That is sick

Ja Kalin suutis need kõik ilma mõtlematagi tühjaks juua ja ta tahtis ikka veel veel. Või talle lihtsalt ei piisanud topsist joomisega. Viimase topsi hammustas Kal oma hammastega puruks. "Vabandust," pomises kutt vabandavalt ja pani topsi lauale, ning selle jupid, mis talle suhu jäid sinna sisse. Ta janunes vere järele. Ning tundus, et see janu ei saa eal otsa.

Aga Kalin tahtis veel ja veel ja veel. Ta oleks end verest vist lõhkiminemiseni täis juua võinud. Viimaks, viimaks tundis Kal siiski rahulolu ja ei janunenud enam nii väga vere järele. Ta limpsas taas oma suu ilusti puhtaks ja põimis siis käed ümber Sebastiani kaela. "Mis nüüd saab? Sul pole enam doonorit," pomises Kalin.

"Oota, mida?" küsis Kalin. "Me lähme inimesi sööma?" küsis kutt imestunult. "Nagu... Päris inimesi?" see tundus liiga uskumatu, et tõsi olla. Veel uskumatum oli see, et Kal sattus sellest elevusse. "Aga su vanemad?" küsis Kal sosinal.

"Eeei," raputas Kalin aeglaselt pead. "Ma ei julge," sosistas ta ja toetas oma pea Sebastiani rinnale. Kal põimis käed tugevamalt ümber Sebastiani kaela ja sulges oma silmad.

Kalin tõmbus natuke eemale ja vaatas Sebastianile silma. "Kas nad teavad, et ma siin olen?" küsis Kalin. Raudselt teadsid. Nad olid vampiirid ju. Mine tea, mis Seb sel ajal teinud oli, kui Kalin maganud oli. "Kas koolis teatakse, et ma... Eemal olen mingi aja?" küsis Kalin. Ta oli kindel, et ta on ainult mingi aja eemal ja et varsti läheb ta tagasi.

Kalin vakatas. Nüüd kuulis ka tema naeru. Kurat, selle peale ta üldse ei mõelnud, et kui tema neid kuuleb, siis kuulevad nemad teda. Mõnes mõttes ta soovis, et Sebastiani vanemad tuleks sinna ja nad saaks selle veidra tutvumise ära teha. Aga samas ta kartis. Äkki oleks targem neid vältida.

Kalin vaatas Sebastianile silma, kuid otsustas siiski alla anda. "Okei," sosistas ta. Ta oli ilmselt kõige ebakindlam ja arem vampiir maailmas.

"Tere," pomises Kalin peaaegu sosinal ja püüdis naeratada, pigistades Sebastiani kätt tugevamalt. Oi, ta kartis ikka kohutavalt. Ikka väga kohutavalt. Mitte, et Sebi vanemad talle midagi teeks. Rohkem kartis ta vist seda, et nad ei kiida teda heaks ega võta omaks või midagi.

"Teiega samuti," naeratas Kalin. Kui ta süda lööks siis see taoks end hulluks vist hetkel. Küsimuse peale kehitas Kal õlgu. "Palju uut on. Harjumatu," vastas kutt. Kuidagi muudmoodi ta end nagu ei tundnudki. Ta oli veel segaduses seoses sellega, kes ta on. Ilmselt on tal palju õppida veel.

Kalin naeratas veel Sebastiani vanematele ja juba oligi Seb ta sealt toast välja vedanud. Olgugi, et oli veel palju, mida ta ei teadnudki üldse, oli ta juba praegusest avastanud asju, mis tema jaoks uued olid. Kasvõi see kuulmine, lõhnataju, nägemine, verejanu. Aga Sebastiani jaoks olid need kõik iseenesest mõistetavad asjad ju. "Ei olnud jaa hulll," naeratas Kalin. Ta istus Sebastiani voodile. "Mis nüüd saab?" küsis kutt. "Millest sa mulle rääkima pead?" küsis ta Sebastianit jälgides. Igasugu huvitavat vampiirijuttu tuli sealt nüüd ilmselt.

"Eh?" kergitas Kalin küsivalt kulme. "Side?" nooh, selle vastu polnud tal midagi, sest ta ju armastas Sebastianit. Ja nüüd nad kuulevad teineteise mõtteid? "Et nagu... Kui mina olen siin. Ja sina läheksid kooli ja ma tahaks sulle midagi öelda, siis ma saan selle sulle mõtteteel saata?" küsis Kalin kahtlevalt. Või äkki see oli nagu raadiosaatiatega, et mingi maa tagant enam omavahel nö suhelda ei saa.

"Ehk siis sa kuuled mu mõtteid ja mina sinu omi?" küsis Kalin. "Nagu.. Kõiki mõtteid?" uuris kutt. Ta silmitses Sebastianit tähelepanelikult. See oli natuke creepy, kui ta kõiki oma mõtteid Sebastianiga jagama pidi. No mitte, et tal mingid kahtlased mõtted oleks, aga siiski.