Luciust kidnappimas

Ja just seda Lucius tegigi. Mitte tahtlikult. Ta lihtsalt nihkus veel eemale ja kukkuski põrandale. Tema kukumist muutsid värvikamaks valuoiged ja mõne aja pärast mõmin, et temaga on kõik korras ja et tema voodielu ei puutu mitte üldsegi Imogeni. Mees ei raatsinud end püsti ka ajada. Põrandal oli niivõrd hea olla hetkel lihtsalt. Nooh, üksik ja rahulik.

Imogen hakkas selle peale küll üsna korralikult naerma, pannes ajakirja käest. Neidis muutis enda asendit veidi, jäädes nüüd põiki voodile kõhuli lamama. "Su olematu voodielu," parandas ta lõbusa muigega, toetades küünarnukid voodiservale ja lõua kätele. "Sinust oli väga lahke kogu voodi mulle jätta, aga tegelikult oli see siin sulle mõeldud," mainis Ivy.

Mees saatis selle voodielu kommentaari peale ainult ühe pilgu tüdrukule. Ta vist lõi oma pea jälle ära. "Ei, siin põrandal on palju parem. Ma juba tunnen, kuidas mul aina parem hakkab," noogutas Lucius ja haigutas. Enne kui ta arugi sai, vajusid ta silmad kinni ja mees jäi magama.

Sellest pilgust piisas, et Imogeni huulile lõbus muie tekitada. "Jaah, kindlasti.. Ma pakun, et sa ütleks seda iga koha kohta, kus mind parajasti ei ole," lausus neidis silmi pööritades ja vaikis siis hetke, oodates, et Lucius midagi vastaks. Ja siis taipas ta, et mees oli magama jäänud. Kurat küll. Ivy oli sekundiga voodist väljas ja mehe kõrval, virutades talle pikemalt mõtlemata lubatud kõrvakiilu. Õnneks mitte poolvampiiri tugevusel vaid täitsa inimliku laksu.

Aga see laks ei toonud meest ärgvele ja ta magas sama sügavalt edasi. Või kas just magas. Ehk kaotas nüüdseks juba teadvuse või midagi. Haiglatiib on üks tore koht. Vaatamata sellele, et seal küsimusi esitatakse, joodetakse seal inimestele imerohtusid sisse ja kõik saavad terveks.

Jeah.. Väga ebasümmeetrilise põsepuna tekitas ainult. Imogen vandus endamisi ja vaatas toas abiotsivalt ringi. Et see kuradi tuba nüüd ta mõtteid ei võinud lugeda. Neidis võttis kausi veega ja valas selle mehele.. ee.. näkku ühesõnaga. Ära ta ikka ei upu ega midagi. Ja pealegi peaks (võiks) selline asi ta üles küll äratada. Või siis jah.. Teadvusele tuua. Ivy polnud kindel, miks see magama jäämine peapõrutusega nii ohtlik oli, aga ta lihtsalt teadis, et oli. Paanika!

Vesi äratas õnneks Luciuse üles ja ta tuli teadvusele. Esmalt ta ehmis, siis ahmis õhku ja lõpuks jõudis talle kohale, mis toimub. Selleks hetkeks meenutas end ka peavalu. Lucius silmitses neidu. "Nüüd ma olen märg ka veel," torises mees. Ta ajas end kuidagi püsti ja istus voodiservale. Kõigepealt võttis ta kaelast lipsu ja seejärel seljast pintsaku, mis samuti märg oli. Särki vast ära võtma ei hakka. Kuigi ka see oli vettinud.

Imogen hingas kergendusest pahinal välja, kui Lucius viimaks elumärke näitas. Ja siis julges mees veel tema peale toriseda. "No miks sa kuradi idioot siis magama pidid jääma," nähvas Ivy pahasena vastu. Tema moodus muret varjata või midagi. Ja see läks tal üldse meelest, et ta õpetajaga rääkis. Neidis põrnitses Luciust kui mees end lahti riietama hakkas. Korraks tuli tal mõte võluväega mehe riided ära kuivatada või miskit, aga ta leidis end selle asemel hoopis midagi muud pakkumas: "Võta särk ka ära." Not good. Mingi hetk avastas Ivy, et ta põlvitas endiselt põrandal. Neidis tõusis ja istus mehe kõrvale voodile. "See on läbimärg," põhjendas ta end siis igaks juhuks. Kuigi noh.. Lause kõlas väga valesti nagunii.

"Ei, see jääb selga," raputas mees pead. Ai, valus. "Sa vaata ette, kuidas sa minuga räägid preili," lausus Syracuse pahaselt ja tõusis püsti, kõndides eemale. Ta istus tugitooli. Miks? Miks ta ära ei läinud? Osalt ta vist siiski kartis, et kui ta praegu lahkuks, kukuks ta kuskil trepil kokku või midagi.

"Preilil on nimi ka," sõnas Imogen pahaselt. Neidis urises vaikselt endamisi ja vajus voodile selili. Oleks ikka võinud Luciuse sinna magama jätta. Las vajub koomasse siis või miskit. Täitsa ulmeline kui vastandlikke emotsioone võis mees temas vaid sekunditega tekitada. "Räägi midagi," ütles neidis siis.

Lucius vaikis. "Ei," teatas ta siis kindlalt ja tõusis tugitoolist, vajudes uimaselt sinna tagasi. "Ma pean midagi tegema," pomises mees. Ta ei saanud seal lihtsalt puhata kui teised õpetajad ilmselt rünnaku tagajärgi kõrvaldsid. Pealegi oli ta võlukepp endiselt seal. Ja Imogen oli veel öelnud, et rünnak ei pruugigi läbi olla. Ta peab vastutama. Mees tõstis oma käe oimukohale, kus enne oli haav olnud. Ta peab midagi tegema.

Vastuse peale kortsutas Imogen taas kulme. Kohe nii radikaalselt keeldus rääkimisest? Veider mees see Lucius ikka. "Fain.. Ole vait siis, kui sa nii kangekaelne ja tänamatu pead olema," nähvas neidis ja ajas end istuli, haarates selle veidra mugude ajakirja uuesti kätte. Ivy teeskles sügavat huvi, lapates lehti kuniks jõudis artiklini '10 näitajat, et sa meeldid talle'. Punkt number üks, ta eirab sind pealtnäha põhjuseta. Check!