1. september

Oli taas üks ilus septembrikuu esimene päev. Ilm oli nii ilus, kui see kohaliku kliimat arvestades olla sai. Õhk oli soe, olgugi, et pilved katsid siiski taevast ja päikest otseselt näha polnud. Siiski oli valge ja läbi pilvede kergelt tunda päikese soojust. Võlurid ja nõiad ning nende väikesed järeltulijad kogunesid aegamisi platvormile, et lapsed rongi pakkida ja taas kooli poole teele saata. Sagimist oli palju. Kes oli omale uue linnu saanud, kel oli liiga palju kohvreid, kes nägi vana sõpra esimest korda pärast pikka suve, kel oli midagi, mida teistele näidata. Võlurihakatisi oli nii rongis kui platvormil. Päris kindlasti põles nii mõnelgi sees ärevus oma esimese kooliaasta ees ja samas ootasid paljud juba, et oma asjad juba tutavasse tuppa ära pakkida.
Rong lasi vilet, andmaks kõigile märku, et varsti on aeg lahkuda. See pani platvormi muidugi ainult veel rohkem kihama. Vanemad jätsid hüvasti, lapsed pakkisid end rongi ja sõit võiski alata.

OT: Nüüd on see koht, kus te kõik aktiivselt osa võtate selles teemast.

Hell yeah! oli Flynni esimene mõte, kui ta koos õega platvormile 9 ja 3/4 astus, nähes sedasama punast rongi, mis neid juba kuus aastat Sigatüükasse viinud oli. Mõelda vaid - viimane aasta, NEWTide aeg ja viimane võimalus Slytherinile lendluudpalli- ja majakarikas võita, õpetajate närvidel tallata ning oma niigi (kuri)kuulus nimi veel sügavamale Sigatüüka ja üleüldse võlurite ajalukku trampida. Noormehe suur leeguan kükitas tal õlal, vaadates laisalt ringi, saba ümber Merazi kaela, justkui valmis teda kägistama. Sealsamas olid mõned majakaaslased, keda ta elavalt tervitas, vahetades paar kiiret sõna, ning siis saabusid ka tema vanemad, näol ilmselge uhkus oma laste üle. Paps lootis sama palju kui tema, et sel ajal, kuni ta on Slytherini võistkonna kapten, tuleb karikas neile. Loomulikult tuleb. ta on siiski Meraz, sündinud juhtima. Ja võitma. Vanemaid veel viimast korda kallistanud ja viimased innustavad fraasid vahetanud, noogutas Draco õele, öeldes üheainsa pilguga: "Ma võtan ühe kupee," ning astus rongi, hakates meelepärast kupeed otsima. Leidis - tühi oli - ning sättis end mõnusalt istuma, näoga liikumissuunas, et õde ootama asuda.

Flynn jõudis juba silmad sulgeda ja Diego sabaga nätaka vastu põske saada, kui loom tema õlalt maha volksas, et end istmele saabujaid jõllitama sättida (nagu tal kombeks), kui uks lahti lendas ning Laurel ninasarviku graatsilisusega kupeesse ilmus. Kui saabuda, siis mürtsuga, või mis. Õe märkust kuuldes noormees irvitas. "Mina sind ka," vastas ta oma tavapärasel sa-ju-tead-et-sa-mind-armastad-hoolimata-sellest-ninakusest-häälega, jälgides, kuidas blond neiu end tema vastu istuma sätib. Nii muuseas müksas Draco õde jalaga, sest kakelda juba enne rongi liikumahakkamist oli nende vana peretraditsioon - miks olla combo breaker ja seda seekord mitte teha?

Ja oma pulbitsevaid emotsioone endasse kogus, et neid mitte õpilaste, vaid oma abikaasa peale lahti lasta. Oh jaa, kas polnud nad vähe tulnud koju ja leidnud näiteks elutoa seina seest suure augu, sest paps oli prill-laua üles jätnud või midagi samaväärselt väikest teinud, mis empsile absoluutselt ei meeldinud. Vähemalt on nende pere stabiilne... Haha. Saanud Laurelilt vägagi oodatud tagasiside oma müksule, togis ta õde edasi, muie näol laienemas irveks. "Kes teab, äkki tõigi paps kuskilt mingi friigi kaasa..." vastas Flynn, lisades siis: "See tarkusetera paistis minust mööda minevat - kas mul on kunagi lootust Teie Kõrgeaususe silmis lunastust leida?" Papa Merazi pealt õppis nii mõndagi, nagu näiteks aristokraatlikku plõksimist. Peen kunst teine.

Murrayde perekond liikus samuti rongi poole kuni tuli otsustav hüvastijätumoment. Nuuks-nuuks. Tegelikult oli Daniel vägagi elevil tagasi kooli minemise osas, aga ta lihtsalt ei näidanud seda välja. Niigi nohik, eks ole. Vähemalt hea välimusega nohik. That said.. Dan pani enda kotid hetkeks maha ja ulatas kassi pikema jututa Destiny'le, et nii ema kui ka isa soojalt kallistada. Alles siis võttis ta õe käest oma musta kavalpea ja lasi ka õel selle kogu 'vaheajal näeme' tseremoonia läbi teha.

Destiny jõllitas kassi, kui sai eluka enda kätte. Tal polnud selle loomaga just kõige sojemad tunded. Millegipärast ei sallinud kass Destiny't. Lõpuks looma tagasi Danny kätte andnud, kallistas neiu enda vanemaid ja kadus ka rongi peale. "Nii, millise kupee vallutame...Ehk leiab mõne tuttava ka üles," lausus neiu ja hakkas ringi vaatama.

Noh, Perdita ei sallinud väga kedagi, nii et no worries selle koha pealt. Dan haaras enda asjad uuesti kätte, viipas vanematele ja järgnes õele rongi peale. "Mingi mugava ja essa klassi omadest võimalikult kaugel asetseva," pakkus Daniel mööda vahekäiku edasi liikudes, piiludes avatud ustest sisse. Ussid igal pool.

Eriti napis seelikus Ninette astus oma kõrgetel kontsadel mööda rongi vahekäiku edasi kui oli saanud ühe kena raveni oma kohvreid vedama. Nii armas temast. Seljas oli neidisel seelikuga samas toonis top, mille peal must nahkjakk. "Murray," pomises neidis, kui kutt täpselt tema teel ees seisis. "Ehk pääseks mööda," muigas prantslanna oma õrritava aktsendiga kui siis Danielist mööda astus, kutist väga lähedalt möödudes. "Uus lõhn, Murray?" muigas Ninette kui oli kutist mööda saanud ja tegi talle silma. Seejärel astus ta rahulolevalt edasi, ning viimaks leidiski kauaotsitud sõbrad. "Phäh!" tegi ta kui see elukas, keda Flynn oma koduloomaks nimetas talle mingi elukaliku pilgu heitis, ning maandus kenasti oma sõbranna kõrvale. "Ja te ei kaklegi veel," naeratas Nette rahulolevalt.

OT: KUI siin postis esineb veel nimi Nadine, siis lugege see Ninette'ks.

Neiu jalutas edasi, kuni märkas, et Joseph istus ühes kupees. "Saad Joseph'iga läbi?" küsis Destiny, kuid ei oodanud. Juba tõmbas ta ukse lahti. "Kohad vabad?" küsis tüdruk ning tõukas enda kohvri juba sisse. Hmm, kaks kassi. See pidi huvitav tulema.

Daniel kuulis kedagi enda nime lausumas ning pöördus, seistes silmitsi Ninette'iga. Oh damn, mis tüdrukul veel seljas oli. "Eeh, jah.. Muidugi," sõnas Dan koheselt teed vabastades, unustades reaalselt hingamise ära, kui neidis temast möödus. Kommentaari kohta ei osanud ta muud teha, kui vaid noogutada, taibates alles paar sekundit hiljem, mida Ninette küsinud oli. Lõhn? Aa ehk oligi mingi uus aftershave või jumal teab mis. Ja siis oli prantsuse kaunitar juba kadunud ja Daniel jäi silmitsi seisma enda õega, kes ilmselgelt oli just midagi küsinud. Mida? Who knows. Kutt järgnes Destiny'le, naeratades siis, kui tuttavat nägu nägi. Noh.. Naeratus oli tal täpsemalt öeldes siiani näkku kleebitud.

Diego leidis endale uue jõllitamisobjekti, kui Ninette kupeesse ilmus. Hoo. Flynni üks kulm kerkis kõrgemale kui teine, kuuldes majakaaslase küsimust ja oma õe vastust. Jaah, kindlasti oleks üks Meraz põrandal - tal lihtsalt polnud südant oma kaksikõe peal jõudu kasutada. Ja Ninette'i ees oli vaja esineda, sestap toetas noormees küünarnuki nii muuseas käetoele ja mainis: "Ellie on väga tagasihoidlik tüdruk...", tegemata teist nägugi, kui õelt veel ühe nätaka sai. Selle repliigi eest saab ta kohe kindlasti veel ühe vopsu, aga ta oli valmis võtma vastu sajandite peksu, peksjaks Laurel, sest naistel on palju rohkem stressi, mida meeste peal välja elada - ning kuna ta nii tõhusalt oli oma õe vallalisena hoidnud, oli seda stressi ka kindla peale piisaval hulgal. Ja nagu kord mainitud - Ninette'i ees oli vaja esineda. Kes ei esineks sellise kaunitari ees.

OT: Ma taas ei vastuta oma nime eest.

Ninette viis kavala muigega pilgu Dracole. Vapper poiss, oi kui vapper. Mine ja tee kohe pai. Prantslanna sättis veidi oma sellikut ja tõstis siis ühe jala üle teise, nõjatudes tooli seljatoest eemale, et end nahktagi pealt võtta ja see enda kõrvale pingile panna. Seal oli veel ruumi, samas kui tema ja Laureli vahel nii palju ruumi polnud. "Su Perverdike lausa kerjab silmaklappe," muigas Nette. Kriipi, kuidas üks loom võis jõllitada, aga eks nad olid sellega juba harjunud. Vaene Laurel, ta pidi seda kodus ka taluma.
Ninette toetas oma pea vastu istme seljatuge ning sulges hetkeks silmad, hingates sügavalt sisse. "Kuidagi veider on mõelda, et see on viimane kord mil me selle rongiga Sigatüükasse sõidame," lausus ta oma mõnusa aktsendiga, mis lausa paitas kõrvu, kui uuesti silmi avas ning Flynnile silma vaatas. "Me peaks midagi tegema, et see sõit kohe eriti meeldejäävaks teha," leidis Nette kavalalt naeratades.

"Normaalselt. Dannyl lõppes see küll erutavalt," togis neiu küünarkukiga venda ja istus Josephi kõrvale, pannes enda pagasid ära. Nii. Nüüd oli aega päris palju niisama lobiseda. Neiu võttis enda jaki pealt, sest rong oli üpriski soe. Pay vaatas Josephi kassi. Loodetavasti polnud see nii õel, kui D oma.

"Käi kuu peale, Payton," sõnas Daniel pealtnäha pahaselt suutmata siiski naeratust näolt saada. Kutt vajus kahe noore vastu istuma, nügides enda kohvri kuskile istme alla. Kassil lasi ta niisama vagunis ringi luusida. Nagunii kaob ära varsti. Vähemalt ei saanud ta kaugele minna.

"Ei miskit erilist.. Põrkasin Ninette'iga kokku ja Payton niisama norib," vastas Daniel kiirelt enne kui õde seda teha jõuaks. Sest god knows, et tema annaks palju rohke detaile, mis polnud üldsegi vajalikud. Oligi ju kõigest väike kokkupõrge jaa.. Kõik.

Ah sa kurja, Ninette, sa tead, et oled seksikas, ja kasutad seda süütute poiste peal ära... Vapralt säilitas Flynn oma "o-ho-ho-ho" näoilme, hallid silmad majakaaslasel, ning muigas pisut. "Õppinud parimatelt," mainis noormees lõbustatult õele pilku heites. Ninette'i järgmisi sõnu kuuldes pööras ta oma tähelepanu taas neiule. Viimane sõit, mis... Viimane ja kõige uhkem, aga see ei tähenda, et ta näiteks läheb ja sulatab teiste, eriti dorkide, kupeede haagid kinni - mis oli kuradi moodi kiusatusttekitav mõte. Laureli märkus - kohane, täiesti kohane - läks tema kõrvust mööda, nagu ka jätkuv togimine. Majakaaslase pilku tabades kerkisid mõlemad Draco kulmud, andes talle meeldivalt üllatunud mulje, samas kui muie endiselt paigas oli. Nägude tegemise meistrid olid nad Laureliga kahekesi, aretanud välja terve peene kunsti ilmevestlusi, näiteks kui oli vaja üle laua mõtteid vahetada, aga suud lahti teha ei võinud... Juhtus ka seda. "On sul mõni ettepanek?" küsis nooruk lõbustatud häälel, samal ajal kui Diego end majesteetliku laiskusega välja sirutas, eirates kogu seda nokkivat-õelutsevat õhkkonda, kus Flynn lausa kerjas Laureli käest tohlakat. Cocky kid is cocky.

"Jaa-jaa," vastas Destiny vennale. "Mis sa kardad, Joseph pole ju väike poiss, kelle kõrvad muid asju ei taluks. Tegelikult kiitis Ninette Danny lõhna. Ja noh...Sa ei taha teada, milline nägu Danny-poisil ees oli. Nagu oleks mõnda jumalannat kohanud või midagi,"rääkis neiu ja naeris vaikselt.