Tänavatel turnimas vol2

Kalin karjatas tõesti, kui Daniel teda hammustas. Ja kuigi libahunt eemale tõmbus, valutas hammustus Kalini õlas ikka edasi. See muutus aina hullemaks. Kõrvetav valu võttis üle ta mõistuse. Selline tunne siis ongi, kui libahunt sind hammustab? Päris tore. Not.

Kui Kalin Lucy eemale paiskas, hoidis ta võlukeppi veel kõvasti käes, ning maandumisel õnnestus tal sellest kinni hoida. Õnneks sai Dan kiiresti Kalinist jagu ja oli juba tema juures. Kuid siis tuli Sebastian. Lucy tõusis vihast vahutades püsti ja saatis asjatult loitse kilbi pihta, lootes seda nõrgendada. Aga, nagu öeldud, tegi ta seda asjatult. Selleasemel pööras ta enda võlukepi hoopis Kalini poole ja saatis vampiiri poole sidumisneeduse. "Ütle talle, et ta Danieli rahule jätaks" urises Lucy kurjalt ning kõndis tolle poole, enda võlukeppi Kalini südamele suunates. "Või ma mõrvan su lõplikult" Ta oli täiesti võimeline praegu leeke välja näiteks võluma ja poissi põlema panema, kui see Danieli aidanud oleks.

Dan vaatas Sebastianile silma. Dan haaras Sebastiani käest, kui see ta kõri koomale pigistas. Õhku pääses kopsudesse aina vähem. Dan hakkas rabelema, aga see näis asjatu. "Tema... Alustas," kähises Daniel. "Sa oled... Koletise loonud... Sebastian," kähises Daniel. Kalin oli külmavereline mõrvar ja sadist. Kuidas Seb seda ei näinud? Ahjaa, ta ise oli samasugune.

Kalin põimis oma käed ümber Sebastiani kaela. Jah, ta tahtis sealt ära. Jätavad Danieli ja Lucy sinna laibaga, mille süda seal kuskil vedeles. Kalin oli ülepeakaela verega koos. Kui tore. "Vii mind siit ära," palus Kalin ja toetas oma pea Sebastiani õlale.

Lucy vaatas õudusega, kuidas Sebastian Danieli lihtsalt eemale viskas, kuid juba järgmine hetk tõugati teda ennast eemale. Tüdruk tõusis aga kohe püsti, ning koperdas Danieli juurde. Ta tõsiselt lootis, et see kõik polnud Sixteni luid, mis veel täielikult paranenud polnud jälle lahti löönud. "Daniel..? Dan??" Luce põlvitas poisi juurde ning saatis vanemale vampiirile sünge pilgu, kuid noogutas tolle sõnade peale.

Kalin lasi Sebastiani kaela ümbert lahti, kui nad mõisa ees olid ja sammus sissepääsu poole. Pea norus. Ta oleks täna äärepealt kaks korda surnud. Kaks korda. Või noh, võib-olla see hammustus polnudki nii surmav kui ta alguses kartis. Kes teab. Aga see võlukepp läks tema südamest küll nii napilt mööda. Ja kõik mida Kalin selle kõige peale tundis, oli raev ja viha. Ta tahtis nad kõik maha tappa. Ta tahtis isiklikult kõigilt inimestelt südamed välja rebida. Tunda sooja verd oma kätel ja suus. Ja ta vihkas seda osa endas. Ta vihkas seda, milleks ta saanud oli ja et ta ei osanud mitte kuidagi teisiti olla. Et ta lasi tapahimul end juhtida. Et ta pidi inimeste sõrmi murdma selleks, et ta vere lummusesse end kätte ei annaks. Lihtsam oli maailma vihata, kui ennast.

Daniel ägises ja oigas vaikselt, aga muidu oli ta fine. Nii fine kui olla sai. Vampiirid olid ka jalga lasknud. Tore. Ja Danieli vigastused paranesid libahuntidele loomulikul viisil. Daniel ajas end istulike ja krimpsutas valust nägu. Ta vaatas Lucy'le silma. "On sinuga kõik korras?" küsis Dan.

Peale vaimsete armide ja sinisele kerele polnud Lucyl häda midagi. Mõned marrastused olid ka, aga keda need huvitasid. Ta noogutas "Jah. Kuidas sinuga on?" küsis ta murelikult, kui poiss end istukile ajas. "Ega sul roided uuesti lahti ei läinud?"

"Ma sõin," lausus Kalin. "Ja Lucy tuli ja takistas mind. So ma pidin oma ohvri tapma enne, kui ma kõhu täis oleks süüa saanud. Ja siis ma ründasin Lucy't, aga ta superboyfriend tuli kohale ja hakkas mind taguma. Ja noh, nii see oli," kehitas Kalin ükskõikselt õlgu, jättes detailid välja. Kui Seb detailselt teada tahab, kuidas Kal oma ohvri südame välja rebis ja selle Lucy'le pihku surus ja kuidas ta Dani südant peaaegu enda käes hoidis ja kuidas Dan teda Lucy võlukepiga pussitas, siis peab ta selleks Kalini mõtteid lugema. Noor vampiir seisis liikumatult ja jälgis Sebastiani tegevust. Sebastian koristas alati tema järelt ja hoolitses ta eest, mitte kunagi ei püüdnud ta ennetada seda kõike, millesse Kalin end mässib.

"Ma olen kombes, vist," pomises Daniel ja tõmbas Lucy enda embusesse. "See pole normaalne, et Kalini sugune vampiir meie koolis käib. Kuidas direktor sel sündida laseb? Me peame midagi ette võtma," pomises Daniel. Ta ei tahtnud mõeldagi, et Kalin veel Lucy'ga kokku puutub või tema väikese õega. Või üldse ükskõik kellega.

"Siis miks sind nüüd huvitab?" küsis Kalin külmalt. Ja see külmavereline mõrtsukas oli tagasi. Kalin astus Sebastianist mööda, võttis oma jalanõud jalast ja sammus treppi juurde, et mööda seda üles minna ja siis Sebastiani tuppa suunduda. Mitte kunagi varem polnud Seb selle vastu huvi tundnud ja nüüd äkki? Mitte kunagi varem polnud Sebastian aru saanud, kuidas Kalin vere lummusega võitleb. Ta oli ju sünnipärane vampiir. Ta ei pidanudki aru saama sellistest asjadest.

Kalin kõndis akna alla ja vaatas sealt välja. "Sa ei saaks aru," mainis kutt. "Sa toitud, toidu pärast. Ma toitun naudingust. Ma naudin sooja vere maitset. Ma naudin seda tunnet, kui mu ohvri süda aeglustub. Kui nad surevad. Ma naudin seda, ma saan inimestelt nii lihtsalt elu võtta," lausus Kalin. "Ja ma vihkan end selle eest. Ma polnud kunagi selline Sebastian. Ma olin sulle doonoriks. Mäletad? Ma ei tahtnud, et sa süütuid inimesi tapaks. Ja nüüd ma teen seda ise. Ma ei suuda neid ellu jätta, nende surm rahuldab mind nii palju. Ma ei kontrolli end. Ja ma kardan, et kui ma end üldse mitte kuidagi reaalsuses ei hoia, siis ma annan end vere lummusele kätte ja sa kaotad mu igaveseks. Et mina kaotan end igaveseks," rääkis Kalin. Ta pööras end ümber ja vaatas nukrate silmadega Sebastianile silma. "Ma ei oska end ikka veel kontrollida. Kooli tagasi minemine oli viga. Ma sundisin end takka ja nüüd ma ei saa hakkama ja olen selline. Murran oma ohvrite sõrmi, sest ma kardan, et kui ma ei kuule neid rakse, kui ma ei kuule mitte midagi, siis ma unustan end ja matan end verre. Kas sa saad midagi aru ka?" küsis Kalin Sebastianile nukralt silma vaadates. "Ma igatsen olla inimene," ohkas Kalin ja pööras pilgu ära. Nii valus oli seda Sebastianile tunnistada. Ta oli alati öelnud, et armastab vampiir olla. Et talle meeldib see.

Daniel Murray wrote:

"Ma olen kombes, vist," pomises Daniel ja tõmbas Lucy enda embusesse. "See pole normaalne, et Kalini sugune vampiir meie koolis käib. Kuidas direktor sel sündida laseb? Me peame midagi ette võtma," pomises Daniel. Ta ei tahtnud mõeldagi, et Kalin veel Lucy'ga kokku puutub või tema väikese õega. Või üldse ükskõik kellega.

Lucy nuuksatas, kui Daniel teda kallistas "See oli minu süü... Kalin... Ta piinas teda ja siis ma läksin vahele... *nuuksatus* ja ta süda oli minu käes ja...." tüdruk vappus nutust poisi käte vahel. Tundus, nagu ei saaks sellised sündmused nendega kunagi läbi. Nii tihti juhtus nendega selliseid koledaid asju, eriti Lucyl oli viimasel ajal tekkinud anne pahanduste keskmesse sattuda ja endale veelgi suuremad jamad kaela tõmmata. "Miks peavad sellised asjad meiega juhtuma...?" pomises neidis nuuksatuste vahepeale. Oleks ju nii tore olnud, kui nende elu oleks lihtne ja õnnelik. Kui Daniel poleks kunagi libahundiks moondunud. Kui seda lollakat JS'i olemas poleks olnud...

"Tss," rahustas Daniel Lucy't. "Kõik saa korda," pomises kutt. Ilmselgelt olid nemad need, kes pidid hoolitsema selle eest, et teistel igav elu oleks, tõmmates igasugu jama enda peale. "Kõik läheb paremaks," kinnitas Daniel. Ta ei teadnud veel kuidas, aga kuidagi ikka läheb. Sixten silitas Lucy selga rahustavalt.

Kalin põimis oma käed ümber Sebastiani. "Ma armastan sind," sosistas noor vampiir. "Igavesti," lisas ta ja suudles Sebastianit huultele. Nad on igavesti koos. Mitte miski ei tohi neid lahku rebida. "Ma ei taha koletis olla Sebastian," sosistas Kalin ja kallistas oma armsamat tugevamalt. "Ma ei taha kooli tagasi minna. Ma ei taha nii jätkata," ta tahtis nutta, ta ei saanud seda inimesena ja nüüd ei saa ta vampiirina ka mitte. Tore on.

Lucy hingas võbinal õhku sisse ja välja, veidikene maha rahunedes. Talle üldse ei meeldinud see võitluse adrenaliini kadumine, kus kõik järsku korraga pähe tuli, mis kõik juhtunud oli. "Me peaksime siit jalga laskma.." pomises tüdruk siis "ja m-me peame selle naise ka ära lappima" lisas neidis. Ta tahtis siit minema. Ta tahtis sooja vanni ja siis kusagile pehmesse voodisse Danieli kaissu ja mitte kunagi enam üles ärgata.

Kalin noogutas. "Lähme siit kaugele ära. Kolime kahekesi kuskile ära. Ilma Robini ja kõigi teisteta," palus Kal. Kuskile, kus mitte keegi neid ei tea. See oleks tore. Pealegi. Nad saavad kooli tagasi minna mingi 50 aasta pärast, kui see ikka veel püsti on muidugi. Aga tore oleks ju.