Something has changed within me... või siiski mitte?

Lucy istus Tarviliku toa põrandal, kamina ees, selg vastu mingit tugitooli toetumas ja käed ümber jalgade ning vaatas tühja pilguga tuld. Ta oli siin istunud juba umbes 3 tundi, poosi praktiliselt muutmata. See lihtsalt ei saanud võimalik olla. Tema, Lucy Weasley, prefekt, peaagu täiuslik õpilane, Percy Weasley tütar, KA juht ja misiganes veel ja... rase? Ei, ei, ei... Juba mõte sellest ajas talle iiveldustunde peale - või oli see hoopis raseduse tunnusmärk? Ta oli seda juba paar päeva kartnud, kui tal pidevalt halb olla oli ja päevad juba mitu päeva hilinenud olid ja lõpuks ei suutnud ta enam lihtsalt gryffindori puhketoas olla, kus talle tundus, et absoluutselt kõik teda halvakspaneva ja süüdistava pilguga jõllitasid. Niisiis oli ta siia põgenenud. Kohta, kust tõenäoliselt ainult Chachi ja võibolla ka Daniel teda otsida oskasid. Toale tuleb väga täpselt öelda, milleks sa tahad, et see moonduks, vastasel juhul ei suudaks keegi teda siit leida ja ta mäletas, et ta oli enda parimale sõbrannale rääkinud, et iga kord, kui ta üksi tahab olla, et mida ta mõtleb, et siia Tarvilikku tuppa saada. Ja Dan... noh, tema võis selle ju Chachilt välja uurida või midagi, kuid prefekt kahtles, kas poiss selle peale tuleks. Igatahes... Luce ei tahtnud emaks saada. Vähemalt mitte veel. Tal oli koolgi lõpetamata! Inimesed tahtsid teda mõrvata Merlini päralt! Ta ei saaks lapse kasvatamisega hakkama. Ja ta isa oleks nii pettunud temas... Mõni aeg hiljem - ta ei suutnud enam täpselt hoomata, palju aega mööda oli läinud - kuulis ta ust vaikse kriiksatusega avanemas. Ja kerge paanikatunne valdas tema meeli, kuid ta ei liigutanud mitte ühtegi lihast ja istus täiesti paigal.

OT. Chachi, m'dear.

Chachi oli Gryffindori puhketoas olnud ning seoses Nõiajookide tunniga midagi teinud, kuni tal äkitselt see tahtmine kadus ja ta kõik asjad endast lihtsalt eemale lükkas. Tal olid mõtted liiga hajevil. Ta muretses Rini pärast. Ta polnud kutti juba teab, kui kaua näinud. Kuhu ta küll kaduda võis? Endamisi ohates, korjas ta asjad siiski kokku ja lahkus puhketoast, minnes seejärel hoopis magamistuppa. Ta tahtis Lucyga rääkida. Äkki see tõstab ta tuju või midagi. Kuid keda ei olnud, oligi tüdruk ise.. Näitsik jättis oam asjad magamistuppa ja läks tagasi sinna, kus ta enne oli, juhuks, kui ta Luce' seal märganud ei olnud. Kuid teda ei olnud sealgi. Otsustanud, et ilmselt on neidis Danieliga kusagil, jäi ta edasi diivanile, lihtsalt oma mõtete juurde.

Kolm tundi hiljem märkas ta aga Dani, kes puhktetuppa sisenes ning koheselt läks ta Lucy järele pärima. Kuid too ei teadnud midagi. Kummaline. Pisut aega endamisi aru pidanud, otsustas ta tüdruku üles otsida, minnes kõige esimesena Tarviliku toa juurde. Vahepeal peidab ta end sinna ju. Ta ütles täpsed sõnad, mis vaja ning uks avaneski ja Chachi lipsas sisse, vaadates ka uudishimulikult ringi. Ja ennäe - majakaaslane istuski seal samas. Kuid kuidagi väga liikumatult. Gryffindorlane läks sõbranna juurde, tehes ka häält: "Lucy?"

Lucy kuulis sõbranna vaikseid samme, ja pööras näo Chachi poole, kui too tema nime lausus "Chachi, mida sa siin teed?" küsis ta vaikselt, tuhmi häälega, naeratada üritades, kuid täielikult ebaõnnestudes. Mida ta tegema peaks? Danile rääkima? Haiglatiiva minema - ooo jumal, ta ei saaks ju haiglatiiba sellise murega minna, nad räägiksid kindlasti ta vanematele. Ja mida ta teeb, kui ta tõesti ongi rase? Ok, praegu saaks seda ju veel varjata, aga paari kuu pärast? Ja kuidas ta peaks lapse eest hoolt kandma? Ooappi... Mis siis kui laps Dani... haiguse pärib?

"Otsisin sind. Mõtlesin, kus sa oled," lausus Chachi aegamisi. Mis Lucyga juhtunud oli? Miks ta kuidagi nii.. kurnatud? olemisega oli. Või, ei. Igatahes, ta ei olnud sugugi selline, nagu tavaliselt. "Luce, mis viga?" küsis ta, kui sõbranna kõrvale istus ning talle murelikult otsa vaatas.

Lucy vaatas kõhklevalt Chachile otsa ja ütles vaikselt, kuid tungivalt "Sa pead lubama et sa ei räägi sellest kellelegi. Ja ma mõtlen mitte kellelegi." Ta pidi ju kellelegi rääkima? Ja kes on parem, kui Chachi? Prefekt tõmbas sügavalt hinge, enne kui väriseva häälega ütles "Ma olen vist rase." Lucy vaatas kartlikult enda sõbranna nägu, oodates sealt... noh, ta ei teadnudki mida, tegelikult... hukkamõistu? loengut, kuidas ta liiga noor oli? kaastunnet?

Lucy sõnade peale muutus Chachi algul pisut kahtlustavaks. Mis suur saladus see siis nüüd olla saab? Kuid sellegipoolest ta noogutas ja lausus: "Ma luban." Ja siis see tuli ning neidisel vajus sõnatult suu lahti, mille ta seda märgates ka koheselt kinni pani. Ei või olla. Lucy ja.. rase? Pikka aega ta tõesti ei osanud selle peale midagi kosta, kuigi mõtteis mõlkusid nii mõnedki küsimused. "Ja ma oletan, et Daniel oleks sel juhul isa?" küsis ta lõpuks. No kes siis veel? Ta ei teadnudki, et neil.. ee.. nii tõsine suhe oli.

Lucy ootas närviliselt Chachi reaktsiooni, mida pikka aega ei tulnud ja siis lõpuks.. ee? "Jah, muidugi" pomises ta vaikselt. Ta ei osanud midagi muud enda sõbrannale öeldagi. Ta oleks ise tõenäoliselt veelgi rohkem šokeeritud olnud, kui Chachi midagi sellist talle öelnud oleks. "Dan ei tea veel..." pomises ta siis, lihtsalt selleks, et midagi öelda. Kuidas sa sellist asja enda poisile lihtsalt ütled? Hei, kuule, ma ootan su last, lihtsalt arvasin, et võiksid teada? Pealegi ei teadnud ta ju seda täiesti kindlalt...

Ookei.. Chachi ei teadnudki, kuidas sellise uudise peale reageerida. Mida öelda. See oli ikka parajalt suur üllatus küll. Näitsik hammustas huulde, vaadates korra ruumis ringi. "Sa ütlesid vist," alustas ta aegamisi, "kas see tähendab, et sa ei olegi seda veel põhjalikumalt uurinud? Haiglatiivas kas või käinud?"

Lucy raputas pead ja hammustas huulde "Ma ei saa haiglatiiba minna. Nad räägivad mu vanematele ja ma.. mu isa... mkmm... Ma mõtlen... mul on juba mitu päeva pidevalt selline iiveldustunne peal olnud ja söök ei püsi üldse sees, pealegi on mul päevad ka hiljaks jäänud..." Lucy ütles seda kõike üsna kiiresti. "Ma ei tea mis ma teen, kui ma rase olen... Kuidas ma seda Danile ütlen? Ma ei saa last saada praegu. Ma pole veel kooligi lõpetanud! Inimesed on... ma mõtlen, mõned inimesed siin tahavad mind nagu reaalselt tappa. Ma peaksin koolist ära minema... ja ma ei saaks ju koju minna, mu isa viskaks mu tõenäoliselt perekonnast välja, kui ta kuuleks, et ma juba last ootan... Ja ma-mul... Mis ma teen nüüd?" Luce lasi kõik välja, mida ta juba päevi kellelegi öelda oli tahtnud, enda monoloogi lõpuks täielik närvipundar olles. Oohjumal... Kuidas asi küll selleni jõudis? Nad kasutasid ju kaitsevahendeid, või noh, õigemini Luce jõi rasedusvastast nõiajooki, aga... mis siis kui ta selle valesti kokku seganud oli? Või... noh, äkki see ei olnud 100 protsenti efektiivne? Ta oli ju ikkagi Weasley, eksole.

Chachi kuulas Lucy juttu, samal ajal üritades ka kõigega järge pidada, sest näitsik rääkis tõesti kiiresti. Ja närviliselt. "Kõigepealt - rahune maha. Sellise.. närveldamisega ajad asja ainult hullemaks," lausus tüdruk rahulikult, mõeldes seejärel pisut, mida ta edasi ütleb. "Teiseks.. Ma ei usu väga, et su isa su perekonnast välja viskas. Sa oled ju siiski ta tütar. Ma usun, et kui väga vaja, võib ka ka tagajärgedega leppida.." Tema muidugi ei teadnud kuigi hästi, milline Luce' isa oli. "Ja - oota, kas sa ütlesid, et inimesed tahavd sind tappa?"

Lucy noogutas ja üritas ennast maha rahustada, mis tal küll ausalt öeldes kõige paremini ei õnnestunud. Tal kasvas laps praegu kõhus... Sel hetkel oli ta juba täiesti unustanud, et see polnud veel kindel. Chachi teise väite peale raputas ta pead "Ta ei pruugi mind just perekonnast välja visata aga ta saab niiiii kurjaks..." pobises neidis vaikselt ja võpatas Chachi viimase küsimuse peale "Ee... noh, jah. Ma pole just JS'i lemmikinimene, kui aus olla, aga see ei ole üldse praegu tähtis, sellega ma saan hakkama, aga ma olen rase, Chachi. Kas sa kujutaksid mind praegu lapsega ette? Mu elu on niigi sassis praegu ilma selle lapseta. Ma ei taha last saada, vähemalt mitte veel..." Lucy vaatas enda põlvi ja sosistas siis vaikselt "Ma kardan, Chachi..."

Yeah, teda oli tõesti raske praegu lapsega ette kujutada. Lucy oli ju sama vana kui Chachi ise ja näitsik pidas ennast küll igatahes nooreks. Ta vaatas nukralt tüdrukut, kui too ütles, et ta kardab. "Ära karda," sõnas ta, "kõik läheb veel hästi. Oleksid küll noor ema ja kõike veel, kuid sul on ju inimesi, kes sind toetavad." Ta ei teadnud tegelikult väga täpselt, mida sõbranna selle kartmise osas mõtles..

Lucy nuuksatas, kui Chachi rääkis seda kohta, kus ta noor ema oleks. Mida ta teinud oli... Ta ei suutnud isegi Chachile otsa vaadata, tal oli nii häbi. Ja selle lapse elu oli ta ka juba ära rikkunud. "Mida ma teen...?" küsis ta vaikselt enda sõbranna käest nõutu pilguga. Ta oli kuusteist! Kuueteistaastased ei saa lapsi! "Kuidas ma seda Danile ütlen...? Ma pean kooli pooleli jätma..." Luce nuuksatas südantlõhestavalt ja peitis näo kätesse. Kõik tema unistused ja soovid lendasid nüüd kildudeks. Temast ei saa kunagi võlukunsti ministrit, ta ei saa kunagi lõpetada uhkusega Sigatüükast, ta jääb üksi, vaevalt täisealise ja väikese lapsega kusagile tillukesesse, räpasesse korterisse ja peab töötama kusagil mugumaailmas koristajana või midagi muud taolist... See mõte ajas Lucyle kananaha ihule ja veelgi hullemini nutma.

Chachi hammustas huulde ning võttis siis lohutavalt Lucy ümbert kinni, kuid too nutma hakkas. "Nuta, nuta," pomises ta. See oli tõesti nõme olukord hetkel, kuid noh.. Tagajärjed on tagajärjed. Vahepeal küll havlad, kuid mis sellest. Ja kui vaadata mõnest positiivsemast küljest, siis ei pruukinudki ju kõik väga hull olla. Kuigi ta Sigatüügast ei lõpeta, ei tähenda see seda, et ta nüüd ülimalt halb nõid oleks. Mis see üks aasta ikka nii suur asi on.. Läheb koduõppele! Kui see muidugi eksisteerib. Ja küll siis kunagi ka oma ministeeriumisse saab.. "Ma arvan, et Danile ei saa seda muudmoodi öelda, kui otse.."

Ja Lucy nuttis. Nuttis niikaua kuni enam ei jaksanud ja siis turtsatas rõõmutult naerda "Ma olen selline piripill viimasel ajal..." Tundus, nagu oli ta iga pisema asja peale nutma hakanud sel aastal. Lause peale Danist vaatas Luce eemale "Ta ei taha siis enam raudselt minuga midagi tegemist teha... Ma olen nii loll... Ta saaks nii palju parema. No muidugi ütleb ta, et aitab lapse eest hoolt kanda ja midaiganes, aga... Ta on Daniel" Luce vaatas enda pisaraviirulise näoga jälle sõbrannale otsa "Ta tahab elada, mitte veeta ülejäänud elu minusuguse lollakaga, kes rasedaks jääb puhtalt geenide pärast ja siis terve elu õnnetu olla. Ja mina ei taha ka, et ta õnnetu oleks. Ta on nii hea inimene ja ta peaks õnnelik olema. Ja sina ka... Vabandust, et sulle sellise pommuudise lihtsalt kaela ladusin..."

"Minu pärast ära põe, ongi tore, et sa selle uudise oma südamelt ära said," lausus Chachi, "ja Daniel.. Noh. See kõlab küll üpriski nagu klišee, kuid ta ju armastab sind ja kindlasti lepib sellega, et sa rase oled. Algul küll kuidagi kohmakalt, kuid lõpuks saate ikka hakkama." See oli muidugi juhul, kui ta rase on. Ta ei olnud selles ju sajaprotsendiliselt kindel. Kuid naised ju üldjuhul siiski pidavat kuidagi oma kahesajanda meelega siiski teadma, kui nad rasedad on.

Lucy noogutas, kuid tundis taaskord kerget iiveldustunnet Chachi sõnade peale. "Aga ma ei taha, et ta sellega leppima peaks. Ma mõtlen, muidugi ma olen mõelnud, et tahaks Danieliga võibolla lapsi saada... kusagil kauges tulevikus... Nii umbes kümne aasta pärast või nii ja siis ka nii, et me mõlemad tahame lapsi saada. Mõtle, mis elu sellel vääksul olema saab? Mina pole veel kooligi lõpetanud ja Dan on selleks ajaks vaevalt tööle jõudnud minna..." Lucy ohkas "Ma tõsiselt loodan, et ma ikka ei ole rase..."

Chachi ohkas kergelt. Njaa.. kes tahaks ikka enda lapsele isa, kes on vaid see sellepärast, et sellega peab ju leppima.. Kuigi neidis väga ei uskunud, et Danielist keegi selline saab. Nad olid ju Lucyga üksteisesse nii kiindunud, et ühine laps üldjuhul sellistel olukordadel peaks ainult rõõmu tooma. Kui nad oleksid ainult vanemad ja eluga hea järje peal.. "Aga viska see negatiivne korra eemale ja kujutle ühte väikest pätajalga ringi padistamas mööda sinu ja Danieli ühise kodu elutuba, ise samal ajal rõõmsalt kilgates," lausus ta. Prooviks äkki sellist lähenemist.. "Kas see mitte ei oleks armas mõte?"

Lucy üritas ette kujutada olukorda, kus nad Danieliga õnnelikud oleksid ja neil oleks ühine väike laps ning pisarad tikkusid kohe silma koos imeväikese vesise naeratusega. Oleks tõesti armas... Aga tema kujutluses olid nii Luce kui Daniel vanemad, kui 17. "Chachi... kui ma peaksin lapse saama, kas sa oleksid tema ristiema?" Luce vaatas enda sõbrannale otsa paluvalt. Ta tõesti ei teadnud, mis saama hakkab. Varsti algab sõda ja tema kavatses igatahes niiöelda hea poole peal eesotsas võidelda ja lapsel on ju vaja ema või vähemalt kedagi, kes kasvataks lapse üles, nagu üks ema seda teeks.

Chachi jälgis Lucy nägu, et teada saada, kuidas ta reageeriks sellise mõtteviisi peale ning nähes vesiseid silmi, kohkus gryfiindorlane algul koheselt, kuid õnneks märkas siis ka naeratust. Pisikest küll, kuid vähemalt oli olemas. Küsimus aga üllatas teda ja peale seda ilmus ta näole kerge naeratus. Tema ja ristiemaks? Talt ei oldud ilmselgelt kunagi seda küsitud - kes ikka ühelt kuueteistaastaselt seda paluks -, kuid sellegipoolest meeldis talle mõte olla pisikese Weas.. ei, Murray ristiema. "Jaa, ikka," noogutas ta.

Lucy naeratas nõrgalt ning kallistas enda sõbrannat "Aitäh..." ja ohkas "Ma pean vist tõesti Danielile ka rääkima... pole aus, kui ta ei tea. See oleks tema laps sama palju, kui minu oma." Oeeeeeh, see ei tule tõenäoliselt kõige meeldivam vestlus... Hei, Dan! guess what? I'm preggers with your puppy! whee...

"Peaksid küll jah," noogutas Chachi, "või noh.. Sa võid ju tegelikult ka enne siiski haiglaemanda juures ära käia ja lasta kindlaks teha, kas sa ikka oled rase ja alles siis, kui seda on kinnitatud, talle öelda.." Samas ei tahtnud ta ju sinna minna, sest ta vanemad saaksid teada..

Lucy raputas pead "Mkmm, haiglatiiba ma ei lähe" selle oli ta igatahes ära otsustanud. "Aga Danieliga pean ma ühe... mitte nii meeldiva jutuajamise küll maha pidama" ohkas tüdruk ja mõtles natuke. "Äkki saaks kuidagi muudmoodi seda kinnitada... mugudel on ka ju mingid vidinad?" tuli talle järsku meelde.

Chachi mõtles pisut. Oli vist jah midagi.. "Jaa, neil peaks tõesti midagi olema," noogutas neidis. Aga praegu oli küll Londonisse minek pisut raskendatud. Ja Siganurmes küll neid ei müüdud.

"Mis sa arvad, kas läbi Siganurme postkontori saaks kuidagi kusagilt muguapteegist tellida...? Või noh... ma võiks ju Victoire'l lasta saata mulle mõni nendest vidinatest ja öelda, et ma tahan mugu-uuringutes lisapunkte teenida, neid lähemalt uurides või midagi? Kuigi see oleks veits kahtlane..." Luce ohkas. No oli ikka jama endale kaela tõmmanud. That's it. Nüüdsest peale on ta palju ettevaatlikum ja... seksib vähem või midagi... (yeah... riiiiiight)