Luciust kidnappimas

Imogen mõtles kiirelt mingi toa valmis ja avas ukse, turtsatades kergelt kui tuba kergelt seda meenutas, millise Daniel tookord välja oli võlunud. Isegi baldahhiinvoodi oli olemas, mis pani neidist korraks kulme kortsutama. Okei, jah.. Ta mõtles sellele, et teadvuseta Luciusel oleks hea kuskile pikali heita. Aga no.. Tuba tõlgendas ta soove vist väheke teisiti. Toas oli ka mugav diivan, kamin ning hunnik ajakirju, mis pidi dsiis neidist lõbustama kuniks Lucius tudus. Kõlbas kah.

Neidis astus tuppa ja sulges ukse enda järelt, asetades Luciuse voodile lamama. Alles siis muundus ta iseendaks tagasi ja läks istus diivanile, haarates virnast ühe ajakirja. Mingi lambikas mugude oma, aga noh.. See polnud eriti oluline nagunii, sest Ivy ise hakkas hoopis juustest lõkse välja koukima, mis lokke kinni hoidsid. Millalgi peaks riided ka ära vahetama.. Akela loobitud pistodadest olid kaks verist auku särgil. Haavad olid ju paranenud, aga ega särk seepärast end ei tervendanud.

OT: Lucius siis.

Lucius oli päris kõva põntsu vastu pead saanud, kui ta vastu seina lendas või plahvatas või mis iganes temaga siis ka ei juhtunud. Mehe oimukoht oli kergelt verine, aga mask varjas haava. Muu oli nagu korras. Teadvuseta oli ta ka loomulikult. Peagi Syracuse virgus. Ta vaatas ringi. Kus kohas ta oli? End istukile ajanud tõi mees kuuldavale valuoige ja ta tõstis oma käe meelekohale. Ta mäletas seda, et kamp musti maskide ja keepidega kogusid astus saali ja juba järgmisel hetkel oli tema pilt must. Kus ta nüüd oli? Mitte haiglas igaljuhul.

Imogen pillas ehmatusest lõksu käest, kui valuoiet kuulis. Neidis lükkas ajakirja sülest ja ajas end kiirelt püsti, sammudes voodini. "Rahulikult," manitses ta veidi pahaselt. Mõni ime ka, et mehel valus oli, kui ta end juba istuli oli jõudnud ajada. Ivy istus voodiservale ja kõhkles hetke, võttes siis ettevaatlikult Luciuse käe eest ära ja maski ta näolt. Ja nagu arvata, oligi seal haav. Verejooks oli seisma jäänud, mistõttu neidis arvatavasti lõhna enne tundnud polnudki. Enam see nii tugevalt igatahes ei lõhnanud. "Kas sa mäletad, mis juhtus?" uuris Imogen pilku mehe silmadele viies.

Mees jälgis Imogeni. Mida ta teeb? Kust ta siia sai üldse? Ja lõppude lõpuks, kus ta on? "Mingi rünnak oli ballil," pomises mees kahtlevalt. "Kus ma olen?" lisandus järgmine küsimus. Te vaatas toas ringi. Nooh, nii palju kui ta selili lamades nägi ja viimaks peatusid ta silmad ikka Imogenil.

"Jah, oli," kinnitas Imogen. Ta oli seal juukselõkse taga ajades juba välja mõelnud, mis ta mehele räägib. Ja kui Lucius kuskilt miskit muud kuuleb.. Nojah. Siis on nagunii jamasti. "Keegi lasi pool saali õhku vist või midagi.. Ma ei tea, ma vajusin ära mingi hetk ja kui ma ärkasin, oli enamus madinast läbi," lausus Ivy. Vastik oli valetada, aga ta ei saanud millegagi riskida. "Ja sa oled tarvilikus toas," lisas neidis.

Lucius kortsutas kulme. "Nüüd on kõik läbi? Miks ma siin olen ja mitte haiglatiivas?" ei mõistnud mees siiski. Väga õiged küsimused väga õiges kohas. Ta jäi Imogenilt vastust ootama. Samal ajal püüdes meenutada, mida ta veel ballilt mäletas. Mingi kaklus oli ka enne seda ju. Ühe tema õpilase ja gryffindori vahel.

"Haiglatiib on rahvast täis, ma ei hakanud sinnapoole isegi suunduma mitte," lausus Imogen rahulikuks jäädes. Valetad korra, siis valetad veel.. Ja lumepallike veerebki mäest alla. Aga kuidas ta oleks saanudki mehe haiglatiiba viia. Liiga palju küsimusi, millele vastuseid pole. "Ja ma pole üldse kindel, et kõik saalis läbi on. Tundus, et on lihtsalt," lisas neidis ja viipas võlukepiga korra, manades voodi kõrval olevale öökapile kausi leige veega ja väikese rätiku. "Ma pean su haava üle vaatama," sõnas Imogen. Ta oleks võinud selle ju lihtsalt kinni kasvatada, aga siis ei oleks ta näinud, milline haav oli ja kui ohtlikud niiöelda sisemised vigastused võisid olla. Tundus, et Luciusel enam väga halb ei olnud, aga ta oli nii kaua teadvuseta olnud, et põrutus pidi siiski tugev olema.

Tundus kahtlane jutt siiski ja mehe kulmukortsutus süvenes. "Ja kus teised professorid on?" uuris ta. Mees katsus oma taskuid vaevaliselt läbi. Tal oli küll halb, seda lihtsalt polnud näha tema külma oleku tagant. "Kus mu võlukepp on?" küsis mees peagi ja tõmbas oma lipsusõlme lahti. See ainult poos teda. Ta oli sunnitud ka särgi ülemised nööbid lahti tegema.

"Osad olid õues õnneks tolle Frost'i juures ja osad toimetati ka saalist välja," lausus neidis. Ta kahtles ise ka, kas selline jura vett peab, aga noh.. Kui miski muu ei õnnestu, siis võib lihtsalt öelda, et ta valetas ja tahtis tegelikult meelega Luciuse ära röövida. Seda jääks mees raudselt uskuma. Ivy muigas endamisi ja kastis rätiku vette, väänates sellest siis liigse vee välja. Küsimuse peale jäid ta käed hetkeks paigale. f**k, ta oli seda kasutanud ju. "Ju siis jäi saali.. Mul polnud aega eriti ringi vaadata seal," lausus neidis ja viis pilgu tagasi Luciusele, neelatades ärevalt, kui nägi, et too parajasti särki lahti nööpis. Khm.. keskendume nüüd jaah. Õrnalt hakkas ta haava puhastama, hoides pilku raudselt sellel. Kuigi ega see vere vahtimine ka väga tema rahustamisele kaasa ei aidanud.

Lucius võpatas kergelt, kui ta külma rätikut oma meelekohal tundis. Või et jäi saali. Sellele peab siis järgi minema. "Kaua ma teadvuseta olen olnud?" küsis mees, pilk neidise silmadel. Ta oli kahtlaselt rahulik seal hetkel, eriti arvestades seda, et Imogen oli see, kes ta sinna tõi. Ja hetkel polnud mees nii üleolev ka või midagi selle taolist, sest ta lamas selili voodis ja tal oli halb olla ning pea tuikas.

Imogen mõtles veidi, kui kaua nad seal võidelnud olid. "Umbes tund?" lausus ta siis. Ja järgmisel hetkel meenus talle, et ta oli oma valede järgi ise ka teadvuseta olnud. "Ma pakuks, et kuskil nii. Mitte kaua," lisas neidis ja pöördus rätikut loputama, et ta end vähemalt hetke koguda saaks. Reetmine, valetamine.. Mis veel ühe õhtuga kõik ta hingele koguneda sai? Imogen pühkis veel korra üle haava, mis hakkas juba iseenesest kinni kasvama ning silmitses Luciust siis hetke, unustades korraks, mida ta öelda tahtis. Ahjaa.. "Ma võin haava kinni kasvatada, aga ma kaldun arvama, et peavalu ja kõike muud see ära ei võta. Sa pead puhkama," lausus neidis ja voltis rätiku siis piklikuks kokku, pannes selle Luciuse laubale.

"Ma saaks ise ka end terveks ravida. Mul oleks ainult peeglit ja võlukeppi vaja," lausus mees ohates. Kuid andis siiski alla. Ta ei viitsinud vaielda Imogeniga. Mitte praegu, kus tal halb olla oli. Lucius viis käe märjale rätikule ja katsus seda. See tegi olemise paremaks küll.

"Aga sul ei ole kumbagi," sõnas Imogen ja haaras öökapilt taas oma võlukepi, parandades haava siis ära. Verelõhn oli endiselt toas tajutav ja neidis kortsutas kulme, taibates viimaks, et ta enda särk oli ju verine. Ups. Ivy viis pilgu tagasi Luciusele ja naeratas siis kergelt. "Oleks ma varem teadnud, et sa uimasena nii tore oled, ma oleks sulle ise virutanud," lausus neidis siis. Lucius oli palju.. leebem? Polnud päris täpne sõna.. Leplikum ehk.

Lucius kortsutas kulme. Tema uimasena tore? Kahtlane. "Ma peaks siit ära minema," pomises mees mingil hetkel järsku. Ta oli Tarvilikus Toas koos ühe õpilasega. See polnud just parim lahendus asjale. Lisaks kõigele oli ta pooluimane ka veel ja ta võlukepp oli ei tea kus. Seda tahtis mees tagasi.

Tore ehk siis mitte nii.. 'Mina olen õpetaja ja sina õpilane ja see kõik on vale ja ma pean surmtõsine olema, muidu kukub lagi alla'. Ja siis kõlaski mehe suust taolist tüüpi lause ja Imogen lubas endale ühe lõbusa turtsatuse, tõsinedes siis. "Sa ei saa kuskile minna. Peapõrutus ei ole naljaasi," lausus neidis kindlalt. Haiglatiivas oleks nad ta nagunii samamoodi lesima pannud. Kuigi võlukepiga viipamise asemel oleks maadam nagunii mõne rõveda rohuga lagedale tulnud. Imogen võttis rätiku Luciuse laubalt ja kastis selle uuesti jahedasse vette. "Magama ei tohi jääda," sõnas ta siis. Killuke esmaabist tuli veel meelde. "Peapõrutusega tähendab.. Ei tohi magama jääda," täpsustas Ivy, taibates, et ta oli taaskord tühja koha pealt midagi lampi välja öelnud. Nagu tal kombeks. Neidis vääna rätiku välja, voltis kokku ja pani tagasi Luciuse laubale.

Lucius kortsutas kulme. Õigupoolest jäid need kortsutatuks(?) sest ta polnud siiani normaalset nägu pähe teha saanud. "See pole koht siin minu jaoks," pomises mees segaselt. Misasja ta ajas? Lucius sulges silmad. Okei, ta sai vist ikka päris kõva obaduse vastu pead. Syracuse avas taas silmad. "Pole plaaniski magama jääda," porises mees. "Miks ma peaks siia magama jääma?" ei saanud ta aru. "Eriti veel siis, kui mul on see märg kalts peas?" ta kortsutas jälle oma kulme.

Imogen naeris kergelt Luciuse hädise vastupanu üle. Mees sai vist kõvema obaduse kui neidis arvanud oli. "Sellepärast, et sa oled siin minuga?" küsis neidis kohe vastu, taibates juba isegi, et vastus oli jaatav. "Sul ei pruugi see plaanis olla, aga peapõrutus muudab su uniseks ja varsti võid sa kogemata magama jääda. Mistõttu sa ei tohigi üksinda olla," lausus Imogen otsustaval toonil. "Ja kui sa seda 'kaltsu' endale pähe ei taha, siis minu poolest vaevle peavalu käes," sõnas ta siis veidi pahaselt. Proovi veel aidata, eksole.

Lucius ohkas jõuetult ja samas lootusetult. Neidisele vastu vaielda näis mõttetu. Ta tundis ebamugavust, sest tema oli voodis ja neidis hoolitses ta eest. Tema, kui vanem inimene, mees ja lisaks veel ka õppejõud, peaks ise endaga hakkama saama ja teiste eest hoolitsema. Alles nüüd siis märkas Lucius neidise verist kleidi ülemist osa. (Või särki. Ma ei saagi aru.) "Mis sinuga juhtus?" küsis mees. Ta kortsutas taas rohkem kulme ja ajas end istukile, vajudes kohe tagasi selili, samal ajal valust oiates.

OT: Särk ja teksad on nüüdseks.

Imogen muigas selle ohke peale rahulolevalt, sest see tähendas ometigi, et mingit vastuvaidlemist ei tulnud. Neidis võttis rätiku taas Luciuse laubalt ära ja tegi selle uuesti märjaks. See soojenes nii kiirelt, et korraks tekkis neidisel kahtlus, et mehel on palavik. Samas oli toas üsna soe ja neidise enda jahk oli jahedam, mistõttu Lucius nii kuum tunduski. Khmm, see tähendab.. mehe nahk tundus kuum.

Ivy ei saanud esiti arugi, mida Lucius silmas pidas ja kortsutas hoopis selle peale pahaselt kulme, et mees end jälle istuli ajas. "Et sa ka ei õpi," ohkas neidis ja pani rätiku tagasi ta laubale, viies siis pilgu enda särgile. "Ah see.. Ma.. ee.. Ei tea. Keegi torkis mind vist väheke. Aga ma parandasin haavad enne ära juba," valetas neidis midagi kokku jälle. No ta ei saanud ju öelda, et ah tead, üks vampiir lennutas pistodasid mu pihta. Kõlas veidike utoopiliselt või nii.

Vähemalt tuli Imogenile nüüd meelde särki vahetada. Neidis mõtles endale ühe kohale - Tarviliku Toa võlus - ja tõmbas siis veriste jälgedega särgi üle pea. Korraks viis ta kontrolliva pilgu üle kohtade, kuhu pistodad tunginud olid, kuid midagi polnud tõesti näha. Alles siis tõmbas ta uue särgi selga ja kaotas vana võluväe abil ära. Nagunii pole kahe verise auguga särgiga suurt midagi peale hakata.

Kuidas ta ei teadnud? Imogeni juttu hakkas aina rohkem Syracuses kahtlusi äratama, aga ta ei öelnud midagi, sest hetkel valutas ta pea liialt, et analüüsida, mida öelda või mõelda. Äkki ta hakkas hulluks minema ja selle pärast arvas, et Imogeni jutt ei klapi. Kui neidis särki vahetas pööras mees oma pea loomulikult mujale. Teda üllatas, et tüdruk seda tema nina all sedasi teha julges.

Sest ta oli teadvuseta. Oot, oli ta ikka seda öelnud enne? Ei jah.. Teadvuseta. Imogen sirutas käe taas rätiku poole, mis endiselt kiiresti soojenes. Neidis kortsutas kulme ja katsus käega Luciuse otsaesist. No saab ta jee nii aru, kas mehel on palavik. Ivy kummardus lähemale ja pani huuled õrnalt vastu mehe laupa. Polnudki ammu musisid välja jaganud ju. Kuigi sellel siin oli väheke teine eesmärk. "Palavikku pole," teatas neidis, et ka Lucius sellest eesmärgist aru saaks enne kui ta jälle kisa tõstab. Samas eelmine kord ei tõstnud. Punastas kõigest. Imogeni huulile tekkis selle mälestuse peale kerge naeratus.

Lucius tundis end kohe väga väiksena nüüd. "Sa ei pea seda tegema. Ja ma pean siit ära minema," pomises mees. Aga kui ta end istukile ajaks, lööks valu ta jälle pikali. Mille kuradiga ta siis täpselt vastu pead sai? Mees vaatas toas ringi, otsides pääseteed.

"Kas sul on nii raske end korrakski lõdvaks lasta?" küsis Imogen kergelt kulme kortsutades. "Sa ei pea kuskile minema. Sa pead puhkama ja paigal olema ja laskma minul end ravida," lausus neidis. Ivy tõusis ja sammus diivani juurde, kuhu ta need ajakirjad jätnud oli. Neidis haaras sealt mõne kaasa ja kõndis siis tagasi voodi juurde, aga seekord teisele poole. Ta sättis teise suure padja veidi püstisemaks ja istus siis voodile, sirutades end mugavalt välja. "Kui sa magama jääd, siis saad kõrvakiilu ja minu asi pole, kuidas sa seda õpilastele seletad," hoiatas neidis kerge muigega, teeseldes suurt huvi ajakirja vastu, mille ta nüüd avas. Need paar lahtist nööpi mehe särgil olid endiselt väga tähelepanu hajutavad. Või õigemini see, mis sealt paistis.

OT: Rinnakarvad? xD

"Mida sa nüüd teed?" oli mees juba paanikasse sattumas. Ta oli üks väga pinges mees. Syracuse jälgis ammuli sui, kuidas Imogen temaga samasse voodisse ronis. Tema kõrvale. See, et nad teineteist isegi ei puudutanud, ei mänginud mehele mittemingisugust rolli. Nad olid ühes voodis, samal ajal. Kõrvuti! Ettevaatlikult nihkus Lucius neidisest eemale.

OT: You tell me noh

"Mis sa pole väga ammu saanud, et nii elevile lähed?" naeris Imogen. No kamoon, see oli totter juba. Voodi oli suur ja lai ja tõesti.. Tüdruk ei läinud talle kordagi pihta. Samas Lucius põdes juba selle põsemusi pärast. Ivy nihkus meelega mehele lähemale. No mida ta ikka teha saab.. veeretab end üle voodiserva põrandale?