Ma vihkan pealkirju... *põrnitseb*

Lucy noogutas ja ohkas siis vaikselt "Ma loodan ka" Lucy võttis veel ühe šokolaaditükikese ja pomises siis "Mul on Frostist ka kahju tegelikult... Kuigi ta põletas mul eile silmad pimedaks, kurdistas mu ja kirjutas midagi mu näo peale..." Lucy põrnitses šokolaadi voodi peal, nagu see oleks kõiges süüdi olnud. Tegelikult oleks ta tahtnud Daniga natuke veel rääkida omaette. Mitte, et ta poleks Chachit armastanud selle eest, et ta neid vaatama tuli, aga praegu oli tüdrukul lihtsalt selline tunne, et ta upub enda mõtete sisse ära. "Ma vist puhkan nüüd natuke... kui sa kardinad kinni paneksid Chach, oleksin sulle piiritult tänulik. See valgus ajab silmad kipitama" ütles ta väikese naeratusega, enda parimale sõbrannale valetades. Ta polnud tegelikult üldse nii väsinud... Jube lihtsalt, milline valetaja temast saanud on.

Dan surus käed rusikasse, kui Luce ütles, et tal on Frostist nii kahju. Eriti pärast seda, mida see mees Lucy'le tegi. Mees, naisele. Kui kuradi puss sa olema pead, et naisele viga teha? Ikka väga. Daniel põrnitses kardinat ega öelnud midagi. Või siiski. "Ma jään siia," pomises kutt. Tema ära minna ei kavatsenud veel. Liialt mures oli ta Lucy pärast.

"Ta tegi mida?!" küsis Chachi uskumatult, kui Lucy oli loendanud, mida David talle täpsemalt teinud oli. Neidis ei teadnud, kas olla šhokeeritud või vihane tolle Frosti peale, kuid otsustas siis mõlema kasuks. "Ta.. issand jumal," pomises ta veel ning tõusis siis püsti, et kardinad ette panna. Hetkeks jäi ta seisma ning viis siis pilgu Lucyle. "Ma jätan su siis.. puhkama," lausus ta hajameelselt ning lahkus seejärel sealt, unustades head aega ütlemast.

Oih... tõenäoliselt poleks ta pidanud neid asju kõva häälega välja ütlema, aga tal oli meelest läinud, et Chachi seda ju ei teadnud. Õhh kui loll ta ikka oli. Kui Dan kuulutas, et tema ei lähe kusagile, Lucy naeratas. Ta oli seda lootnud. Kui Chachi ära oli läinud, liikus Lucy kohe nii, et Daniel saaks tema kõrvale tulla. "Tule nüüd siia, mul on külm." ütles ta naeratades enda parimale sõbrale. Hmm... veider asi küll, mida enda parimale sõbrale öelda. Ta lisas "Ja räägi välja, mida sa ennem öelda tahtsid."

Dan ronis Lucy kõrvale ja tõmbas ta enda kaissu. "Et sa ka järgi ei jäta," muigas kutt. "Ma isegi ei mäleta enam. Ilmselt sonisin," lausus kutt. Ta oli suutnud end maha rahustada. "Puhka nüüd," palus Daniel ja hoidis Lucy't kindlalt enda kaisus.

Mmm, palju parem oli nüüd olla. "Hah, ei ole midagi puhka nüüd. Räägi välja. Ma tean küll, et sa mäletad," naeris Luce "Räägi või... ma kõditan sind niikaua kuni räägid," ähvardas neidis Danieli, kaval naeratus näol. Ta ei saaks isegi kardinaid võluda nii, et teised Dani naeru ei kuuleks, nii, et ähvardus oli üsna tõsine.

Lucyl pole võlukeppi ju. Daniel haaras neidise kätest ja muigas. "Maga," lausus ta käskivalt, kuid muie kuti huulil jäi püsima. Ta hoidis tüdruku käsi oma kindlas haardes ja vaatas talle silma. Ilus tüdruk oli see Lucy Weasley, ime et ta seda varem märganud polnud. Aga nii see ju oligi, et lähedased olid iseenesest mõistetavad. Neid ei märgatud.

Lucy muigas, kui Daniel tema kätest kindlalt kinni võttis "Ja nüüd olengi su pantvang? Väga hea KA juht ma ikka olen" naeris ta vaikselt. Kui Daniel talle silma vaatas, hääbus naeratus veidi. "Kas sa üritad mind hüpnotiseerida enda käsku täitma? Sest ma tegelikult ei ole üldse nii väsinud." küsis Luce muigega, kui oli enda pilgu lõpuks poisi silmadelt ära suutnud kiskuda.

"Sa ju ütlesid, et oled väsinud," ei mõistnud Dan ja lasi neidise käed lahti. Ta vaatas arusaamatult tüdrukule silma. Ei olegi väsinud? Miks ta siis siin on sedasi ja hoiab Lucy't enda kaisus? Oeh. Daniel naeratas neidisele. "Puhata võiks sa ikka," ja oligi teema mujale juhitud.

Seekord ei suutnud Luce süüdlaslikku ilmet enda näolt eemal hoida "Ma nagu... natuke luiskasin, et ma saaksin sinuga avameelsemalt rääkida. Ma mõtlen, Chachi on imetore ja hea sõbranna, aga on kõigile parem, kui ta meie tegudest ei tea ja praegu on mul pea nii sassis, et ma oleks raudselt varem või hiljem midagi välja rääkinud" Lucy muigas "Aga ma ju puhkangi? Olen ilusasti teki all ja nüüd on soe ka. Täielik puhkus ju?" Lucyl oligi korraks meelest läinud, et ta pidi Danieli kõdistama hakkama, aga õnneks mitte kauaks "haha, üritasid teemat eemale juhtida? Ei lähe läbi." ütles Luce ja tema sõrmed hakkasid mööda poisi külgi siblima, poissi kõdistades "Rääääägi välja"

Dan tõmbus neidisest eemale ja hakkas valjult naerma. "Lõpeta ära," naeris Daniel. Ta oli vist ainus kutt siin koolis, kes sedasi kõdi kartis. Aga mis ta teha sai. "Lõpeta ära," naeris Daniel edasi ja püüdis tüdruku käsi kinni hoida, aga kuidagi väänas Lucy need ikka ja jälle lahti ja sundis teda rääkima. "Sel pole vahet. Ära tee," naeris Sixten. "Okei, okei," karjus ta varsti, ise naeru kätte lämbumas. "Ma armastan sind," paiskas kutt need sõnad välja, suutmata endiselt naeru pidama jätta. Neetud Lucy oma kõdistamisega noh.

Lucy naeris ja raputas pead ning kõditas poissi julmalt kuni too enda viimased sõnad ütles. Nende peale tardus tüdruk paigale, vaatas Danielile otsa, silmad suured ja küsis vaikselt "Mida sa just ütlesid?" Woah, seda ta nüüd küll oodanud ei olnud... Nagu.... WHAT? Kust see nüüd tuli? Raudselt oli ta kõrvakuulmine ikka väga halvenenud ja ta kuulis nüüd midagi valesti. Kuidas.. Daniel ju... einoh, mitte et ta... aga Daniel... Armastas...misasja???

Daniel kogus end nüüd. Ta ei suutnud enam vastata ja lihtsalt haaras neidise näo oma kätevahele ja suudles Lucy't kirglikult. Jah, ta armastas Lucy't ja sai sellest alles eile aru. Ta oli igavene loll mees. Aga samas ta ei teadnudki ju mis see armastus on, nii et pole imestada, et ta alles eile aru sai. Hea, et üldse aru sai.

Lucy oli tõsiselt šokis, kui Dan teda lihtsalt suudles, et ta isegi ei suudlenud vastu paar sekundit, siis hakkas talle vaikselt kohale jõudma, mis praegu toimus ning ta üks käsi libises poisi juustesse ja ta suudles noormeest vastu. See oli tõsiselt veider olukord praegu... Natukese aja pärast, mis võis olla paar sekundit, minutit või aastat tõmbus Luce eemale ja vaatas naeratades Danielile otsa "Ma armastan sind ka, aga seda sa juba teadsid". See oli raudselt mingi unenägu praegu. Aga Lucyle tundus nagu oleks mingi suuuuuuuur õnneõhupall tema sees paisunud ja ta naeratus venis laiemaks. Daniel Sixten Murray armastas teda??!!! Lucy küsis igaks juhuks kahtlustava pilguga "See ei ole mingi nali, eksole? Ja see ei ole unenägu?"

"Ei, ma tõesti... armastan sind," naeratas Dan. Ta tõmbas neidise mugavalt enda embusesse ja suudles ta huuli taas. Kurat, kui hea seda öelda oli. "Ma sain alles eile aru sellest," lausus kutt kui ta suudlusest oli eemale tõmbunud. "Kui loll minust," ohkas ta. Aga nüüd ta teadis ja see oli kõige olulisem.

Lucyle tundus, nagu võikski ta nüüd eluks ajaks naeratama jäädagi. Ja nii hea oli poissi suudelda. "Mm? Eile?" küsis tüdruk hajameelselt. Tal olid eilsed sündmused praegu täiesti meelest läinud. Heck, tal oli isegi meelest läinud, et nad olid haiglatiivas praegu. "Mkmm, sa ei ole loll" ütles Lucy kindlalt ja suudles poissi õrnalt. Praegu võiks ta maailma parima patronuse esile kutsuda. Oh, wait... tal polnud ju enam võlukeppi... Tüdruk kortsutas kergelt kulmu, kuid kui uuesti tähelepanu Danielile pööras, naeratas uuesti totakalt.