkk. "Lahe," noogutas Kal endiselt muiates. "Kooli ma ei saa veel tulla... Pikk jutt," muigas Kal ja lisas siis, "perekondlikud asjad." See peaks Lucy uudishimu taltsutama ehk. "Tahad kuskile minna? Mõnda kohvikusse või midagi?" pakkus noor vampiir lahkelt. Ta ise ei saaks ilmselt midagi juua ega süüa, aga küll ta ettekäände leiaks. Peaasi, et kusagil peegleid poleks. "Teistsugune?" imestas Kalin ja naeris siis kõlavalt. "Sa pole mind lihtsalt ammu näinud," arvas kutt.

Lucy noogutas, nagu saaks ta aru, millest poiss rääkis, tehes seda puhtalt sellepärast, et talle meeldis teadjat muljet endast jätta. Mis perekondlikud asjad? Poisil ju ee.. ei olnud perekonda? Võino tädi oli, aga... "Aga sa ikka tuled tagasi kooli? Ma ütleks, et Slytherini võistkond on sinu puudumise all veidi kannatanud" muigas Luce ja noogutas siis "Sobib. Kolm Luuda? Kaua me ikka siin keset tänavat seisame, inimesed võivad arvata, et meil on mingid kahtlased plaanid" naeris tüdruk. "Hmm... võibolla ka see, äkki on asi riietes, aga sa näed tegelikult isegi parem välja, kui enne. Sa peaksid tihedamini muguriideid kandma." See näriv tunne leebus veidikene, kuid ei kadunud täielikult. Prefekt oli üleüldse pärast balli inimeste suhtes kahtlustavam. Muidugi oli ta pärast balli ka oluliselt õnnelikum, aga that's beside the point.

Kalin noogutas, muie endiselt huulil ja nad sammusid Kolme Luua poole, mis oli kohe siin samas suhteliselt. "Tulen ikka, aga ma veel ei tea, millal täpselt," muigas kutt. "Ja siis hoidku Gryffindori meeskond oma luuad," naeris Kalin jälle kõlavalt. Njaa, kahju tõesti, et ta ise oma loomulikust veetlusest ilma jäi. "No ma kandsin koolis ka vahel muguriideid peale tunde või nii," mainis kutt. Ta kehitas õlgu. "Ma usun siiski, et sa lihtsalt pole mind ammu näinud," jäi ta oma fakti juurde.

Lucy vaatas poisile otsa "No ära siis liiga kaua ka aega võta sul on niigi ainult...märts, aprill, mai, juuni - 4 kuud käia." lendluudpalli kommentaari peale neidis turtsatas "Hah, sinu unistustes võibolla. Me pühime teid enda luudadega platsilt minema." Kalini teise kommentaari peale kehitas ta naeratades õlgu "No ma ei saa öelda, et ma sind väga palju pärast tunde nägin, ega ju? Ja kui nägingi, siis ma igatahes ei mäleta, et ma sind kunagi teksades näinud oleksin, sorri." Ja juba nad olidki kõrtsi juures. Neil tõesti vedas, et tegu ei olnud siganurme nädalalõpuga, nii, et kõrts oli suhteliselt rahulik.

Kalin muigas endiselt. "Nooh, siis harju ära selle vaatega," naeris kutt. Ta avas Kolme Luua ukse neidisele ja lubas ta enda ees sisse. "Räägi, mis siis koolis toimunud on?" huvitus Kalin. Kindlasti üht teist toimus. Sigatüükas toimus alati midagi ja hea oleks end uudistega enne kurssi viia, kui ta tagasi läheb.

Lucy naeratas ning astus kõrtsi sisse ja liikus ühe kõrvalisema laua äärde ning istus sinna maha ja võttis endal salli ümbert ja jaki seljast ning asetas need tooli seljatoele enne istumist."Koolis... noo paar lendluudpallimängu on olnud... Jõuluball oli... no midagi eriti märkimisväärset polegi nagu olnud. Paar... õpilaste ee... lahkarvamust on samuti olnud. Kontrolltööd, õpsid hakkavad juba vaikselt närve kaotama NEWT'ide lähenemise suhtes." ütles neidis õlgu kehitades. See ei olnud tõesti midagi erilist Sigatüüka kohta.

Kalin istus sama laua taha ja noogutas neidise juttu kuulates. "Mis mõttes hakkavad närve kaotama?" ei mõistnud Kalin. NEWT'id on siis nii kasvatamatuteks muutunud. Nojaa. Pooled olid viimane klass ja nad ootasid juba körsitult kooli lõppu. Aga mitte Kalin. Temal oli nüüd aega maa ja ilm.

"No ikka selles mõttes, et muudkui korrutavad, et eksamid on kohe-kohe käes ja laovad tonnide viisi kordamist meile kodutööks. Mitte, et mina peaksin see aasta eksameid tegema, aga vaene Dan on küll juba varsti kodutöödesse uppumas." muigas prefekt. Üsna kohe tuli nende tellimust võtma baaridaam "Üks võiõlu, palun" ütles Lucy, sõbralikult naeratades ning daam jäi Kalini tellimust ootama.

Dani nime kuuldes kirtsutas Kalin kulme. Oma õppetöö käigus oli Robin koolist ühe Dani pusa rotti lasknud, et Kal saaks aimu, kuidas hundid haisevad. Ja noo see oli talumatu ju. Kuidas inimesed said sellistega olla? Kalini lõhnatundmine oli nüristatud kui ta inimeste juures käis. Nooh et ta neid kõiki ära ei sööks. Seega ei tundnud ta hetkel väga, et Lucyl mingi libahundi lõhn oleks küljes olnud. "Eksamite pärast ma ei muretse," naeratas Kalin. "Mul on olnud aega õppida," mainis nooruk. Kalin naeratas üsna lahkesti teenindajale ja raputas siis pead. Ilmselgelt ei tahtnud tema midagi.

Lucy kergitas kulmu Kalini reaktsiooni peale, kui ta Danieli nime mainis "Kas sul on midagi Danieli vastu?" küsis ta siis lihtsalt, mitte mingi erilise emotsioonita peale kerge uudishimu. No loomulikult ta armastas Danieli ja oleks iga kell nõus tema eest surema ja tema head nime kaitsma, kuid oli ainult loogiline, et kui Danielile Kalin ei meeldi, siis tõenäoliselt ei meeldi Kalinile Dan ka. Lucy vaatas üllatunult poisile otsa, kui too midagi ei tellinud "Sa ei tahtnudki midagi?"

Kalin hingas sügavalt sisse ja kehitas õlgu. "Ma tean, et ta Damiani tappis, mis siin sallida peaks olema?" küsis Kalin ja vaatas Lucy'le tõsiselt otsa. Nüüdseks oli tal kama, kes kelle tappis. Talle ei meeldinud see dork, sest ta oli Libahunt. "Eih, mul pole janu," naeratas Kalin. Ja see polnudki ju vale. Tal polnud janu selle vastiku võiõlle järele.

Lucy kahvatus märgatavalt, kui ta Kalini selgitust kuulis. Oi ei... Ta üritas siiski üllatunud välja näha "Kas tõesti ja miks sa seda arvad?" küsis Luce, enda pead keerates, teeseldes, et vaatab, kuhu baaridaam nii kauaks jääb, kuigi tegelikult üritas lihtsalt... mitte Kalinile otsa vaadata, süütunne näole kleebitud. Ta ei olnud siianii päris veendunud, et nad olid õigesti käitunud. Tegelikult oli ta üsna kindel, et nad ei olnud õigesti käitunud, aga... see oli Daniel ju... Kuidas ta oleks saanud noormehe lihtsalt niimoodi välja anda?

"Dan tuli sellest ballisaali Imogenile rääkima ja Sebastian kuulis nende juttu," lausus Kalin kerge õlakehitusega. "Aga me ju ei tulnud siia Danielist rääkima või mis," naeratas noor vampiir nüüd. Räägiks hoopis millestki muust.

Lucy noogutas, naeratus täiesti näolt pühitud. Ja oli üldse veider, et Kalin temaga üldse tegemist tegi, teades, millise kohutava asja ta oli toime pannud. "Jah... millestki muust... Milline elu pärismaailmas on? Tead küll, et Sigatüükas tundub kõik maailmas toimuv kuidagi kaaaaauge ja vähemtähtis." Luce noogutas tänulikult baaridaamile, kes tema joogiga laua juurde tuli ning võttis ühe sõõmu. Mmmm... Seest tegi soojaks kohe.

Millegi pärast pidas baaridaam üle küsida, et kas Kalin ikka kindlasti ise midagi ei taha ja nooruk raputas pead. "Nooh, ma olen enamuse ajast Sebastiani juures olnud, seega päris maailm on mulle ka kaugeks jäänud," järgmisel hetkel tahtis Kalin endale vastu pead lüüa. See polnud temas ikka muutunud, et ta suud kinni hoida ei osanud. Ta oli ju Lucy'le öelnud, et ajas perekondlikke asju. Sebastiani juures? Abielluvad või? Said lapse? Ta kohe ei osanud vait olla eks ja pidi kõik välja rääkima. Õigupoolest oli ta probleem selles, et ta ei suutnud oma valesid meeles pidada lihtsalt ja tõde vupsas ikka enne üle tema huulte, kui see vale meelde tuli. Aga Kal võis alati loota, et Luce ei tee selle fakti peale teist nägugi, since nad olid siiski Sebiga mõlemad kadunud ja võis eeldada, et nad koos on eksole. Ehk neidis ei keskendu sellele, et Kal ütles, et ta Sebastiani juures oli.
Noor vampiir lasi pilgul üle väheste inimeste liikuda, kes peale nende veel seal olid. "Ma vist ei küsinud, et kuidas sul endal läheb?" viis Kalin teema mujale. Ta oli uurinud üldise koolielu kohta, aga mitte Lucy kohta isiklikult.

Lucy kergitas kulmu "Sebastiani juures? Te kolisite siis kokku juba, kas see ..eee.. natuke ohtlik pole?" Luce arvas, et tegelikult oli Kalin mingeid päranduslikke asju ajanud. Noo pärast isa surma ja nüüd ta sai veel enda suguvõsa teada ja, mine tea, mis paberimajandust olla võis. Muidugi oli veits kahtlane, et ta nagu välismaailmast väga midagi ei teadnud aga... "Mis mul... Kool, lendluudpall, prefektikohused, tead ju küll. Ainuke asi vist ongi, et oleme Daniga nüüd koos" kehitas neidis õlgu, viimase lause peale näole väike õnnelik naeratus tekkimas.

Ohtlik? Jeah, päris oligi. Kalin aga otsustas teema mujale juhtimise nimel seda märkust eirata. Kuulnud neidise juttu kortsutas kutt kergelt kulmi. "Sa oled selle koeraga koos?" ta peaaegu, et sisises. Okei, hinga sügavalt sisse ja rahune maha. Kalin raputas oma pead. "Vabandust. Pole minu asi, kellega sa koos oled," sõnas kutt siis täieliku rahuga ja naeratas jälle oma veidrat ja rahustavat naeratust. Veider oligi see selle pärast, et see rahustav oli ja siis loomulikult see fakt, et Kalin varem just väga palju ei naeratanud või mis.

Lucy kortsutas kulme, kui Kalin korraks enda enesevalitsuse kaotas või midagi "Ta on tegelikult väga tore inimene, et sa teaksid" ütles neidis jahedalt. Midaiganes nagu! Tema oli küll toetav olnud Kalini suhtes Sebastianiga, kes on vampiir. Järelikult nagu sada korda ohtlikum kui libahundist mees. Libahunt on sulle reaalselt ohtlik ainult täiskuuööl, vampiirid igal ajal, kui neil kõht koriseb või midagi. Ja üleüldse käitus Kalin väga kahtlaselt. Lucy saatis kahtlustava pilgu noormehe poole "Kas sinuga on kõik korras?" küsis tüdruk siis, ikka veel kahtlustavalt.

Kalin surus hambad kokku. "Ta pole inimene," tuletas nooruk meelde. "Ja jah, minuga on kõik kõige paremas korras. Tänan küsimast," muigas Kal. Uskumatu, et kunagi oli tema inimene olnud. Nüüd tundus see vaid häguse mälestusena, olgugi, et sellest oli vaevalt kaks kuud möödas. Kalin pööras pilgu eemale ja silmites teisi inimesi, kes elavalt millestki rääkisid. Nad naersid ja neil oli lõbus. Inimese rõõmud.

Lucy vaatas ringi, et kedagi läheduses ei ole ja sisistas pahaselt "See, et ta libahunt on, ei tähenda et ta vähem inimene oleks. Pealegi käid sa ise vampiiriga eksole." Tõsiselt nõme olukord... Mis Kalinil libahuntide vastu niiväga oli...? Lucy ahhetas vaikselt, kui talle tuli meelde, mida Daniel pärast Damiani tapmist öelnud oli. Vampiiride lõhn ajab ta hulluks... Ja nagu ta kuulnud oli, käisid asjad ka vastupidi. Tüdruk tõmbus Kalinist kaugemale. Kuidas ta seda varem taibanud ei olnud? Kalin kadus salapäraselt, ja kohevarsti oli ka Sebastian läinud. Kalin tuleb tagasi, näeb ja käitub teistmoodi, ei joo midagi ja tuleb välja, et vihkab libahunte? Merlin, ta oli ikka pime vahest. "Ta muutis sind, onju?" esitas Lucy retoorilise küsimuse, Kalinile tõsiselt silma vaadates.

Kalin viis oma silmad Lucy'le ja põrnitses teda pahaselt. "Kena päeva sulle. Ma hindaks seda, kui sa kellelegi ei maini, et minuga kokku jooksid," lausus Kalin ja tõusis lauast. Nii palju siis oma olemise varjamisest. Ta võis loota, et kui ta kooli läheb ei saa teised aru, sest teised ei tea üleloomulikest olenditest nii palju ju. Samas, miks ta põgeneb? Kalin seisatas keset ruumi. Lucy saaks nii või naa teada ju. Ta käib libahundiga siiski. Kal langetas pea, ohkas ja pööras end siis ümber, sammudes laua juurde tagasi ja istus maha. "Vabandust. Uus temperament või midagi," ohkas Kalin. "Jah," noogutas vampiir siis, "ta muutis mind."