Asju kokku lappimas

Lucy Weasley wrote:

Lucy oli ikka veel enda parima sõbra peale nii kohutavalt solvunud, kuid potsatas siiski poisi kõrvale trepile istuma ning võttis noormehel maski peast ja uuris Dani kukalt murelikult. David oli päris kõvasti teda materdanud. Neidis kompas ettevaatlikult poisi pead, kuid, kui Daniel mingeid valumärke välja ei näidanud, ulatas Luce maski poisile tagasi ja vaatas vaikides õue. Ta ei tahtnud isegi Sixtenile otsa vaadata praegu. Too oli kõik ära rikkunud. Luce peitis pea kätesse ja ohkas sügavalt "Miks?" küsis neidis summutatult.

Miks? "Sest," vastas Dan. Ta tõusis püsti. Kuigi haav kuti kuklal oli kinni kasvanud, oli veri tema juustesse kuivanud. Väga tore. "Ma talu seda kutti Venuse lähedal," pomises Daniel. See oli siililegi selge. Ilmselt huvitas Lucy't hoopis see, miks Dan sedasi loomastus ja nii vihaseks sai. Ballil kaklema hakata. Ükskõik, mis põhjus see ka polnud. Ennem lahendas Dan asja sõnade või võlukunstiga, kui rusikatega. "Mul on... Vihaprobleemid vist," sõnas Daniel vaikselt. Ta oli seljaga Lucy poole. Ka tema ei suutnud neidisele silma vaadata. Ja oh, kuidas ta nüüd oma tegu kahetses.

Lucy tõstis pea ja vaatas poisi selga "See, mis sa seal sees tegid, see oli reaalselt hirmutav, Dan," Luce lisas veel pomisedes "Rääkimata sellest, kui piinlik see oli" Tüdruk vangutas pead ja küsis siis vaikselt "Kas seda on varem ka juhtunud? Neid... vihahoogusid, ma mõtlen."

Daniel hingas sügavalt sisse, hoidis mõne hetke hinge kinni ja ohkas siis. "Mhmh," noogutas ta. "Paar korda," lisas kutt vastuseks. "Pärast seda, kui... ma muundusin," lisas ta. Samas oli ta kindel, et poleks ruumis ühtegi vampiiri olnud, poleks ta sedasi märatsema hakanud. Sest noh. See vampiiride lõhn küttis teda üles ja mitte heas mõttes eksole.

"Daniel" ütles Lucy vaikselt ja tõusis püsti ning sammus poisi kõrvale "Palun vaata mulle otsa" pomises tüdruk ning võttis noormehe kätest kinni. "Sa ei ole sellepärast halvem inimene, et sinuga see... õnnetus juhtus. Sa oled ikka seesama Dan." Prefekt üritas naeratada, kuid see ei õnnestunud tal hästi. "Sa oled ikka see sõbralik, abivalmis, ustav Daniel, kellesse ma armusin. Sa tead seda, eksole?" Luce vaatas otsivalt poisile silma. Olgugi kui vihane ta võis poisi peale olla või kui solvunud, ta ei suutnud vaadata, kuidas poiss ennast libahundiks olemise pärast süüdistas. See ju polnud tema süü.

"Jaah," pomises Dan. "Ma oleks ta tapnud Lucy. Sellest ei jäänud palju puudu, et ma seda teha oleks võinud," lausus kutt. Ta vaatas Lucy'le silma. "Ma ei kontroli end kui ma vihane olen," ohkas Daniel. "Ma oleks siis nagu keegi teine," sosistas Sixten.

Lucy vaatas nüüd Danieli karmi pilguga "Ma ei laseks sul elu sees kedagi tappa. Kuuled? Mitte kunagi!" Seejärel ta ohkas "Ma otsin kusagilt mingi raamatu või midagi, kus sellest kirjutatakse ja sa õpid ennast kontrollima. See kõik on ju sulle alles uus." seekord õnnestus tüdrukul väike naeratus näole tuua "Kui mina suudan enda temperamenti enam-vähem ohjes hoida, peaks sinul see palju kergemini minema."

Imogen sammus enda veinipudeliga, mis nüüdseks juba peaaegu tühi oli, majast välja. Parem loeb siis tähti uhkes üksinduses või miskit. Väga kaugele ta ei jõudnudki, sest trepil oli mingi seltskond juba ees. Hundu haisu tundis ta ära ja ülejäänud olid ka tuttavaks saanud näod. "Ärge öelge, et te siin oma kaklust jätkasite," sõnas neidis silmi pööritades, viies pilgu üle rahva.

Dan ei jõudnud mitte midagi Lucy'le vastata, kui väike Frostihakatis tuli juba oma sõnu pilduma. Dan suutis end rahulikuks sundida kuni hetkeni, mil Frost ütles, et ta on üleloomulik debiilik. Khmm, noo jah. Ilmselt teadsid nüüd kõik saalis viibijad, et Daniel päris inimene vist nagu pole ja Frost kaasa arvtud. Nüüd surus Dan oma käed rusikasse. Maski, mille Lucy talle andnud oli, pillas ta maha. See igavene näru julges veel midagi ütlema tulla? Ja siis ilmus sinna Imogen, oma haisuga. Dani silmad põhimõtteliselt lahvatasid leekidesse. Ehk polekski Imogeni lõhn nii hullu päästikuna mõjunud, kui Dan poleks juba enne oma kopse nende vampiiride lõhnast täis ahminud. Nüüd oli ainult tibatillukest tõuget vaja ja see oli ka täiesti olemas. "Sa igavene ussinahk," urises Sixten madalalt ja tormas Damianile kallale, paisates kuti täiest jõust vastu suurt kivitreppi. See murdis kindlasti mitu inimese luud. Kes teab, äkki lõi ta oimetuks koguni. Aga sellest Sixtenile ei piisanud, ta oli liiga marus, et end peatuma sundida. Dan haaras Damiani pintsakukraest ja lõi ta pea täiest jõust vastu trepiastet. "Ma rebin sul pea otsast," urises Daniel maruvihaselt ja virutas siis rusikaga täiest jõust vastu Damiani nägu. Ta nukid, mis olid koos kuivanud verega, said nüüd uut punast värvi jälle juurde. Dan virutas uuesti Damiani pea vastu trepiastet, purustades sellega Damiani kolba. Whooops. No nüüd oli see Frostinäru küll surnud. Vampiiri lõhn oli segunenud vere lõhnaga ja see ajas Dani aina enam marru. Ning kuigi Damian oli juba kutu ei suutnud Dan lõpetada tema peksmist.

Imogen taipas natuke liiga hilja, et mingi värk seal õues juba toimus. Pudel libises neidise sõrmede vahelt ära ja kukkus kildudeks, kui ta pärani silmadega Danieli raevutsemas jälgis. Ta kuulis Damiani luid murdumas, mis oli juba piisavalt õõvastav. See pluss alkohol neidise vereringes, pluss kuti vere lõhn, mis õues eriti tugev oli, sest teisi lõhnu polnud segamas, pluss veel vaikne raksatus, mille põhjustas Damiani koljuluu murdumine.. Sellest kõigest piisas ja rohkemgi veel, et Ivy seal täiesti šokis seisaks. Vähemalt hetke. Siis oli verelõhn juba liiga tugev ja mingid muud instinktid lõid välja. Aga tolle kuti kallal õgima ta nüüd kohe kindlasti ei hakanud. Neidis taganes vaid, pilk endiselt Danielil ja Damianil, kuni ta lõpuks seljaga vastu ust jäi.

Oli mis oli, kuid pisarad said ka kunagi otsa ja Venus jõudis oma uimasusest taas maa peale. Verenire tema näol oli kuivama hakanud, pea valutas ning külm oli. See little black dress polnud suurem asi soojahoidja ning paljad tallad tundsid, kui külm kivi tegelikult olla saab. Samal ajal meenus tüdrukule tema mask, mille ta suure saali ukse juurde visanud oli, ning kahju oli seda sinna jätta. Sestap ajas Jessica end jalule, vaarus trepist alla ning pöördus suure saali poole, kui mingi möll eesukse juures ta ümber pöörama pani. Halba aimates lisas tüdruk sammu. Lucy ja see raven ja Daniel ja palju verd ja... palju verd? Piiga huulilt vallandus karje, kui iiveldamaajav verelõhn, Danieli tegevus ja Damian (!!!) ja Damiani seisund korraga tema teadvusse tulvasid. Karje vaibus aegamööda, kui ta põlvili külmale trepile vajus, hoides käsi suu ees. Ei... See ei saa olla...

Lucy karjatas, kui Daniel lihtsalt pisiFrosti peksma hakkas, ning üritas poissi neljandiku pealt ära tõmmata, karjudes Dani peale, et ta Damianist lahti laseks, aga loomulikult jäi tema jõust väheseks. Neidis oli täiesti enda võlukepi unustanud. Ja siis käis õõvastav raksatus ja Frost ei rabelenud enam vastu. See ei olnud võimalik.... Daniel oli just noorima Frosti ära tapnud... Lucyle meenus lõpuks tema võlukepp - kahjuks liiga hilja, ning ta paiskas Danieli Damiani pealt maha ning katsus koheselt Frosti pulssi, mida enam ei olnud. Luce kargas Danile kallale ja hakkas teda rusikatega peksma ja sõimama, kellegi karje tema sõimu taustaks. Teda isegi ei huvitanud, kes see karjataja oli. Viimase hoobi Dani pihta andnud, istus tüdruk lihtsalt trepile maha ja peitis näo kätesse. Kuidas tänane õhtu küll nii valesti minna sai? Danielist eemaldudes, oli ta trepil veel Venust ka näinud... Tõenäoliselt kuulus temale see eelnev karje... Kuidas sai Dan midagi sellist teha? Ja Venus? Ja üleüldse kõik? Ja mida nad nüüd Damianiga teevad? Tüdruku peas keerlesid korraga tuhanded - ei miljonid mõtted, mis praegu kohe tähelepanu nõudsid.

Dan urises, kui Lucy ta võlujõuga eemale paiskas ja oleks äärepealt tüdrukule ka kallale läinud, aga sai viimasel hetkel siiski pidama. Ta lasi tuimalt end peksta ja lihtsalt lamas seal külmal maapinnal, kuni Luce lõpetas ja talle kohale jõudis, mida ta just teinud oli. Ta käed olid verised. Kõik kohad olid verd täis tegelikult. Danieli käed hakkasid värisema. Ta ajas end püsti ja vaatas hetke tüdrukuid. Mis tast saab nüüd? Mis sellest kõiges saab? Mida ta teinud oli just? Sixten ajas end püsti ja sammus tuimalt keelatud metsa poole. Ta ei suutnud sedasi edasi elada... Mõrvarina.

Imogen taipas, et enam taganemisteed polnud ja isegi Venuse karjed ei suutnud teda sellest transilaadsest seisundist äratada. Verelõhn oli ainus, mis neiu meeli täitis, kuid nii palju suutis ta veel end kontrollida, et tagasi majja suunduda. Võimalikult kaugele sellest veresaunast, mis õues toimus. Ja ometigi suundus neidis tagasi saali, silmis peegeldumas janu. Mõni ime ka.. Ta polnud taas pikemat aega korralikult toitunud.

OT: To be continued.. (@ball)

Lucy kuulis nagu läbi une, kuidas kellegi sammud neist eemaldusid ja siis veel ühed. Tüdruk tõstis vastumeelselt pea ja nägi Danielit eemale kõndimas. "Ja kuhu sa enda arust lähed?" küsis tüdruk karedal häälel, vaikselt, kuid piisavalt valjult, et Dan teda selgelt kuuleks. "Jätad mu lihtsalt siia, sinu järelt koristama? Tänu sulle olen ma kaasosaline mõrvas, Dan." Tüdruk ei tahtnud nii õel olla, aga tema šokk ja viha ning pettumus olid nii suured, lisaks oli ta pea täiesti absurdseid mõtteid täis. Tal oli tunne, nagu ta oleks natuke hulluks läinud. Midagi ei tundunud reaalne enam ja ometi oli kõik päriselt toimunud. Praegugi oli õue muusikat kuulda ballilt, kus keegi veel ei teadnud, mis toimunud oli.

Daniel peatus. Ta vaatas maha ja pööras end siis ümber. "Sa lähed sisse ja ütled mõnele professorile, mis juhtus," lausus Daniel piisavalt valjult, et Lucy seda kuuleks. "Palun hoolitse venuse eest ja... Ära mind otsima tule," pomises Dan. Ta keeras end taas metsa poole. Ta oli teinud midagi kohutavat. Ta oli tapnud inimese. Ja kõik selle pärast, et ta neetud libahunt oli. Inimesena poleks ta midagi sellist kunagi teinud. Ta veel meenutas seda päeva, mil ta Venuse ja Damiani esimest korda tabanud oli ning vaatamata kuti sõimule oli ta ära läinud, sest ta õde oli talle tähtsaim. Praegu aga... Temast oli saanud koletis. Koletis, kes pidi surema, enne kui ta kellegi veel tapab. Sestap suunduski Daniel metsa, et sealt enam mitte kunagi naasta.

Lucy tõusis astmelt püsti, enda kõrvu mitte uskudes "Sa palud, et ma sind üles annaksin?" küsis ta valjult, kuid tõenäoliselt polnud saali midagi kuulda. Muusika ja värki. "Ei iial" ütles neidis kindlalt, kuigi ta šokist ikka veel üle keha värises. Ta oli tõesti muutunud. Varem oleks tüdruk reegleid täitnud, ükskõik, mida see temalt nõudnud ka ei oleks, kuid alates KA juhtimisest ja taasasutamisest ja Daniga sõbrustamisest oli ta järjest vähem tähtsust reeglitele omandanud. Neidis oli surmkahvatu, kuid siiski jäi ta kindlaks enda arvamusele. Lucy vaatas ikka veel poisi selga, mis õnneks peatuma oli jäänud "Muudame Venuse mälu ja peidame laiba ära" küsis tüdruk meeleheitlikult "Või võta mind kaasa." pisarad, mis vahepeal lakanud olid tahtsid juba jälle voolama hakata, kuid ta hoidis neid tagasi ning ootas hinge kinni pidades Danieli vastust. Kurat küll. Enne Daniga kohtumist ei olnud ta piripill ka olnud...

Daniel peatus taas ja ohkas. Mis mõttes? Ta pööras end ümber ja kõndis tagasi. "Lucy, sa oled hull peast. Peidame laiba ära? Teda hakatakse ju otsima. Ja mina pean vastust kandma oma tegude eest," pomises kutt. Ta hammustas oma alahuult ja viis pilgu Venusele. Oma õde oli nii raske sedasi vaadata. Tema mälu peaks nii ehk naa muutma. Dan ohkas lootusetult. "Okei," nõustus ta siis. Aga kuhu nad selle laiba peidavad? Ja veri? Veri... "Kus Imogen on?" küsis Dan äkki. Tema nägi ka seda ju. Ta on ka kaasosaline.

Lucy hammustas endale huulde. Ta oli tõesti hull vist... Kuidas ta selle teadmisega pärast elada suudaks? Ja siis vaatas ta poissi. Jah, niimoodi võib-olla suudaks... Tüdruk hingas sügavalt sisse ja kõndis poisi poole paar sammu ja jäi siis seisma. Mida ta tegi? Lihtsalt peidavad laiba ära ja loodavad, et keegi ei saa teada? Prefekt oli täiesti sassis omadega. Ja kui siis Daniel küsis, kus Imogen on, raputas neidis ainult pead "Ma ei tea" ütles ta tuhmilt ning kõndis tagasi treppide poole ja suunas enda võlukepi vere peale, koristades osa sellest treppidelt. Tüdruk üritas vältida Damiani poole vaatamist. Neidis värises üle terve kere ja suunas siis lõpuks enda võlukepi laibale, käsi mitte enam vaid värisedes vaid lausa vappumas.

Dan astus Lucy kõrvale. Ta oleks oma käe ümber neidise põiminud, aga see oli verine. Ja mis edasi? Lähevad ballile ja teevad näo, et kõik on okei? Dan pani oma käe Lucy käele. "Sa saad sellega hakkama," sosistas kutt neidisele kõrva. Ta uskus Lucy'sse. Issand, millised mõrvarid nad ikka olid.

Venus ei suutnud normaalselt hingata. Verelõhn ajas tal pea ringi käima ja tema käed värisesid kontrollimatult, kui ta end justkui piinates Damiani elutut ning purukspekstud keha jõllitas. Astmed tema põlvede all olid külmad, kuid tüdruk peaaegu ei tundnudki nende tegelikku külmust. Daniel... Tema vend, keda ta nii austanud oli, tema suur vend Daniel... tappis Damiani... See oli uskumatu... Ta armastas Damiani, ja nüüd pole poissi enam... tema venna käe läbi... Täiuslik lõpp imelisele õhtule... Pisarad voolasid Jessi silmist, kui ta nutust vappudes trepil kössitas kui hunnik õnnetust, nägemata muud kui Damiani.

Lucy vaatas ehmunud pilguga Danielile otsa, kui too enda käe prefekti omale pani, kuid suunas pilgu taas laibale, neelatas siis ja liigutas poisi laipa nii, nagu oleks ta trepist alla koperdanud ja trepiastmete vastu oma pea sodiks kukkunud. Pilku tõstes eemaldas ta peaaegu hajameelselt vere Danieli ülikonnalt ja kätelt. Lucy ohkas raskelt ja suunas siis võlukepi Venusele. "Palun vabandust. See on su enda huvides" pomises tüdruk, enne kui lausus "Obliviate". Ta tundis kohe ära mälukustutamise tundemärgid, milleks olid hetkeline tühi pilk ja segaduses olek. Prefekt tundis, kuidas tal varsti jalad alt ära vajuvad ning istus korraks trepi peale maha. Tal käis pea tõsiselt ringi ja tal kõhus keeras.

Dan silmitses hetke laipa ja siis Lucy't. Ükskõik, mida ta ka ei ütleks või teeks, ei muudaks see asja paremaks. Küllap ei taha Luce temaga enam tegemistki teha. Ta isegi ei tahaks. "Oled kombes?" küsis Dan Lucy'lt ja silmitses tüdrukut murelikult. Ilmselt saadab neidis ta selle küsimuse peale persse. "Me peaks professorid kutsuma või midagi," pomises Dan siis. Ja kohusetundlikult teatama, et Damian kukkus.

Ühel hetkel ei saanud Venus mõelda muust kui Damianist ja surmast ja... ja siis käis mingi hääletu klõpsatus ning ta ei saanud aru, miks ta siin trepil passis. Külm oli ju. Väga imelik... Kus tema kingad olid? Ahjaa... Ta võttis need ju jalast... Aga miks ta siin oli? Viimane, mida ta mäletas, oli trepil kukkumine. Vististi lõi pea ära... Jah, otsaesine valutas. See selgitaks ka täieliku augu... Nägu oli ka veel pisaratest märg. Käega üle näo tõmmanud, pööras tüdruk pead. Lucy'l oli võlukepp käes ja prefekt osutas sellega temale. "Lucy? Kuidas ma siia sain? Mida sa oma võlukepiga teha tahad?" küsis Jessica kulmu kortsutades.

Venuse küsimuse peale valetas Lucy kiirelt "haava tahtsin otsaesisel sul parandada" ning paari kiire liigutusega oli see ravitud.
Poisi küsimuse peale raputas Luce pead ja hoidis enda kõhust kinni. Tal oli tõsiselt tunne nagu hakkaks ta oksele kohe, kuid poisi ettepaneku peale tõusis siiski enda tudisevatele jalgadele püsti ja võttis Danieli ümbert kõvasti-kõvasti kinni "Lähme" pomises ta vaikselt. "Mis Venusest saab?" küsis tüdruk siis peaaegu hääletult, et ainult Dan teda kuuleks.