Varahommikul.

Guest

Kell oli ületanud umbes nelja varahommikul ja peaks ütlema, et väljas oli ikkagi väga hämar.
Hoolimata varasest kellaajast oli kuulda mööda Sigatüüka kooli treppe ja koridore vaikseid tippivaid samme. Siin-seal oli kõlamas mõned põrandakääksatused või uksekriuksud, kuid see aga ei heidutanud teda - Addisoni.

Oma käikudega jõudis ta lõpuks üles Põhjatorni ja hoolimata sellest, et päikesetõusu siit näha ei olnud meeldis talle ikkagi seal just hommikuti aega veeta. Siis ei olnud pisut tüütavaid inimesi. Talle ei meeldinud lobapidamatusega nakkavad inimesed, kuna need panid ta rääkima tema elulugu, mida Addison just eriti meelsasti ei jutustanud. Sellegipoolest ei ütelnud ta ära inimestest, kes olid lõbusad või kellele meeldis jutustada, sest nii ei pidanud ta ennast väsitama, vaid sai kuulata teiste juttu.

Danile tundus, et ta on kogu koolimajas ainuke hetkel ülevalolev isik. Selles ei saanud ta aga sajaprotsendiliselt kindel olla. Ta märkas, et seisis endiselt ukseläves ja liikus siis akna juurde, lükates selle lahti. Väljast paiskas talle näkku jahedat ja veidi isegi niisket õhku, kuna tõesti - öösel oli sadanud vihma.

Guest

Nagu tavaliselt, oli ka täna Jodie varajane ärkaja. Seekord isegi eriti varajane. Tegelikkuses polnud tütarlaps veel uinunudki, vaid lihtsalt puhketoas aega viitnud ning kamina valges raamatut lugenud, kuni viimaks üks majahaldjas, kes koristama oli tulnud, teda magama üritas ajada. Mis mõttega, kui ta oleks niikuinii juba kolme tunni pärast uuesti riidesse pidanud panema?

Niisiis oligi Michelle puhketoast vehkat teinud ja lossi peale uitama asunud. Ta ei olnud siiani päris selgeks saanud, millal lõppes hommikul liikumiskeeld, kuigi õhtusega oli ta juba pikka aega kursis olnud.

Tütarlapse tumepruunid juuksed olid lahti ning kergelt sassis ja lokkis. Oma prillid oli ta samuti ninale unustanud ning märganud seda alles kümme minutit peale puhketoast väljumist ja tagasi ta minna ei viitsinud. Kuuendik kandis lihtsaid musti teksasid ja kolmveerand käistega lillat pluusi.

Peale mõnda aega koolipeal uitamist, leidis näitsik ennast seismas ukse juures, mille tagant läks trepp Põhjatorni. See oli paokil, mis oli ka põhjuseks, mis innustas ravenclawlast sealt üles ronima. Jõudnud viimaks üles, lükkas tüdruk kergelt ust, mis samuti pooleldi lahti oli, ja astus torni.

Guest

Ad oli juba pikka aega tajunud, et keegi tuleb trepist üles. Kartes, et see on mingi professor või perfekt liikus ta rohkem akende juurest kaugemale seina juurde. Ta seisis pikka aega täiesti liikumatult, kui sai aru, et keegi seisab nüüd põhimõtteliselt tema kõrval, kuid astus siis ilma kõhklemata sealt varjust välja ning nägi enda jahmatuseks torni lävel seismas mingit tüdrukut.

"Ravenclawlane," mõtles ta oma ette. Selle sai ta aru juba tüdruku kehahoiakust. Vaadates veel hetkeks üle õla tema poole muigas ta õrnalt ja upitas ennast akna peale. "Ahh, ma olen hale. Ilmaasjata põdesin," naeris ta mõtetes ja silmitses oma tavapäraseid valgeid ketsipaelu. Upitades ennast mööda ülespoole istus ta lõpuks aknalaua peal ja silmitses "huviga" aknast välja, täpsemalt koolihoovi.

Guest

Jodie seisis hetke ruumi lävel ning vaatas pealtnäha tühja ruumi, enne kui ta kedagi liikumas märkas. Selle ootamatu liikumise peale võpatas näitsik paratamatult, kuid ei kiljatanud ega ahhetanud ega mitte midagi muud, et keegi oleks saanud tema ehmatusest kuidagi aimu. See oli lihtsalt tobe esimene reaktsioon.

"Kas väikesed lapsed magama ei peaks?" küsis kuuendik seejärel, üle ruumi kõndides, olles teises isikus ära tundnud enda klassivenna. Slytherin. Tüdruk ei olnud temaga eriliselt varem suhelnud, kuid see küsimus ei olnud ka salvavalt mõeldud, lihtsalt kerge naljaga tögamine.

Guest

Addison turtsatas kergelt ja vaatas ravenclawlase poole. "Aah, et väikesed lapsed? Ma olen tõesti väga-väga väike," vastas Ad ja vaatas tüdrukut silmadega üles-alla. Tema silmades võis näha naerusädet, kuid nägu oli täiesti emotsioonitu.
"Ma ei maga öösiti... ma magan tundides või siis on minu äratajaks mu kallis hommikune kohv," lausus ta siis.
"Mm... sama küsimuse peaksin ma esitama sulle," ütles ta peale veidiajalist vaikust ja vaatas tüdrukule küsivalt otsa.

Guest

Jodie huuled võbelesid, kuid ta hoidus naeratamast, veelgi enam naerma hakkamast, kui ta viimaks üle ruumi akna juurde jõudis, mille laual noormees istus, ennast kergelt küünarnukkidega vastu selle äärt toedates. "Ma ei olegi vastupidist väitnud," teatas ta tähtsalt, kui noormees ütles, et ta on tõesti väga-väga väike. Muidugi mõistis Micha selle taha peidetud sarkasmi, kuid ta tegi näo, nagu oleks noormees seda tema meelest tõsiselt mõelnud.

"Kahju, siis see tähendab, et varsti kõnnid sa meie hulgas ringi nagu muumija, lihtsalt kergelt tänapäevasema riietumisstiiliga," rääkis ravenclawlane edasi, hääles siiras kahetsus, kuigi see oli ilmselgelt näideldud, kui ta kuulis, et noormees öösiti ei maga. "Või oled sa hoopis vampiir?" küsis ta korraga, näilise ehmatusega tagasi põrgates, kui talle selline variant pähe turgatas.

"Mina magasin enda une kahe viimase ööga üle ning nüüd on lihtsalt loomulik asjade käik, et ma täna ei maga. Lihtsalt pole mõtet veel elu raisata," vastas Michelle, enda käsi seljataga kokku viies ning viivuks pilgu üles viies, torni lakke, seda hetke huviga silmitsedes.

Guest

Dan hüppas aknalaualt maha ja sättis ennast mugavalt seisma - nimelt toetas oma selja vastu seina ning küünarnukid aknalauale. Siis sikutas ta oma kapuutsi peast (mida juhtus tõepoolest väga harva) ja must "parukas" sirgeid juukseid ilmus nähtavale.
"Jah, ma olen vampiir ja parajasti on mul isu vere järgi..." Ta tõmbas ninaga õhku ja vaatas süütult tüdruku poole: "Oled sa vabatahtlik?"

Noormees vajus hetkeks mõtetesse ja tõstis siis uuesti pea. "Nii et sinujaoks on magamine mõttetu ajaraisk?" päris ta õrna muigega.

Guest

Michelle huulile pääses viivuks muie, kuid ta surus selle alla ning ajas selle asemel enda tumerohelised silmad suureks ning taganes kaks sammu. Kuid siis talle näitlemisest aitas ning ta hakkas vaikselt naerma. "Kui sa tõesti oleksid vampiir ja sul tõesti oleks isu mu vere järgi, siis sind väga ei huvitaks, kas ma olen vabatahtlik või mitte," teatas näitsik naeratades, kuid kaotas siis enda naeratuse viivuks, nähes hetkeks jälle välja, nagu hirmunud inimene, "Mul on ju õigus?"

"Võib ka nii öelda. Igal keskööl antakse meile veel 24 tundi ning me peaksime sellest võimalikult palju võtma, sest möödunud tunde me enam kunagi juurde ei saa," selgitas Michelle enda vaatepunkti.

Guest

Addison puhkes naerma ja viis pilgu tüdrukule, kelle nime ta endiselt ei teadnud. "Olgu, preili Nimetu, sa oskad küll väga hästi näidelda, kuid ma tahaksin mõnes asjas selgusele jõuda..." ütles ta julgemalt ning muigas. "Ma olen Addison, lühemalt Ad või Dan, nii et..." alustas Dannu teadmata, mida edasi öelda.

Guest

"Niiet mina kutsun sind Dannie´ks," teatas Jodie, kui klassivend poole lause pealt vait jäi, ise selle tema eest lõpetades. "Ja mind võid sa Micha'ks kutsuda," lisas näitsik naeratades, nüüd aknale tagasi lähemale keksides, olles suht meelitatud sellest, et Addison oli öelnud, et ta näidelda oskab. Muidugi tüdruk teadis seda ise väga hästi. Eriti meeldis talle draamat mängida, kuid jahh. Teiste poolt kiidulaulu kuulmast ei väsiks nähtavasti keegi.

Guest

"Hmm, Dannie?" päris Ad rohkem iseendalt ja kergitas kulmu. "Okei, Micha. Armas. Ma polegi kusjuures varem enda kohta sellist hüüdnime teistelt kuulnud," tunnistas ta ja manas naeratuse näole, üritades mõttes tüdruku nime meelde jätta, et ta ei peaks oma kuldkala mälu pärast muretsema ja seda pärast jälle üle küsima.
"Las ma arvan, sa oled Ravenclawist?" pakkus Dan siis ja vaatas küsivalt Micha poole.

Guest

Michelle kergitas kulme. See oli kummaline, sellist teadet kuulda. Kui noormehe hüüdnimi oli Dan, siis näis lausa loomulik, et teda ka Dannie'ks kutsutaks, kuid kui nii, siis nii. "Ma oletan, et sellest ei ole midagi halba, et ma sind nõnda kutsun?" küsis tütarlaps igaks-juhuks üle, kuna ta ei saanud siiski päriselt aru, kas see sobis noormehele või mitte.

Kuuldes tema pakkumist näitsiku maja kohta, naeratas Jodie kergelt ning noogutas. "Jah. Ja sina oled Slytherinis," see ei olnud küsimus, see oli tõdemus. Tüdrukul oli piisavalt hea mälu, et talle selline asi meelde jääks, tundidest peamiselt. Kuigi Dannie siiski ei tundunud talle eriti tüüpilise slytherinilasena. Vähemalt mitte praegult. Aga samas - eks kõik ole erimoodi.

Guest

"Mm, ei, mul pole midagi selle vastu, kui mind nii kutsud," ütles ta siis ja heitis pilgu oma ketsidele.

"Mm, jep, ma olen Slytherinist. Jah, ma tean, mida sa mõtled. Vaikne, ei ole ülbe ja sõbrustab igaühega?" küsis ta siis ja raputas pead, "Ega ma ise ka meelsasti slytherinlane pole, aga saatus otsustas nii," vastas ta siis veidi tusasema häälega, keeras ennast kõhuga akna poole ja vaatas tühja pilguga aknast välja.

Guest

"Ei-ei, minul isiklikult tegelikkuses ei ole slytherinilaste suhtes eelarvamusi, kuigi sa ei näi tõesti just tüüpiline näide. Mu isa ja vend käisid mõlemad samuti selles majas ning ma ei leia, et teil, kui isikutena, midagi tegelikkuses viga oleks. See on lihtsalt totter eelarvamus, mis selle majaga kaasas käib. Täpselt samamoodi, nagu kõik kipuvad arvama, et ravenclawlased on ääretult intelligentsed," rääkis Micha mahedal häälel.

Tõsi, need eelarvamused olid natukene kulunud ning totrad ja tegelikkuses näisid säärased jagunemised tänapäeval rohkem moe poolest olevat. Majade asutajad olid ammu surnud ning see sõõlamise traditsioon oligi lihtsalt traditsioon - tegelikkuses oleks võinud neid samamoodi ka tähestiku järgi majadesse jagada.

Guest

Dan muigas. "Jah, nii see on," vastas ta vaikselt ning lühidalt ning viis pilgu Michale. Ta tundis end sel hetkel tõsiselt lollina, kuna Micha koguaeg rääkis, tema aga oli vait, oskamata midagi tarka öelda või lisada.
Selle peale aga ta oma pead vaevata ei kavatsenud, ta lükkas akna pärani lahti ning ronis põlvili aknalauale, ennast sealt välja küünitades. Aknast alla sülitades istus ta seljaga väljasoleva tegevuse poole ning naeratas kergelt, viies pilgu Michale.
"Mul küll ei ole vaja millegiks teada ega midagi, aga et vaikust peletada, siis... ma küsin lampi, et kui vana sa oled?" Addison irvitas totakalt.

Guest

Michelle jälgis noormehe tegevust kulmu kergitusega, kui teine aknast välja küünitus. Gaad, see oli ju ohtlik. Kuigi ei saanud väita, et ka tütarlaps ise sedasi kunagi teinud ei olnud. Noh, tegelikkuses päris sedasi ta küll teinud ei olnud - ta ei sülitanud.

"Noh, lihtsalt vaikuse peletamiseks ütlen ma sulle, et kuusteist ja see ei olnud nüüd küll päris ilus," vastas ravenclawlane naeratades, viidates seejärel kerge kulmukortsutusega sellele süljele, mis tornist alla oli lennanud. Ta oleks võinud vabalt hakata pidama loengut, kui palju energiat see kehal võttis, et sülge suhu toota, kuid viskas selle mõtte kõrvale, sest sellisel juhul oleks ta väga friigina välja näinud.

Guest

Daniel puhkes naerma ja sõnas süütuid silmi tehes: "Vabandust, emme, ma lootsin, et sa ei näinud või midagi." Peale seda ta naeratas ja ütles: "Ma võin seda korrata, et sa saaksid mind veel noomida." Nende sõnade järel küünitus ta üle akna ning noormehe arvates sai Micha nüüd Ad'i sõnadele küll kinnitust - järjekordne klimp aknast alla. "Okei... tegelikult nüüd ma küll õigesti ei teinud," muigas noormees ja et Micha rohkem ei ärrituks lõi ta akna kinni.

Guest

Michelle kortsutas kulme, kui noormees oma tegevust uuesti kordas. "Vastiiiik," venitas ta paratamatult, nina kritsutades. See ei olnud tõepoolest üks meeldivamaid vaatepilte.

"Arvad või?" küsis tütarlaps kulme kergitades, kui Addison arvas, et see ei olnud õige tegu. See oleks nagu olnud puhtalt tema kiusupärast sedasi etendatud, kuid kui noormees akna kinni lõi, kadus Micha kulmukortsutus mõne hetke möödudes ning tema näole leidis tee tema tavapärane ilme - silmad kergelt lõbusad ning huuled veidike torus, nagu väikesel lapsel.

Guest

"Eeh, sorri seljuhul," vabandas Addison ja imestas isegi, et midagi sellist ütles. Tavaliselt ta ei vabandanud teiste ees, vaid ta vaatas lolli näoga otsa, kui ta kellegile midagi teinud on ja siis tegi vabandavaid kutsikasilmi, kuid see oli vist esimene erand.

Guest

Jodie vaikis hetke, näolilme muutumatu, kuid hakkas siis vaikselt naerma ja raputas kergelt pead. "Saad andeks. Ma niisama nöökan tegelikkuses. See on sinu enda asi, mida sa teed," sõnas tütarlaps lõbusalt, enda käsi seljatagant lahti lastes ja neid hoopis vastu aknalaua äärt toetades.

Väljas hakkas aegamisi valgemaks minema, kuigi päike oli veel endiselt madalal ning ei olnud korralikult metsapiiri kohale tõusnud, mistõttu oli see valgus ka vaid osaline ja endiselt kergelt hämar. Kuid oli ilmselge, et uus päev hakkas kätte jõudma.

Guest

Addison naeratas. Kuna tornis oli juba jahedam õhk, siis tõmbas ta oma nahktagi luku pooleldi kinni ja vaatas Micha poole, "Kas sul pole külm?" küsis ta igaks juhuks. Noormees mõtles aga samal ajal, mis kell võiks olla.

Guest

Michelle oli sellisest küsimusest kergelt üllatunud, kuna tavaliselt tema üle sedasi muret ei tuntud, kui nii võis öelda ning temagi esitas sellist küsimust vaid juhul, kui see tundus tõesti vajalik. "Ei.. võinoh, mulle meeldib see, kui jahe on," tunnistas Jodie veidike ebalevalt, oletades, et Dannie võib teda nende sõnade peale kindlasti friigiks pidada.

Guest

Daniel vaatas Michat rahulikult ja ei kergitanud selle peale kulmugi. "Okei, aga oled sa kindel?" küsis ta veelkord üle ning libistas ennast mööda seina selgapidi maha, sirutades jalad ette ning vaadates üles, Micha poole. Kuna talle ei meeldinud vaikus, siis üritas ta midagi välja mõelda ja seekord tüdruku poole vaatamata päris Dan: "Mis su lemmik õppeaine on?"

Guest

"Üsnagi, aga kui ma värisema hakkan, siis tea, et sellisel juhul on midagi väga valesti," vastas Jodie naeratades, enda käsi rinnale risti surudes ning aeglaste sammudega mööda ümmarguse ruumi seinaäärt ringi kõndima hakates. "Ära naerma hakka," hoiatas tütarlaps vaikselt, jälgides kuhu tema jalad astuvad, "aga Taimehooldus. Mitte, et ma naudiksin oma sõrmede mullaseks tegemist ja värki.. midagi on lihtsalt taimedes endas, mis mind tõmbab." Michelle peatus poole ruumi peal ning pöördus viivuks Dannie poole, et näha noormehe reaktsiooni.

Guest

Ad vaid naeratas, kui Micha seda talle tunnistas. "Mm, okei, aga ma küsin sinult ühte asja..." alustas Addison, kogus ennast ning jätkas: "Miks ma naerma oleksin pidanud hakkama? Okei, mitte ei oleks pidanud, vaid... noh, ma ei oska seletada. Ma arvan, et sa saad põhimõttest aru küll..."
"Appike, kui lolli juttu ma ikka suust välja suudan ajada!" kirus Dan mõttes haletsusega ning vangutas oma ette pead, küsiv pilk aga endiselt Michal.