Tänavatel turnimas

No Kalini käitumine pärast Lucy avastust ainult kinnitas, et see, mida Luce öelnud oli oli tõsi. Tüdruk ei liikunud enda kohalt, vaid jälgis poisi lahkumist ja siis tagasi tulemist vaikides, käed ümber võiõlle. Kui poiss tagasi tuli, ta ainult ohkas kurvalt ja vaatas enda pudelit. "Mis nüüd siis saab?" küsis ta lõpuks "Kas sa saad üldse kooli tagasi tulla või...?" No see, et Lucy enam Kaliniga suhelda saaks oli ju täiesti välistatud. Dan annaks otsad, kui kuuleks, et tüdruk oli pärastlõuna vampiiriga kõrtsis veetnud. Pealegi tundis neidis ennast veidi ebamugavana vampiiri vahetus läheduses. Olgugi, et tegemist oli vaid Kaliniga. Ta käitus hoopis teistmoodi kui vana Kalin ja Lucy polnud kindel, kas see oli hea või halb asi.

"Peaksin saama. Ma olen end kontrollima õppinud. Seda tänu sellele, et ma lõhnu ei tunne väga," lausus Kalin. Ta viis pilgu eemale. "Sa ei tohi teda süüdistada. Ma olin suremas. Ainult see päästis mu," selgitas nooruk. Nagu kass üheksa eluga. Üheksas on ebasurnu elu. "Aga see ei muuda eriti midagi," lausus Kalin. Ei muuda jah.

Lucy noogutas, kuulates poisi juttu tähelepanelikult ning ahhetas vaikselt, kui kuulis, et Kalin oli peaaegu surma saanud. Viimase lause peale kortsutas neidis kulmu "Ei muuda midagi? Minu meelest see muudab just kõike" ütles ta vaikselt. "Sa ei saa enam lendluudpalli mängida, sinu koolivanema märk võib ohus olla. Nojaa mina ei saa sinuga tõenäoliselt enam kunagi rääkida ja mis kõige hullem... sa elad igavesti." tüdruk judistas ennast selle mõtte peale. Kes tahaks igavesti elada? Õudne...

Kalin hingas sügavalt sisse ja siis välja. "Kooli direktor on libahunt. Küllap ta teeb mõned erandid," lausus nooruk. "Või kehtivad need ainult libahuntidele?" küsis Kal pead kallutades. Daniel oli ju ka kapten või mis. See, et Dan kontrollimatu kutsikas oli, oli igati õigustatud. "Vaata, vähemalt ei tapa mina süütuid inimesi, nagu su kutt," lausus Kalin.

Lucy kehitas õlgu. Ta ei teadnud, kuidas Dan veel lendluudpalli mängida sai. Kalini viimase märkuse peale kissitas Lucy silmi "See oli õnnetus" ütles ta kindlalt. "Ja sa arvad, et sinu kallim pole kunagi kedagi tapnud? Ma võin saja galeooni peale kihla vedada, et Sebastian on rohkem süütuid inimesi tapnud, kui Dan." ütles neidis jahedalt, silmis piinatud pilk. Ta ei saanud siianii korralikult õudusunenägudeta magada sellepärast, mis nad Daniga teinud olid ja veetis pikki ärkvelolekutunde ennast veenda üritades, et tegemist oli traagilise õnnetusega.

Kalin muutus õelaks juba. "Vähemalt ei lavasta tema idiootseid õnnetusi," sõnas Kal. "Sa kinnita endale, et see oli õnnetus. Me kõike teame, et ta tappis selel poisi külmavereliselt. Ja mille pärast üldse? Sest Damian armastas tema õde. Kõva põhjus," urises Kalin. Ta surus oma hambad kokku. "Sa ära ärrita vampiiri, eritiv eel noort vampiiri," hoiatas Kalin.

"Tema polegi mingeid idiootseid õnnetusi lavastanud." ütles Luce pahaselt "Ja mida sa teed? Tapad mu? Lase käia ja tõesta siis endale, et oled ise täpselt samasugune, kui mitte hullemgi. Damian tuli sinna ise surkima. Teiesuguste vampiiride pärast oli Dan juba endast väljas ja siis tuli Imogen ka sinna veel suskima ning ta kaotas kontrolli. See oli õnnetus. Sind ei olnud seal, järelikult ära räägi asjadest, mida sa ei tea." Lucy temperament lahvatas jälle leekidesse, kuid õnneks suutis ta enda hääle piisavalt vaiksena hoida, et teised kõrtsisolijad tema sõnu ei kuuleks. See veel puudus, et ta kõigile räägib, mida nad teinud olid.

Kalin virutas mittemidagi mõtlemata neidise õllepudeli vastu seina kildudeks. "Täpselt sama moodi pole sul aimugi, mis tunne mul olla on," sisises Kalin. Löök vastu pudelit käis nii kiiresti, et see võis inimesele märkamata jääda, kuidas Kalini käsi liikus. Eemalt pöörati neile uudishimulikke pilke.

"Mul polegi. Aga kui sa mind maha lööksid, teaksid sa terve igaviku, milline sa tegelikult oled." tõenäoliselt kuulis Kalin, kui kiiresti tema süda peksis, nii, et tema enam-vähem rahulikul fassaadil polnud rohkem mõtet, kui kõrtsisolijaid maha rahustada. "Mis sa arvad, et me oleme jube õnnelikult ja rahulikult elanud pärast seda õnnetust? Ma ei saa magada. Ma reaalselt ei mäleta viimast korda, kui ma rahulikult magada sain. Ma olen täiesti paranoiline ja arvan, et iga inimene, kes mulle vastu tuleb teab sellest juhtumist. Ma ei saa enam isegi kooli peasissekäigust käia," ütles Luce õnnetult, ning toetas küünarnukid lauale ja peitis pea kätesse. Ta tahtis siit ära minna. Kõik jõllitasid neid ja baaridaam saatis nende poole pahase pilgu.

"Ma tean ilma sind maha löömatagi, milline ma tegelikult olen," nähvas Kal. No mida see tüdruk temalt veel ootas? "Ja ma peaks sulle nüüd kaasa tundma? Nagu ma oleks käskinud sul seda teha, mida sa tegid. Andnud Dan üles siis," urises Kalin. Neile saadeti juba mitmeid pahaseid pilke ja viimaks tuli nende laua juurde üks noor mees, kes tundis muret, et kas Lucy'ga on ikka kõik korras. Kalini käsi, mis laual oli tõmbus rusikasse. Ta hoidis end tagasi, oi kuidas ta end praegu tagasi hoidis, et mitte sellele mehele lihtsalt kallale minna. Ta sai Danielist täielikult aru tegelikult. Ka tema võis vihahoos kellegi tappa, sest ta ei suutnud end veel piisavalt kontrollida, aga teda ärritas lihtsalt see, et Luce temasse nüüd selle vampiiri värgi pärast teisiti suhtus. Ta oleks ju surnud, kui ta vampiiriks poleks saanud ja alguses ta isegi soovis, et oleks surnud, mitte moondatud saadud. Aga ta ei saanud surra. Juba ainuüksi Sebastiani pärast mitte. Igaljuhul, hetkel hingas Kalin raskelt ja pahinal välja, olles valmis kohe kohe sellele mehele kallale tormama, kes endiselt ei kavatsenud ära minna. Kogu Kali keha oli silmnähtavalt pinges. hea oli, et ta hetkel lõhnu ei tundnud.

"Sa annaksid Sebastiani üles, kui sa minu asemel oleksid?" küsis Lucy, enda kõrvu uskumata ja vaatas siis veidi ärritunud pilguga seda meest. While ta oli tänulik, et mees tema pärast muret tundis, ajas tema kohalolek teda lihtsalt närvi praegu. "Jajah, minuga on kõik korras, tänud" ütles tüdruk tõrjuvalt võlurile. Kuid too ei kavatsenudki tema sõnu nii lihtsalt uskuda tuli välja. Grrrh, kui närvidele sellised tüübid käisid. Okei ta oli ise ka suht samasugune, aga see ei tähendanud, et talle peaksid sellised tüübid meeldima, eksole? Pealegi tahtis ta praegu Kaliniga rahus vaielda. RAHUS. as in KAHEKESTI. SEGAMATULT. Merlin... Lõpuks naeratas Lucy lihtsalt võluvalt ja ütles mehele täiesti rahulikult ja sõbralikult et ta nõiub tal munad maha kui ta kohe uttu ei tõmba. Noormees kadus üllatavalt kiiresti nende juurest ja Luce pöördus tagasi Kalini poole. "Ma ei tahagi, et sa mulle kaasa tunneksid. Ma ei vääri seda, et keegi mulle kaasa tunneks. Ma lihtsalt üritasin panna sind mõistma, et... Daniel ei saanud ennast kontrollida. Ja see polnud täielikult tema süü. Tema tahtis ennast üles anda."

"Mul on õhku vaja," pomises Kalin kõigest selle peale. Ta tõusis lauast ja marssis inimlikul kiiruses sealt välja, otse tänavale, kus ta oma kopsud värsket õhku täis ajas. Hea lause vampiiri suust, "mul on õhku vaja". Aga nagu näha, siis tundsid ka vampiirid end vahel lämmatatuna. Pluss seal kõrtsis oli liiga palju inimesi, kellelt Kalin lihtsalt tahtis pead otsast rebida. See võimatu soov pidevalt tappa. Ta vihkas seda soovi endas kõige rohkem ja see oli asi, millega tal kõige rohkem tegemist oli, et seda kontrollida. Ta tahtis lihtsalt lõhkuda ja laamendada ja tappa. Jube.

Lucy pööritas silmi, kui Kalin välja tormas, ootas siis minuti enne kui salli kaela pani ja jaki selga ning jättis paar münti lauale, enda võiõlle eest ja läks vampiirile järgi. Ta leidis poisi üsna sissekäigu lähedalt sügavalt sisse-välja hingamast. Ta kõndis aeglaselt noormeheni ja jäi tema kõrvale seisma. "Ma ei küsinudki sult, kuidas sina elad. Pärast... noh, tead küll mida." ütles ta vaikselt ja pani käed endale taskusse ning vaatas tänavat. Siin-seal olid mõned poriloigud, aga üldiselt oli vaatepilt ilus, nagu ikka. Ainult, et nüüd oli tänav ka suhteliselt rahvavaba.

"Nagu sind reaalselt huvitaks," pomises Kalin. Ta oli nüüd õhust küllalt saanud ja ei hinganud enam. Sõnagi lausumata või võlukeppi kasutamata võttis ta endalt loitsu maha ja puudutas oma külma käega Lucy põske. Seejärel tõmbas ta käe jälle eemale ja pani loitsu peale. Sebastian oli talle mitu loitsu ilma vlukepita selgeks õpetanud, et ta oma vampiiristaatust ikka varjata saaks. "Ma olen surnud," lausus kutt. "Ma vihkan Dani, sest see on mulle ajju kodeeritud. Ma lähen ta lõhna peale närvi, nagu tema läheks minu lõhna tundes närvi. See ongi nii loodud, et need kaks rassi teineteist ei salliks. Ja üldiselt on mul kõigest savi, sest see ei mõjuta mind enam. Mul pole enam midagi, mille nimel ma kunagi võitlesin või võidelda tahtsin, sest see ei oma enam tähtsust," Kalin hingas sügavalt sisse ja vaatas eemale. "Ja üle kõige tahaks ma lihtsalt tappa ja surma endaga kaasa tuua. Vat nii mul lähebki," ohkas ta.

Lucy võpatas kergelt, kui poisi jääkülma kätt enda põsel tundis. Nagu keegi oleks jääkuubikuga teda puudutanud või midagi. Brrr... Kuid poisi juttu kuuldes, tundus nagu pitsitaks keegi tema südant. Ta tundis talle niiväga kaasa ning kui poiss lõpetanud oli, kallistas Lucy teda taaskord "Palun vabandust, et ma sind niimoodi süüdistasin." ütles tüdruk vaikselt. Vaene Kalin... "Tahad sellest lähemalt rääkida? Ma luban, et ma ei räägi kellelegi, ja pealegi on see tõenäoliselt meie viimane pikem jutuajamine nii, et sa ei pea minuga enam kunagi rääkima, kui sul piinlik on, et südant puistasid või midagi"

"Pole midagi rääkida," Kalin raputas kergelt pead. "Ma pean selle uue eluga lihtsalt harjuma. Pole muud võimalust. Ja see sakib, et mul pooled asjad endiselt välja ei tule ja ma pole sind veel lõunasöögiks söönud ainult selle pärast, et mu lõhnataju on ära loitsitud ja Robin ja Sebastian on selles kõiges nii osavad," ohkas Kalin raskelt. Ta muigas virilalt: "Ma tahtsin alati parimatest parim olla. Noh, nüüd mul on mõnes mõttes see võimalus," lausus noor vampiir, tema pilk oli endiselt mujal.

Lucy noogutas "Nojahh... nagu sa ütlesid, mis sul muud üle jääb. Aga sellepärast ära küll ennast halvasti tunne, et Robin ja Sebastian selles osavad on. Neil on olnud ka terve igavik harjutamiseks, eksole. Ja ma ei usu, et sa mind lõunasöögiks tahad. Praegu on peaaegu õhtusöögiaeg juba" tüdruk naeratas lahkelt "Vot nii. Mõtle positiivselt! Vähemalt ei taha keegi sind enam süüa... onju?"

"Jah, hea seegi," lausus Kalin. "Peale libahuntide muidugi. Kes ka ei taha süüa mind vaid lihtsalt maha tappa. Kuidas Danielil läheb muidu?" vahetas Kalin teemat. Libahuntidel oli ikka tunduvalt lihtsam see muundumine. Vähemalt tundus. Nad ei pidanud inimestest toituma ja nad olid siiski väga inimlikud veel.

"Nojaa, ja nüüd ma ei pea enam muretsema, et sa kusagile verekaotusesse ära vajuda võid." lisas Luce. "Daniel... kontrollib ennast... enam-vähem. See on raske, kuna koolis on suht palju vampiire ja värki, aga ta teeb suuri edusamme..." Lucy hammustas huulde. Daniel oli tõesti tubli olnud, aga väga palju asju oli juhtunud vahepeal ja... polnud ju imestada, et libahunt vahepeal enda temperamendi kaotas eksole?

Kalin noogutas. "No siis on hästi. Õpetajad juba teavad, kes rünnaku taga oli?" uuris nooruk. Oo, nad sellest polnudki Lucy'ga rääkinud. No jah. Kalin oli JS'is ja Luce KA's. Aga tuletagem meelde, et Kalin OLI, Lucy on endiselt.

Lucy raputas aeglaselt pead "Minu meelest ei tea... Nad tõenäoliselt kahtlustavad mingit rühmitust, nagu seda on JS, aga sellest nad ju ei tea, eksole? Ja nii palju kui mina tean, pole kedagi koolist veel välja visatud" kehitas tüdruk õlgu. Khmm, ja tuletaks meelde, et KA on siiski hea rühmitus, erinevalt JS'ist.