Halloweeni maskiball!

"No küll sa võid ikka nõme olla," ohkas Imogen ja viis siis hindava pilgu Luciuse poole. "Ahvatlev, aga ta on vist ka pahane mu peale. Ma lähen tantsin oma pudeliga siis," lausus neidis tagasi enda laua juurde sammudes ja haaras sealt veinipudeli kaasa, suundudes saalist välja.

----

OT: Kes üldse ei jaga, lugegu "Asju kokku lappimas" teemat, eks?

Saalis oli inimlõhna nüüd eriti hästi tunda, kuigi see segunes siiski veel õhus hõljuva libahundi haisuga. Lõhn oli siiski piisavalt tugev, et janu ärkvel hoida ja Ivy haaras esimese ettejuhtuva tsiki, kelleks oli Lily, enda käte vahele, lüües kihvad neiu kaela. Ilmselgelt ei olnud Imogen päris mõistuse juures, sest absoluutselt kõik, kes saalis viibisid, võisid seda nüüd näha. Neidis jõi isukalt ja tundis kuidas keha ta käte vahel nõrkema hakkas. Aga see teda ei peatanud.

Lily kiljatas kiledalt, kui Daniel Damianile kallale läks. Koer tema süles ehmus selle peale ning põgenes piiga sülest. Lily ümises omaette, püüdes niimoodi kaklusele mitte tähelepanu panna ning otsis mööda saali oma chihuahua ja mingi pisikoera ristsugutist - Chiuauat, nagu Lilyle öelda meeldis. Selleks ajaks, kui nõiapiiga oma krantsi üles leidis, olid kaklejad juba saalist kadunud ja punt inimesi samuti.
Lily läks tagasi sinna, kus ta ennist seisnud oli ning kaalus mõtet, et peaks sealt ka jalga laskma. Enne aga, kui ta teoni jõudis, haarati ta käte vahele. Padfoot va argpüks lasi taaskord jalga, kui Lily valust karjatas. Nõiatirts niutsus valust, rabeles, tehes endale ise niimoodi rohkem haiget, kui Imogen imemisega. Lily keha muutus aina jõuetumaks, kuni ta verekaotuse tõttu Ivy käte vahel kokku kukkus.

Kui Imogen oleks endale natuke aru andnud kelle verd ja kus ta nii ahnelt kaanib, siis oleks ta juba ammu tüdrukust lahti lasknud. Ja oleks ta taibanud, et too juba minestas, oleks ta ka lahti lasknud. Aga verelõhn oli igalpool ta ümber ja Imogenil puudus piisav tahtejõud, et end eemale rebida. Loogiline mõistus oli kaugele tahaplaanile surutud ja neidis suutis keskenduda vaid Lily kuumale verele, mis ta kurgust alla voolas.

Ball. Nii palju kui tema mäletas, siis pidi see olema üks väga viisakas üritus. Kõik tantsisid, vestlesid ning rõõmustasid asjade üle. Darren oli ilmselt üks väike erand. Ta ilmus kohale süsimustas ülikonnas ning tema nägu varjas sama tooni mask.
Teiste äratundmisega ei hakanud ta vaeva nägemagi. Kuid ball võttis ootamatu pöörde. Saali täitis magus verelõhn ning Darren suundus otsejoones selle suunas. Tal ei olnud kavas ennast täis kaanida praegu, kuid tal tekkis huvi, kes veritseb sellisel õhtul.
Ning siis nägi ta Imogeni, kes kummardus teadvusetu punapea kohale ning tegi oma "tööd". Darren kortsutas kulme ning tõmbas Imogeni tüdruku juurest eemale:"Lõpeta, Imogen ja võta ennast kokku!" urises ta vihaselt ning vaatas uuesti Gryffindorlase poole. Ta oli elus. Veel. "On sul üldse mingit aru peas? Balli ajal? Siis, kui inimesed sind näha võivad?" lisas ta vaiksemalt.

Esmane janu oli juba rahuldatud ja Imogen polnud nii kreisi kui ta saali astudes oli olnud, kuid siiski oli ta kergelt meeltesegaduses, mis süvenes kellegi häält kuuldes. Enne kui neidis midagi taibata jõudis, oli ta Lilyst eemale kistud ja Ivy urises madalalt, püüdes end lahti rabeleda, pilk endiselt neiu veritseval kaelal. Alles Darreni teise lause peale jõudis talle kohale, et ta oli ballil. Kus kõik teda näha võisid. Oh f**k. Imogen lõpetas rabelemise ja viis pilgu kiirelt üle saali. "Seal oli nii palju verd.." sõnas ta vaikselt. Just kui see teda välja vabandaks. "Oh jumal, kas ma tapsin ta?" küsis neidis siis puhta õudusega, põlvitades Lily kõrvale põrandale. Reaalsus jõudis väga karmi laksuga kohale igatahes.

Darren kortsutas süngelt kulme kui ta uuesti Lily poole vaatas ning siis pead vangutas:"Ei, kuid tema verekaotus on suur," ohkas ta vaikselt ning kummardus ja võttis neljandiku sülle. Neiu verine kael määris tema ülikonda. "Kus oli?" küsis ta vaikselt, kuid vangutas siis pead. Praegu tal seda vaja ei olnud. Ning Lily vajas arstiabi. "Ma viin ta haiglatiiba..." lisas ta ainult ning lahkus sealt. Nii palju siis lõbusast ballist.

"Õues.." sõnas Imogen abitult. Neidis tõmbas käega igaks juhuks üle huulte, kuigi erilisi jälgi söömaajast seal ei olnud. "Anna andeks.." sõnas ta vaikselt, kuigi Darren oli juba lahkumas. Kutt kuulis teda nii või teisiti. Ivy jäi lihtsalt sinna põlvitama, põrnitsedes tühjal pilgul enda ette. Ta polnud aastakümneid sedasi kontrolli kaotanud..

Rin oli parajasti Chachit keerutamas, kui eemal mingiks madistamiseks läks. Selja taha vaadates nägi nooruk, et Daniel, see gryffindor, kes astronoomiatunnis absoluutselt vait olla ei saanud, oli ühele neljandikule kallale läinud. Üks punapea kargles ka seal ringi, ja siis oli Lucy seal ja siis juba David ja Akela ja rohkelt pealtvaatajaid. Võlur ei osanud midagi öelda ega teha, vaid lihtsalt vaatas - maski tagant polnud nii või teisiti mingeid emotsioone näha. Kui see väike punapea saalist välja jooksis, David ilmselgelt oma väikese venna - tundes Frosti, et hoolinud ta kellestki peale omade - ära viis ja Lucy Danieliga lahkus, hakkas ka Rin mõlgutama mõtteid lahkumisest. Ta küll ei saanud aru, mis toimub, kuid ball oli kaotanud oma maagilisuse. Ja kui see verelõhn ka veel üles tuli (küll allikast, mida ta tuvastada ei suutnud), sai tort kirsi oma vahukooretorni otsa. Ta polnud kunagi verega hästi läbi saanud, eriti teiste omaga. Vaadanud taas oma kaaslase poole, uuris võlur Chachi nägu, et saada vihjet, mida neiu kõigest sellest trianglist arvab.

... Dan leidis üsna ukse lähedalt eest Imogeni. Kes põlvitas. Daniel kummardus neidise kohale ja aitas ta püsti enne, kui see kahtlaseks muutus, et Ivy seal põlvitanud oli. "Mida sa tegid?" küsis kutt sosinal.

Chachi jälgis seda kõike täiesti õudust täis pilguga, silm vaevalt pilkumaski. Ta oli jäänud seisma täpselt sinna, kus tema ja Rin ennist tantsinud olid ning jäänud tardunult seda kõike vaatama. Teda kohutas teadmine, et Daniel, see lõbus ja enamasti muretu Daniel, läks kallale kellelegi, kellest hiljem selgus olevat üks väike Frostike ning ta tundus olevat täiesti aru kaotanud. Nagu sellest veel vähem oleks, hakkas ka tema pea vaikselt ringi käima, kui ta vaatas, kuidas kaks õlbukest neiukest kahte äkilist kutti lihtsalt kinni hoidsid, nagu see ei oleks just kõige suurem vaev. Mingi aeg tundus kõik rahulikumaks muutuvat ning aegamisi hakkas gryffindorlanegi taas maa peale tagasi ilmuma, kuid siis ta nägi midagi veel õudsemat - Imogen imes ühe tüdruku, kes täpsemalt vaadates Lily tundus olevat, verest praktiliselt tühjaks. Chachi suu vajus lahti. Ravenclawlane oli.. vampiir?! Ta viis oma pilgu sealt ära, kui Darren tuli ja Ivy tüdruku juurest lahti rebis või rääkis või mida iganes ning tõi selle seejärel oma ballikaaslasele. "Lähme ära," sosistas ta.

Imogen oli endiselt üsna tuim kuni libahundi hais mingeid mälestusi esile tõi. See verelõhn ja need raksatused, mis tähistasid Damiani luude murdumist. "Lily.." sõnas ta vaikselt, taibates, et Dan oli temalt veel küsinud ka midagi. "See on kõik minu süü," lausus neidis siis ja pisarad hakkasid voolama. Ta polnud kindel, et ta üldse nutta suudabki, aga näed.. Täitsa võimeline oli selleks ka poolvampiirina. Aga poleks tema õue komberdama läinud, poleks Daniel ka nii kohutavalt ärritunud. Damian oleks elus, Lily poleks haiglatiivas..

"Ei ole sinu süü," ohkas Dan. "See on lihtsalt halb asjade kokku langemine. Kuule, sa ei tohi kellelegi sellest rääkida eks," sosistas Dan vaikselt Imogenile. "Me teeme kõik näo, et ta kukkus ja Venuse mälu on muudetud. Palun eks," seletas Daniel. "Oota korra siin," palus kutt ja sättis Imogeni ühte tühja lauda istuma. Ta ise läks õpetajate laua juurde ja rääkis ühele õpetajale õnnetusest. Et Damian oli õue tulnud ja hüppama hakanud, aga oma tasakaalu kaotanud ja trepil kukkunud. Ja siis oli Venus sinna tulnud, aga kuna ta vist oli juba varem kukkunud, oli ta täiesti segaduses ega saanud midagi aru ja Lucy viis ta puhketuppa juba. Ja et see kõik oli õnnetus. Polnud vaja ülejäänud õpilasi paanikasse ajada. Seega ainsad, kes seda sosinat kuulda võisid, olid ruumis viibivad vampiirid. Professor tõttas koos kahe teise õpetajaga välja ja Dan naases Imogeni juurde.

"On.. Mu lõhn ajas sind hulluks, ma ju nägin," lausus Imogen tuimalt. Ta polnud kunagi kedagi tapnud ja nüüd oli üks mõrv pooleldi tema hingel ja peaaegu oleks sellele teine ka lisandunud. Ametlikult kõige sitem päev üldse. Ega ta hommik ka just kõige kenamini alanud polnud ju..
"Aga seal oli nii palju verd.." sõnas neidis kulme kortsutades, vajudes toolile istuma. Nad jätavad mulje, et see oli õnnetus? Ja Venus arvab kogu elu, et ta kutt kukkus trepist alla kui tegelikult Daniel tappis ta? Oh jumal.. Kõik läks aina keerulisemaks. Ja neidisel oli endiselt silme ees pilt Danielist Damiani peksmas. Ja need luud murdumas..
Ivy viis pilgu õpetajatele, kes välja tormasid, püüdes ette kujutada, mis neid seal väljas ees ootab.

Jess. "Lähme," noogutas Rin kergelt pead ja ilma pikema jututa juhtis Chachi tantsupõrandalt ära ning saaliukse poole. Neiu oli midagi näinud, midagi, mis teda hirmutas - polnud vaja isegi arvata, mida, ja mask oli väga väike detail, varjamaks näitsiku reaktsiooni. Jätab usutlemised hiljemaks... praegu oli ainus mure saalist välja saada. Midagi oli valesti, ja rohkem valesti, kui Akira olemasolu... Nooruk peatus alles teisel korrusel. "Mis juhtus?" küsis võlur siis maski näolt tõmmates. Sel oli murelik ilme.

Dan istus nüüd Imogeni vastu. "Sa saad aru ju, et ma ei taha, et mu väikesel õel selline mälestus oleks. Ma olen täiesti kontrolli alt väljas," pomises Daniel. Ja saalis oli endiselt hunnik vampiirde ja vere lõhn. No seda vere lõhna tundsid küll tõenäoliselt ainult üleloomulikud olendud, aga see oli seal ja Dan tundis seda. "Kui mul poleks peret," pomises Dan ja ohkas. "Ma annaks kõik vist hetkel, et Kaliniga kohad vahetada ja et ma saaks end üles puua, ilma, et see kedagi muretsema paneks," sosistas Daniel ohates. Sedasi kõlas see, nagu tänu sellele, et Kalin orb on, pole tal üldse kedagi, kes temast hooliks.

Chachi lasi Rinil end saalist minema juhtuma, endal endiselt peas keerlemas selleõhtused juhtumised. Neid oli liiga palju.. Alustades kogu sellest kaklusest ja siis veel teada saamine, et Imogen on vampiir. Kurat! Ta ei tohtinud end kuidagi reeta, et ta seda teeb või on tema ots läbi. Neidis viis pilgu Rinile, vaadates teda mõne hetke. Ta ei olnud päris kindel, kas tahtis seda rääkida. Äkki luurab ravenclawlane neid kusagil ja saab teada ja sööb Chachi ka ära ja.. Õudne! "Sa nägid ju," pomises neidis. Maski ta veel ära ei võtnud. Varjab veidikenegi emotsioone.

"Jeah.. Lihtsalt.. Ei midagi," sõnas Imogen kergelt pead raputades. Danielil oli ju õigus ometigi. See oleks kõik vaid hullemaks teinud, kui nad tõe teatavaks teeksid kõigile. "Kus Venus on?" küsis Ivy siis veidi murelikult. Danieli jutu peale läks tal kulm taas kortsu. "Ära mõtle nii.. Pealegi on Kalinil Sebastian," lausus Imogen kindlalt. Üldse.. Ta oli kõigi lemmik ju. Imogen oli seal see, kes pohhuilt end oksa võiks tõmmata. Aga seda ta küll välja ütlema ei hakanud. "Ma arvan, et see ball on minu jaoks lõppenud," ohkas neidis siis ringi vaadates. Nii mõnedki tantsisid edasi, nagu poleks midagi juhtunudki. Jäi üle vaid loota, et keegi Imogeni maiustamist ei märganud.

"Luscy viis ta gryffindori puhketuppa," ohkas Dan. Ka tema märkas inimesi ükskõikselt edasi tantsimas. No jah. Kui see polnud nende kaklus ja nad Imogeni maiustamist ei näinud, polnudki neil mõtet mossitada ju. Aga kui Donelle ja David teada saavad, mis juhtunud on. Nooh, siis on sõda lahti. Sixten ohkas taas raskelt. "Tahad siit jalga lasta?" küsis ta. Ilmselt peaks ta minema Lucy juurde puhketuppa.

Imogen noogutas mõistvalt ja viis siis pilgu Kalini ja Sebastiani poole. Neil vedas, et nad sellest kõigest eemal olid. Kalini elus oli pealegi piisavalt jamasid. "Jah," vastas Imogen siis. "Ma käin enne õuest läbi.." sõnas ta siis vaikselt. Kellelegi ei pruukinud see idee meeldida, aga Ivy pidi nägema, mis seal toimus. Juba kasvõi sellepärast, et ta mällu kinnitunud pilti veresaunast sealt eemaldada. Raske uskuda lihtsalt, et see nägi välja nagu õnnetus. Ja siis pidi ta haiglatiiba minema. Ja millalgi veel riided ära vahetama.. No see oli kõige väiksem mure. Imogen võttis maski eest ja tõusis laua tagant.

Sixten tõusis samuti. Imogeni maski nähes meenus talle, et ta enda oma on õues koolimaja ees. Deemet. "Kas sa tooksid mu maski ära?" küsis Dan. Ta ise ei tahtnud enam õue minna. Kohe kindlasti mitte. Pigem ootab ukse juures ja siis läheb otse puhketuppa ja oksendab kuskile.

"Jah, ikka," sõnas Imogen ja manas isegi kerge naeratuse näole, pühkides siis ka pisarate jäljed põskedelt ära. Aeg karm ja külm ilme jälle ette manada. Võinoh.. Külmus oli Luciuse teema. Imogenil oli lihtsalt pohhui ja ta enamasti nautis elu. Või tema puhul siis eksisteerimist. Aga praegu oli naeratuse vari parim millega ta hakkama sai. Neidis viis viimase pilgu üle saali ja suundus siis uste poole.

"Mis toimub?" küsis Kalin Sebastianilt pea hääletul sosinal. Ta nägi, kuidas Imogen Lily't pures, kuid otsustas, et see pole tema võitlus. Pealegi läks Darren kenasti vahele. Ja siis ilmus Daniel sinna, kes Imogeniga midagi rääkis, mida Kal ei kuulnud ja siis saatis ta mõned professorid välja. Uudishimu oli suur. "Mis Daniel tegi?" küsis Kalin ja vaatas Sebastianile silma.

Daniel sammus kohe neidise järel saalist välja. Ta ootas välususte juures, kuni Imogen talle maski tõi ja suunud siis puhketuppa, kus ta otsemat teedpidi poiste magamistuppa kõndis ja oma voodile vajus.

Imogen läks õue ja hingas kergendunult kui nägi, et seal tõesti polnud kuigi palju verd enam. Aga õpetajad olid seal nii et neidis pidas paremaks Danieli maski haarata ja sealt vehkat teha. Neidis viis maski kutile ja suundus siis samuti enda magamistuppa, kuid vaid selleks, et riided vahetada. Neiu vahetas kleidi teksade ja topi vastu ja pani ka kingade asemele tennised. Juuksed jättis ta kinni, sest ega tal nii palju aega ja viitsimist ka polnud. Ivy viis vilksamisi pilgu öökapil olevale ümbrikule ja kadus siis toast, suundudes haiglatiiba.