Tänavatel turnimas vol2

Kalin kehitas õlgu. "Ameerikasse," pakkus ta siis. Sinna võiks minna küll. Seal ei tea keegi neid. See riik on suur. Võimalusi on palju. Inimesi on palju. Kalin vaatas Sebastianile silma. Noh, Robin võib neile külla tulla, aga kolmekesi ta elama küll hakata ei tahtnud. Mõtle nüüd ise. Koos oma boyfriendi kaksikvennaga? No thanks.

"Ma ei tea," Kalin mõtles hetke. "Chicagosse," lausus ta siis. Tuuline linn. Jah, sinna võiks minna küll. Piisavalt kaugel Sigatüükast. Ei, nad on ikka lahedad küll. Lähevad sedasi hüvasti jätmata ära, jälle.

Lucy Weasley wrote:

Lucy hingas võbinal õhku sisse ja välja, veidikene maha rahunedes. Talle üldse ei meeldinud see võitluse adrenaliini kadumine, kus kõik järsku korraga pähe tuli, mis kõik juhtunud oli. "Me peaksime siit jalga laskma.." pomises tüdruk siis "ja m-me peame selle naise ka ära lappima" lisas neidis. Ta tahtis siit minema. Ta tahtis sooja vanni ja siis kusagile pehmesse voodisse Danieli kaissu ja mitte kunagi enam üles ärgata.

Daniel ajas end vaevaliselt püsti ja aitas Lucy samuti püsti. Ta silmitses elutut naise keha. Dan tõmbas oma võlukepi välja ja liikutas sellega südame tagasi naise rindu, ning parandas haavad. Nüüd oli suur müsteerium, kuidas too surma sai. Dan libistas käe ümber Lucy. "Me peaks puhkust võtma," pomises kutt. Nii pea kui nad kooli tagasi lähevad, on seal ju jälle Sebastian ja Kalin. Pole just need persoonid, kellega Dan väga kokku tahaks puutuda.

Lucy noogutas "Lähme tagasi voodisse..." palus ta vaikselt. "Või kusagile ära..." Ta oleks andnud teab mida, et seda kõike unustada. Unustada, kuidas ta hoidis sellesamuse noore ilusa naise, kelle elu oli alles ees, südant enda käes ja kuidas tal käed veel praegugi verised olid.

"Lähme," noogutas Daniel ja juhtis Lucy sealt välja. Nad suundusid tagasi Kolme Luuda, kus Dan end kohe verest puhtaks küürima asus.

Lucy läks samuti vannituppa, kus ta koheselt ennast veristest riietest (Dani veri) vabastas ja niikaua, kuni Daniel natuke kaugemal duši all oli, nühkis enda käsi kraanikausis puhtaks tulikuuma veega. Ta nühkis neid ka siis, kui nähtav veri oli ammu juba nendelt kadunud. Umbes kümme minutit enda käsi nühkinud tõstis ta pilgu peeglisse. Rõve vaatepilt lausa vaatas vastu. Nägu oli täiesti kahvatu ja pisaraviiruline, silmad olid täiesti punased ja tema keha oli praktiliselt lilla, sinikad tema heledal nahal eriti hästi silma paistmas ning tüdruk oiatas vaikselt. Paras talle. Õpetab, et ei tohi öösel üksi väljas käia. "Ma ei taha enam..." pomises ta raskelt.

"Ei taha mida?" küsis Dan dušši alt välja astudes ja end kuivatades. Ta sidus rätiku ümber oma puusade ja astus Lucy juurde, põimides käed ümber neidise. Daniel surus oma huuled vastu Lucy põske. See naine, kes surma sai oli võõras ja nemad ei tapnud teda. Dan oli veendunud, et Kalin oleks ta igaljuhul tapnud. Nemad mõlemad olid kombes. Nüüdseks olid kõik Dani haavad täiesti korralikult paranenud ja ta tundis end selles suhtes hästi. Vaimselt olid asjad aga natuke sassis. Kalin tahtis Lucy'le viga teha. Ta ei talunud mõtet ka, et keegi tema naisele viga teeb.

Lucy ohkas ja vaatas tuimalt nende peegelpilti "Elada.. Üldse kõige sellega tegeleda..." ta pööras ennast embuses ümber nii, et ta enda kutile otsa vaadata sai "Kas ei oleks kõik lihtsam kui saaks lihtsalt... magama jääda ja mitte kunagi enam üles ärgata?" ta vaatas Danielile paluvalt otsa. Ta tahtis, et Sixten teda mõistaks. Et keegigi sellest aru saaks. Ta ei suutnud peaaegu kedagi aidata ja korraldas ainult segadusi. Tõenäoliselt ei elaks ta niikunii sõda üle, kui see tulema peaks ja kas ei oleks mõistlikum lihtsalt... teistelt ja parematelt eest ära tulla? Pealegi ta ei jaksanud enam. Kõik need surmad, piinamised, vägistamised...

Daniel vaatas Lucy't kohkunult. Ta võttis neidise käe ja libistas selle enda vasakule küljele, mida kaunistasid julmad armid libahundi rünnakust. "Kõigel on põhjus. Kõigel mis siin juhtub. Sel on põhjus, miks ma libahundiks muutusin. Muidu poleks ma Damiani... Jah, ma tean, et see kõik tundub praegu julmana ja ebaausana, aga sel kõigel on põhjus ja lõpuks viib see millegi heani välja. See, mis täna juhtus. See tähendab midagi. Võib-olla avab see Sebastiani silmad ja ta näeb, mis Kalinist on saanud ja ta kasvatab ta ümber. Ma pole teda kunagi sallinud, aga sina said temaga kunagi läbi ju," Danieli hääletoon oli rahulik. "Kõigel siin ilmas on põjus. Ja me ei saa alistuda sellele, mis oleks lihtsam vaid me peame võitlema, et meie tulevik oleks helgem, et meie lastel oleks kool, kus käia. Et näidata Surmasööjatele, et Voldemort on surnud ja ta ei tule tagasi ja mitte keegi ei võta tema kohta ja tal pole pärijaid. Ja et segaverelised pole halvemad puhtaverelistest," Daniel vaatas Lucy'le silma. "Meie olemegi tulevik ja selle pärast peame me võitlema," lausus Dan. Huvitav, kas tema kõnest mingit kasu ka oli?

Lucy silmad valgusid vett täis, kui ta poisi armi vaatas, ning ta puudutas seda õrnalt, hellalt. Ta ei julgenud poisile praegu otsa vaadata, täiesti veendunud, et hakkab siis kohe uuesti ulguma. Kui Dan aga enda kõne teise pooleni jõudis, vaatas neidis siiski üles, otse Danielile silma ja ütles siis vaikselt "Ma lihtsalt ei jaksa enam, Dan... Ma olen nii väsinud." selle all ei mõelnud ta muidugi seda, et ta sel öösel veel silmatäitki maganud ei olnud, vaid üldisemalt. Ta oli võitlemisest väsinud. Väsinud sellest, et polnud veel ühtegi ööd, kus ta ilma mingisuguste õudusunenägudeta magada oleks saanud ja polnud minutitki, kus teda südametunnistus ei oleks vaevanud, samas, kui teised tapsid ja tapsid ja piinasid inimesi ilma vähimate probleemideta. Vähemalt nii talle tundus hetkel.

"Me läheme vaheajal siit kaugele ära. Kuskile, kus on soe ja kus pole seda jama. Seni aga on sul minu armastus, Kallis," lausus Daniel kindlalt. "Mina olen alati su kõrval ja võitlen koos sinuga, ükskõik kes meie vastasteks siis on. Minu kohustus on sind toetada ja kaitsta," seletas kutt rüütellikult. Tegelikuses ta väga Lucy kõrval võidelda ei tahaks. Ta pigem lukustaks naise kuskile kappi ja võitleks üksi. Peaasi, et Lucy ellu jääks.

Lucy noogutas, aga ega ta väga seda plaani ei uskunud. Raudselt satuvad nad seal kusagil mingite surmasööjate wannabe'dega kokku ja peavad jälle võitlema hakkama. "Ja mina ei saa enda osaga hakkama. Iga kord pead sina mind lõpuks päästma tulema ja saad ise viga..." pomises Lucy masendunult. "Kõigepealt see lugu Davidiga, nüüd see...?"

"Selle pärast ma libahunt olengi. Ma olen sinu kaitsja," naeratas Daniel ja vajutas musi Lucy põsele. "Sa ei pea kõike üksi tegema. Selle pärast olengi sul mina ja su sõbrad. Et sa ei peaks üksi kõike tegema," seletas Dan.

Lucy vaatas kõrvale masendunult "Jaah... kaitsja.." Jee... tüdruk ohkas ja ütles siis tujutult "Läheme tuttu..." Oleks olnud vist üsna mõttetu Danielile asja selgitada. Pealegi oli prefekt üsna kurnatud.

Daniel haaras Lucy sülle ja kandis ta voodisse. Ta võttis rätiku enda ümbert ja viskas selle eemale. Siis mässis ta nad teki sisse, tõmmates neidise enda kaitsvasse embusesse. "Ma nii tahan, et sul hea oleks," sosistas Daniel. Ta ju nii püüdis, aga tundis, et ikka kukub läbi.

Lucy lasi sellel kõigel toimuda ja varsti tundis ta juba enda varbaid. Success! "Ma tean... anna andeks, kallis..." ohkas ta siis, poisi sõnu kuuldes ennast süüdi tundes "Ma armastan sind.. ma lihtsalt tunnen nagu poleks minust mingit muud kasu peale abitu ohvri mängimise. Küll läheb üle." Lucy silitas enda kuti põske. Tegelikult oli tal vedanud ja ta teadis seda. "ja aitäh sulle" Daniel oli ikkagi ta ära päästnud. Vähim, mida ta teha sai, oli poissi tänada. Weasley suudles Sixtenit õrnalt.

"Viimane asi, mida sa tegema peaks on vabandama. Ära kohe kindlasti vabanda," lausus Daniel. Lucy polnud ju midagi valesti teinud. Dan oli see, kes saamatu oli ja oma naise lohutamisega hakkama ei saanud. Tõeline luuser. Selline elumees, et ise ka ei usu ja kui lõpuks üks kindel tüdruksõber on, siis tema lohutamise ja toetamisega ei saa kutt hakkama. Daniel naeratas pimeduses kui tundis Lucy kätt oma põsel ja järgmisel hetkel nad juba suudlesid. Daniel vastas neidise suudlusele hellalt.

Luce liibus poisile veelgi lähemale. Mured tundusid nüüd vähemalt natukenegi väiksemad olevat. Vähemalt ei olnud need enam tema mõtete keskpunktis. Kui nende huuled lõpuks üksteisest eemaldusid, suutis neidis isegi naeratada. "Kuidas sa üldse teadsid mind otsima tulla?" torkas talle pähe.

"Ma ärkasin lambist üles ja sind polnud," Daniel oli tavaliselt sügava unega. "Ma tundsin sisimas, et midagi on halvasti ja siis ma nägin, et su ketsid on kadunud. So ma panin end riide ja läksin õue ja tulin lõhna järgi, kuni ma juba hääli kuulsin," seletas Daniel ja silmitses Lucy nägu. "Miski minus käskis sind otsima tulla," kehitas nooruk õlgu.

"Awww... kui armas" Lucy naeratas ja suudles poissi uuesti hellalt. "Veidi veider, aga armas." Mitte, et see oleks veider, et alles mingi tund aega tagasi olid nad tänaval seisnud ja verega kaetud olnud ja nüüd on juba kaisus ja suudlevad, nagu midagi poleks juhtunud.

Daniel naeratas ja vastas suudlusele hellalt. Eks nad olidki siis ühed veidrikud kahekesi. Dan liibus neidisele veidi lähemale, olgugi, et niigi nende vahele isegi õhk ei mahtunud. Sixten vajutas suudluse lõpetuseks musi Lucy huultele. "Headööd, Kallis," sosistas Daniel. Nad mõlemad olid väsinud.

Veider. Natuke aega tagasi oli tal siin lämmatavalt palav olnud. Nüüd oli selline tunne, nagu käiksid mingid külmavärinad mööda keha ringi ning ta tervitas Danieli soojust tema vastas heal meelel. See oli kodu, sõna kõige paremas tähenduses. Ja juba tundiski, kuidas väsimus tema üle võimust võtma hakkas "Mhmh, sulle ka. M'armastan sind." pobises ta siis veel, enne kui täiesti ära vajus.