That is sick

Kalin oli üksinda lendluudpalli väljakule tulnud. Ta tahtis üksi treenida. Ballist oli omajagu aega möödas ja maad kattis valge ja kohev lumevaip. Väljas oli pime. Valgust andsid ainult tähed taevas ja vanakuu. Kalin istus oma luua selga ja tõusis lendu. Ta tiirutas paar korda pmber väljaku ja võlus siis kohale klommid, et midagi asjalikku ka ära teha. Üksinda kahe klommiga võidelda oli äärmiselt rumal Kalinist. Aga ta oligi üks rumal poiss ju. Kutt oli üsna väsinud tegelikult, aga ta ei hoolinud sellest. Mingil hetkel Kalini tähelepanu hajus ja ta sai ühe klommiga tugevalt pihta, lennates luua seljast maha. Oma võlukeppi kutt ka haarata ei jõudnud ja ta maandus tugeva põntsuga vastu jäist maad, murdes hunniku luid. Nende seas ka mitu lahtist luumurdu, tänu millele kaotas koolivanem kõvasti verd. Kal vaatas tähti taevas, suutmata end liigutada. Eriti tobe viis surra või mis. Kuti pilk muutus aina häbusemaks. Valge lumi tema ümber värvus kiirelt punaseks ja peagi kaotas Kalin teadvuse.

OT: Sebastian

Kalin ei tulnud teadvusele. Tema luud ja haavad küll paranesid, aga veri ei taastunud. Süda hakkas aeglasemalt lööma ja ähvardas üldse seisma jääda. Kalini keha oli jahe, et mitte öelda külm.

Kalin tuli teadvusele ja neelas vampiirivere alla. Ta haaras Sebastiani käest ja jõi ahnemalt. Ühel hetkel jõudis talle kohale, mida ta teinud oli ja Kalin viis oma käe värisedes oma kaelale, tundes seal kahte torkehaava, mis juba kinni kasvasid. Kalin viis oma hirmunud pilgu Sebastianile. "Mida sa tegid?" küsis ta sosinal ja siis tundis ta valu oma südames, viies käe rinnale. Valus oli. Kalin oigas ja siis jäi ta süda seisma. Ta kartis nii hirmsalt. Ta ei suutnud püsti tõusta veel. Kõik käis ringi. Kalin sulges silmad. Ta nahk kahvatus. Keha temperatuur võttis lumega sama temperatuuri. Siis hakkasid Kalini igemed sügelema. Kihvad ilmselt kasvavad või midagi. Kui kutt uuesti silmad avas oli maailm palju selgem. Igal pool olid mingid lõhnad. Nii palju hääli. Ja mis kõige hullem. Lumi oli endiselt täis tema verd ja see muutis Kalini kohe näljaseks. Ta tahtis murda, tappa, juua verd. Kutt tõusis kiirelt püsti ja vaatas ringi, ninas ainult vere lõhn.

Kal tahtis juba rabelema hakata, et sülest maha saada ja ära jooste kuskile, kus ta kellestki toituda saaks, aga siis tabas teda uni ja kutt jäi magama. Alles mõne aja pärast ärkas Kal üles. Vere lõhn oli ta riietel ikka juures ja see ajas noore vampiiri pöördesse. Ta ahmis õhku ja ajas end istukile. Kutt polnud üldse enda moodi. Viimaks sai ta aru, et see lõhn tuleb tema enese kuivanud verest, mis ta riietel küljes on ja Kal sai hetkeks oma mõistuse tagasi. Ta kiskus slytherini keebi seljast, rebides selle kogemata ribadeks. "See lõhnab," pomises kutt viies ehmunud pilgu Sebastianile. Ta oli täiesti sassis ja segaduses ja ta ei saanud üldse aru, mis temaga toimub.

Sebastian oli selle ajaga riided vahetanud ja mitu-mitu tundi Kalinit jälginud. Varsti kutt ärkas. Seb istus akna all asuval diivanil ja vaatas teda vabandavalt. "Anna andeks," sosistas ta nõrgalt, kui pea siis kuklasse kallutas ja silmad sulges. Tal oli niiii kahju.

"Sa tegid minust vampiiri?" küsis Kalin uskumatult. Ta vajus põlvili. Ta oli vampiir. Tapja. Vereimeja. Ta ei saa enam kunagi kooli minna. Ta riided haisesid endiselt. No kurat. Kalin kiskus oma särgi samuti katki. "See vere lõhn ajab mu hulluks," pomises kutt. Ta ei saanud muud teha, kui ainult ahmis seda endale sisse. Poleks ta endale nii palju aru anda suutnud, et need ta enda riided on, oleks ta need vist ära söönud. Kalin viis pilgu Sebastianile ja siis toale, kus nad olid. Mida? "Kus ma olen?" küsis Kalin paanikasse sattudes ja vaatas ülimalt kiirelt toas ringi, saamata ise aru, kui kiiresti ta pea praegu liikus.

Kalini pilk jäi pidama Sebastiani silmadel. Ta tõusis ja astus kuti juurde, istudes vampiirile sülle. Kal puges oma ninaga vastu Sebastiani kaela. "Ma armastan sind," sosistas kutt. Mis juhtuks kui ta Sebastiani kaela hammustaks? Kalin paljastas oma kihvad, kuid hammustas siiski ainult oma alahuult, tehes seda kogemata nii tugevalt, et huulest hakkas verd jooksma. Kal tõmbas keelega üle huule. Ta ahmis sisse Sebastiani lõhna ja püüdis unustada vere. See oli muidugi loll üritus. Ta suutis end küll Sebi lõhnaga petta, aga veri oli siiski ainus asi, millest ta jätkuvalt mõtles ja mida ta üle kõige ihkas.

"Ma ei julge," pomises Kalin ja klammerdus Sebastiani külge. Kui ta aga nüüd ohvrit enda ees näeks. hakkaks ta ilmselt kohe järama, ilma mõtlemata. Milleks mõelda eksole. "Su vanemad on siin," taipas Kalin järsku. Ta puges Sebastianile veelgi lähemale.

"Kuidas ma toitun siis?" ei mõistnud Kal. Ta tõmbus natuke eemale ja vaatas Sebastianile silma. "Miks sa seda tegid üldse?" küsis kutt. Miks temast vampiir sai? Samas oli Kalin ülimalt õnnelik, et Sebastian teda muutis ja et vampiir seal talle toeks oli.

Kalin noogutas mõtlikult. "Seda me ju tahtsimegi," pomises ta. Kal toetas oma pea Sebastiani õlale. "Igavesti," sosistas ta. "Ma armastan sind igavesti," sosistas kutt. Ta suudles Sebastiani kaela ja hüppas siis järsku oma looja sülest maha. "Lähme sööma, enne kui ma hulluks lähen," palus Kal.

Kalin oli niivõrd elevil, et ta oleks tahtnud hüpata ühekohapeal. Hirm oli ka alles, aga see oli kuskile tahaplaanile jäänud. Ta silmad libisesid üle koridori. Uhke koht tundus olevat. No Sebastiani tuba oli juba massive. "Kas Robini tuba on samasugune?" küsis noor vampiir. "Kas teie maja on suur? Kas ma meeldin su vanematele? Kas me näeme su vanemaid? Millised nad on? Kas nad on nagu Robin või nagu sina? Kas Robin on ka siin? Kaua ma vampiir juba olnud olen? Kaugel sigatüügas siit on?" küsimused sadasid Kalini suust kohe välja, kui need talle pähe tulid.

Kalin vaatas koridoris ja trepil ringi. Wow, see oli haiglaselt lahe seal kõik. "Kas ma ei saa enam kooli tagasi minna?" küsis kutt kulme kortsutades. Ilmselt mitte, kui ta selline verejanuline loom on. Aga ta nii tahtis kooli siiski ära lõpetada ju.

Kalin vaatas köögis ringi ja pööras siis pea tagasi, kust tuli Sebastiani vanemate jutt. "See sakib," ohkas Kal ja viis silmad maha. Ta ju nii väga tahtis kooli tagasi. Ja ta polnud sealt veel korralikult puudunudki. Mis nad Serenity'le kokku valetavad? Ja Slytherini lendluudpalli meeskond? Robin saab ilmselgelt teada.

Tundes vere lõhna tõmbusid kõik Kalini veresooned pingule. Inimesena oleks ta topsi eemale lükanud ja nina kirtsutanud, aga praegu ahmis ta vere lõhna sisse, haaras topsi enda kätte ja kugistas selle nii kiirelt alla, et tundus, nagu oleks topsis ainult tilk verd olnud. "Veel," pomises Kalin Sebastianile ahnelt otsa vaadates. "Ma tahan veel," pomises noor vampiir ja limpsas oma huuli.