Varahommikul.

Guest

Micha kehitas kergelt õlgu, jätkates mööda seina äärt edasi kõndimist. "Võib-olla selle pärast, et üks normaalne õpilane ei tohiks sellist tundi nii väga nautida, nagu seda teen mina. Eriti veel selle eelarvamusega, mis ravenclawlaste ümber käib - et me eelistame raamatuid," selgitas tütarlaps huuli torutades.

Jõudnud enda kõndimisega viimaks sellesse punkti, kus ta oleks pidanud Dannie'st kas üle astuma või ümber käima, otsustas Jodie hoopis sinna samma kõrvale istuma potsatada. "Nüüd on minu kord teada saada- mis sinu lemmiktund on?" küsis tütarlaps naeratades, enda jalgu rätsepaistesse seades.

Guest

Addison jälgis Michat, kes leidis omale vist väga huvitava tegevuse ja naeris endamisi. Kuuldes aga Micha küsimust viis ta pilgu lakke ja ohkas raskelt, "Ma ei tea, mul ei olegi mingit kindlat lemmiktundi või nii... aga mind huvitavad nõiasõnad ning -joogid..." Ad sasis oma juukseid ja viis pilgu uuesti Michale.

Guest

Jodie tõi kuuldavale vaikse ohke ning raputas pead. "Miks ma seda arvasingi?" pomises ta justkui iseendale ja naeratas, end seljaga vastu seina toedates ning jalgu rätsepaistest välja võttes, neid hoopis kõverdades, käsi ümber põlvede asetades. "Anna andeks, aga see on nii tavaline - nõiajoogid.. Okei, muidugi, mina ei ole keegi, kes võiks midagi öelda, ma ise ei saa selle ainega just eriti hästi hakkama," rääkis tütarlaps, hääles kergelt vabandavat tooni.

Guest

"Psh," turtsatas noormees pisut üleolevalt, "Mul savi, ega mina ju otsustada ei saa, mis õppeaine kellegile meeldida saab ja mis mitte," ütles ta siis ükskõikselt ja toetades pea põlvedele sulges ta hetkeks silmad.

Guest

Jodie jälgis noormeest ning hammustas endale õrnalt alahuulde. "Noo anna andeks, Dannie," lausus tütarlaps ning tema hääl oli kuidagi totakalt manguv, "Vabandan, kui ma midagi valesti ütlesin." Michelle surus enda käed kõhule risti ning toetas enda lõua vastu põlvi, olles kuidagi kummaliselt kokku pressitud, nagu ta üritaks ennast võimalikult väikeseks teha.

Guest

Addison ei suutnud enam oma naeru kinni hoida ja ta purskas naerma. Ta vaatas järsku lõbusalt Michale otsa ja küsis: "Mm, nojah, aga miks sa vabandad üldse?" Natukene aega midagi oma ette mõtelnud küsis ta siis: "Aga... kas sa oskaksid öelda UMBES, kui sa muidugi tead, praegust kellaaega?"

Guest

"Sest ma olen tubli tüdruk?" pakkus Michelle, näole ingliilmet manades, nõnda et tema sõnades ei oleks keegi kahelnud. Kui tubli väike armas tüdruk ta tegelikkuses oli, see ei olnud teada.
"Eeehh, midagi nelja-viie vahel vast?" pakkus kuuendik kahtlevalt, vaateväljas olevast aknast välja kiigates. Seal oli ilmselgelt valgemaks läinud, kuid kindlasti oli kell veel nii palju, et varajasemate ärkajate ärkamiseni oli veel aega.

Guest

"Mitte tubli, vaid viisakas," sõnas Ad ja lisas mõtetes: "Mitte nagu mina." Selle peale ta ainult muigas, tõusis ja kõndis aknani, vaadates sealt välja. "Toit pole veel valmis kah nagu alati sellisel kellaajal," arutles ta endamisi valjusti. "Praegu kuluks üks mõru kohv ära küll."

Guest

"Kui sa tõesti midagi väga tahad, siis võid ju kööki lipsata," arvas tütarlaps naeratades samas selle paranduse peale, mille noormees tema sõnastuses tegi. "Nojahh, viisakas.. aga mitte alati," tunnistas ta, enda pead kergelt kulkasse ajades ning laes rippuvat ämblikuvõrku silmitsedes.

Guest

Ad mõtles pisut, kuni ütles veidi sünge pilk silmades: "Ma arvan, et ma ei taha,.. ma ei viitsi siit ülevalt alla joosta ja siis tagasi üles." Ta viis pilgu Michale ja muigas.

Guest

Ämblikuvõrk laes oli poolik ning liikus olematu tuuletõmbuse käes. Tegu oli ilmselgelt mahajäätud asjaga, kuna esiteks polnud ämblikut ennast kusagil näha ning teiseks oli see võrk ka tõepoolest räsitud olemisega.

"Okei, ma sõnastan selle ümber, kui lubad - kui sa midagi tahad, siis võime ju siit edasi, kööki, liikuda," sõnas Michelle, enda silmade pilku aeglaselt amblikuvõrgult Addisonile libistades.

Guest

Addison vajus hetkeks mõttesse, kuid tõusis siis ning vaatas Micha poole, "No okei, teeme siis nii." Ta naeratas tüdrukule ja kõhkles pisut, kuid jäi siis endale kindlaks ning sirutas Micha poole käe. "Kas aitan su püsti?" päris ta ise lootes, et ei jätnud Michale liiga pealetükkivana.

Guest

Ei saanud öelda, et ka Jodiel millegi järgi isu ei oleks olnud ning kuna hommikusöögini oli veel kenasti aega, siis oli võimalik, et mingi aja pärast oleks ta niikuinii köögi poole kadunud.

Silmitsenud sekundi Dannie kätt, mis tema poole ulatatud oli, võttis Micha sellest kinni ning tõmbas ennast noormehe abiga kergelt püsti: "Aitäh." Ravenclawlane naeratas kergelt.

Guest

Daniel ainult muigas. Ta heitis veel viimase pilgu üle torni ja vaatas pikalt aknast välja. Õues oli juba tõepoolest valge, kuid ka piisavalt hämar.
Michale korraks otsa vaadanud tegi Dan torniukse lahti ja hakkas treppidest alla liikuma.

Guest

Micha lahkus Dannie järel ning Põhja torn jäi sellel varajasel hommikutunnil jälle tühjaks.

ot. mõtetu post, aga korralik teemasugelmine tuleb ära teha xD
ot2. teed uue teema kööki?

Guest

Jodie M. Hewitt wrote:: ot2. teed uue teema kööki?

Jah.