Ma vihkan pealkirju... *põrnitseb*

Mitte, et Lucy sõnad Chachit seda vähem kahetsema paneks. Kuid jah, kui ta mõtleks praegu peaga, oli see tõesti hea, et teda seal ei olnud. Sai ju haavatute eest hoolitseda ja nii edasi.. Saades teada, et prefekt ei teadnudki seda, hammustas ta kergelt huulde korra. "Nojah.. Igatahes, seda ta tegi. Akela ütles, et ta oli olnud üks JSide seast," lausus ta. Huvitav, kuidas Torelli teadis seda üldse, kui kõik niivõrd maskeeritud olid olnud? Ilmselt lendas Imogenil siis korraks mask peast või midagi.

Lucy ohkas "Räägiks millestki muust?" üritas ta teemast kõrvale kalduda. Polnud vaja, et ta midagi välja lobiseks kogemata "Mis sinu ja Okumura vahel toimub?" küsis neidis, naeratades. No obviously, kui Chachit ballisaalis ei olnud, oli ta Riniga kusagile läinud, eksole?

"Eeh.. Ei midagi ei toimu, kas peaks?" vastas Chachi, üritades häält normaalsena hoida. Ega ta tegelikult ise ka ei teadnud, mis nende vahel toimub.. Suudlesid korra, käisid koos ballil..

"No sa käisid ju temaga ballil? Ja sa ise ütlesid, et sind lahingu ajal saalis ei olnud, nii, et ma mõtlesin, et mis te siis tegite, et teid ballil ei olnud?" Lucy muigas kavalalt. "Aga eih, ma olen sinu pärast õnnelik. Lihtsalt ole temaga ettevaatlik, ma olen kahtlaseid jutte tema kohta kuulnud" rääkimata sellest, mida ta ise oma silmadega pealt nägi...

"Ei midagi ei teinud," naeris Chachi. Teadagi, mida see kaval muie tähendas. "Ball lihtsalt.. läks veidraks ja ma tahtsin mõneks ajaks välja minna ja no siis me läksime ja rääkisime juttu.." Ei midagi muud. Lucy viimase lause peale kerkisid neidise kulmu kõrgemale. "Mis jutte?" küsis ta koheselt. Tema ei olnud küll midagi kuulnud.

"Ainult rääkisite?" küsis Luce, ikka selle kavala muigega. "Eih, lihtsalt ta on paari... kaklusesse segatud olnud ja värki. Parem olla ettevaatlik, kui pärast kahetseda, eksole?" naeratas tüdruk lahkelt. Äkki oleks pidanud ikka mainima...? Lucy hammustas huulde. Samas polnud see päris tema asi rääkida vist...

"Jaa," kordas Chachi end naerdes. No on tsikk.. Lucy sõnad muutsid ta siiski pisut tähelepanelikuks. Rin ja kaklustes? Ta oli ju nii.. noh, nõrguke ja õbluke jne oleks ilmselt vale öelda, aga ta ei näinud ka väga kakleja moodi välja.. "Räägi välja nüüd, mida sa sellega öelda tahad?" küsis ta tüdrukult. Tema kujutles hufflepufflast kakluses ainult peksa saamas mõne slytherinlase tüübi poolt, kui aus olla.

Lucy vaatas kõhklevalt Chachi poole, vist ikka peaks rääkima... pärast tuleb muidu mingi jama või midagi. "No näiteks see suur kaklus mingi aeg tagasi, see kus Daniel ja Frost ja Rin segatud olid... Sellest ma olen ainult kuulnud ja ei tea täpselt. Nojaa siis ükskord sattusin peale, kui ta ee..." Luce ohkas alistunult "No sattusin peale, kui ta Davidit piinas ja Donelle'i oli ka vist kimbutanud veits" Lucy kehitas õlgu "Ma ei saanudki kunagi teada, milles asi olnud oli."

Suur kaklus.. Jaah, Chachi vist oli tõesti sellest midagi kuulnud. Ja see, et Rin sinna segatud oli, ei olnudki niiväga üllatav, sest suurem osa inimesi oli.. Äkki tahtis ta kellegeli appi minna või midagi? Nojah. Aga kuuldes, et ta Davidit piinas, vajus neidise suu hetkeks lahti. No olgu, Davidile tahtsid kõik peksa anda, aga et ka Rin..? Ja.. piinas? Ta raputas aegamisi pead. "Sa ajad ilmselt selle millegagi segi," lausus ta kindlalt, "Rin ei ole ju.. selline.."

Lucy kehitas õlgu "Ta ei tundunud üldse sellisena nagu ta tavaliselt on. Tundus rohkem, nagu oleks tal mingi hullumeelsuse hoog peale tulnud või midagi" ta jätkas "Ma olen kindel, et ta oli äkki lihtsalt mingit... hullumeelsuse essentsi või midagi joonud. Ma olen temaga muidu vahest suhelnud ja tundub täitsa okei tüüp. Lihtsalt... mõtlesin, et sa peaksid sellest teadma" Lucy suunurgad kerkisid tillukeses naeratuses. Ta ei saanud ikka peast seda, mida Daniel öelda oli tahtnud, kui ta punastas. Ja talle ei meeldinud teadmatuses olla... Prefekt vaatas korraks veel haiglatiivas ringi, et äkki poiss juba tuleb, aga eimidagi "Kuhu ta nii kauaks jääb..." pomises neidis murelikult.

Hullumeelsushoog? See kõik kõlas nii.. veidralt. Huvitav, mis värk selle Riniga siis oli? Chachi otsustas seda poisilt ka otse küsida, kui temaga taas kokku juhtub. "Jah, tore, et sa ütlesid," naeratas neidis, et pärast veel Lucyt seda kahetsema ei paneks või midagi. Kui prefekt midagi kellegi kauaks jäämise kohta pomises, ei saanud tüdruk alguses aru, kellest jutt, kuid üsna kiirelt jõudis see talle ka kohale. Aa, muidugi! Nüüd oli tema kord kaval muie näole manada. "Igatsed juba, jah?"

Lucy naeratas tahes-tahtmata natuke ja noogutas "Äkki juhtus midagi?" küsis ta ärevalt. Tüdruku närvid olid juba niigi pingul, kui midagi Danieliga juhtunud oleks, oleks ta tõenäoliselt lihtsalt hulluks läinud. Vähemalt hetkel tundus küll niimoodi. "See oli nii jube..." pomises Luce siis vaikselt ja vaatas enda sülle "Kui Dave teda piinas... ma ei saanud mitte midagi teha..." tüdruku hääl murdus, kuid ta hoidis pisaraid tagasi. Polnud vaja veel töinama ka hakata.

"Ole rahulik, kindlasti on temaga kõik korras. Kujutle teda praegu oma kapi kallal tuhnimas ning riideid loopimas ja lehvitamas, valides midagi sobilikku, mida võiks selga panna," lausus Chachi muiates. Mis temaga ikka poolel teel juhtuda sai? Kui aga Lucy hääl vaiksemaks muutus ja see lausa murdus, kobis neidis talle lähemale ja pani käe ümber sõbranna. "Hei, kõik on korras nüüd.. Praeguseks on kõik möödas ja Daniel on täiesti terve. Pole vaja selle meenutamise pärast pead vaevata."

Lucy noogutas ja naeratas, kuid ei suutnud siiski muretsemist jätta. Praegusel hetkel oleks ta rahulik ainult siis, kui ta reaalselt poissi kogu aeg enda silma all hoida saaks. "Jah... Kõik on nüüd möödas." pomises ta vaikselt ja vaatas siis Chachile otsa, muiates "Mis sa arvad, kas ta midagi süüa ka toob...? Kõht on jube tühi."

"Kes teab, äkki toob," arvas Chachi, kuigi tal endal kõht tühi ei olnud. Ta siiski ei olnud otse haiglatiiba läinud - enne oli ta söönud ka. "Ta ju peaks teadma, et ta hommikust saati olete siin olnud ja kuhu liikunud mitte, nii et.."

Dan saabuski tagasi haiglatiiba. Mingi ime valemiga oli ta Lucyle riided tuua saanud ja isegi šokolaadi. "Hei," naeratas Dan ja pani riided voodi kõrvale toolile. Šokolaaditahvli asetas ta öökapile voodi kõrval. "Kuidas sul olla on?" uuris kutt veidi murelikult ja jäi voodi kõrvale ebavlevalt seisma.

"Oooo. Täiuslik vaatepilt" naeris Lucy, kui Danieli šokolaadi ja riietega lähenemas nägi. Dani küsimuse peale ta naeratas "Minuga on kõik korras, ära muretse" Lucy tõmbas ennast koomale ja patsutas nüüd vaba ruumi voodijalutsis, et poiss sinna istuks. Mis ta ikka seisab seal, eksole. Neil oli tõeline gryffindorlaste kogunemine siin tema haigevoodil.

Kus hundist juttu.. "Ma ju ütlesin, et temaga on raudselt kõik korras," jõudis Chachi veel enne Lucyle pomiseda, kui Daniel kohale ilmus. Edasi jäi ta vait, mõeldes, kas ta peaks äkki lahkuma. Kes teab, mis plaanid neil enne siin kardinate taga oli..

"Nojaa, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma muretsen." naeratas prefekt. Lucy tundis ennast täiesti mugavalt... noh... enam-vähem. Igatahes sirutas ta ennast ja võttis kapi pealt šokolaadi ja tegi selle lahti ja pakkus Chachile ja Danile, enne kui ise ühe tüki võttis ja suhu pani. Mmm... söök... "Räägi, kas sa Venust nägid? Või õpetajaid, et kas need JS'i liikmed on kätte saadud?" küsis neidis siis Danielilt, veel ühte tükki võttes.

OT: Okei, see oli liiga veider.

Dan raputas pead, kui Lucy talle šokolaadi pakkus. Ta ei tahtnud midagi süüa. Kutt oli end voodi jalutsisse kenasti istuma sättinud. "Venus on tunnis," mainis kutt. "Ja õpetajad ei tea kes JS liikmed on. Ma kuulsid paari professorit sellest rääkimas," selgitas Sixten mõtlikult. Nad peaks ütlema, kes need olid. Dan teadis ju igaühte neist. Peale Kalini, sest kui tema sinna jõudis, oli Kalin ammu kadunud.

Ot: Misasi?

Chachi võttis aga Lucy pakutud šokolaadi vastu, pistes selle ka kohe suhu. Ta kuulas hetkeks nende kahe vahelist juttu ning kortsusas siis korra segaduses olles kulmu. "Kas Venusega juhtus midagi?" küsis ta.

Lucy vaatas ärevalt Danielile otsa ja siis Chachile ja ütles siis vaikselt "Damianiga juhtus õnnetus ja ta sai surma..." üritades süüdlaslikku ilmet näolt eemal hoida, mis tal õnneks ka õnnestus. Tüdruk võttis veel ühe tüki šokolaadi - mida? Ta oli näljane ja ohkas siis "Venus elab seda tõenäoliselt väga raskelt üle..." Ok. Nüüd oleks Luce tahtnud üksi olla ja mõtteid mõlgutada eilsega seoses ja nutta äkki... aga tõenäoliselt oli parem olla ikkagi sõpradega. Isegi kui üks nendest isegi ei tea, mida sa teinud olid ja teine arvab tõenäoliselt, et sa oled täielikult mõistuse kaotanud või midagi.

Daniel ohkas raskelt, kui Luce need sõnad ütles ja vaatas maha. See kõik oli tema süü. Tema, kes ta ei suutnud end vihasena kontrollida. Ta otsustas vait olla ja mitte midagi öelda. Mõistlik otsus ka. Mida tal ikka öelda oli? Sõnad ei muudaks asju enam paremaks.

Lucy vaatas õnnetult Danielile otsa, kui ta tema ohet kuulis ning nihkus tekiga nii palju Danieli poole, et sai poisilt ümber võtta. Kindlasti võis see veidi veider vaatepilt olla, aga Lucyt väga ei huvitanud kui aus olla. Vaene Dan... vaene Venus ja vaene Damian... Kui kohutav see olukord ikka oli... Luce oleks heameelega niimoodi Sixtenit kallistama jäänudki, aga tõmbus siiski eemale, kergelt punastades Chachile otsa vaadates. Ups.

Damian on surnud? Seda Chachi küll ei teadnud. Ta teadis, et Daniel peksis teda.. Neidis viis pilgu korra Danile. Kas ikka oli tegu õnnetusega? Kuuldes, et Venus elab seda raskelt üle, noogutas ta arusaadavalt. Neil kahel vist oli jah mingi värk olnud, sest ballil olid nad ju koos, nagu hiljem aru saada oli.. Ta jälgis mõne hetke majakaaslasi. Nad jäid kuidagi veidralt vaikseks ja.. kurvaks? Kas nad nüüd olid kurvad Damiani või Venus pärast? Loogilisem oleks see viimane varjant, aga siiski.. Tema tähelepanelikud silmad jälgisid neid kordamööda, kuni ta otsustas midagi öelda. Lihtsalt, et tekkinud vaikust purustada. "Ma loodan, et Venus varsti sellest üle saab," pomises ta siis, kui oli midagi kiirelt välja mõelnud.