1. september

"Ou, rahu rahu," rahustas Lance Murray'd. Gryfindorid olid ju julged. See Murray oli, aga nagu persest hammustada saanud. Kes kurat teda kiusanud oli. Ning Worhingtoni silmad liikusid avanenud kupee uksele, kus seisis Meraz oma täies 'hiilguses'. "Me siin just arutasime, et mis siin haiseb, aga nüüd on selge. Uss on jälle nahka ajama hakanud," muigas Lance üsnagi üleolevalt. Tema neid kehkenpükse ei kartnud. Kaks neist olid lühikestes seelikutes naised ja üks blond üsna gei välimusega kutt. Mida siin karta? I mean srsly?

"Well well well, kas see pole mitte Hurray..." läks Flynni nägu naerule, kui ta lõvide vaimukusenooltega pihta sai. Isa oli talle oma Sigatüüka-ajast nii mõndagi rääkinud, sealhulgas ka Murraydest ja Worthingtonidest... ja sellest kaklusest papa Worthingtoniga. Vein võib ju laagerduda, mida aeg edasi, ja paremaks minna, aga sitt haiseb vanaviisi. "Suured sõnad, kui sõber kõrval, mis." Üks osa eputamist Ninette'i ees ja kaks osa püha Slytherini vihkamist dorkide suunas. "Ja sina, Worthlesston, ära õpeta oma maja juntsudele rumalusi. Näed ju, et nad kõik papagoid koos, korrutavad, mis kuulevad."

"Meraz, ära nii uhkeks ka mine, üks naistest on su õde," muigas Lace vaid ja tegi kutile mõnitavalt silma. Seejärel pööras ta end ümber. "Lähme jah, kuskil mujal on hulga kasulikum oma aega kulutada, kui seda siin inimesehakatiste peale raisata," sõnas ta ning hakkas mööda vagunit edasi kõndima, et koos Murray'ga oma kupesse minna. Erinevalt ussinahkadest ei pidanud tema enese hästi tundmiseks kellegi nime kallal mõnitama või üldse kellelegi sitasti ütlema. Lisaks sellele ei pidanud ta oma musklitesse õhku pumpama, et naisi saada. Vaene blondu ja tema elu vähe näinud till. Kui tal seal püksis oligi veel midagi. Mis ta muidu siin plõksib, kuskil tuleb ju midagi tasa teha.

Nagu tal oleks vaja Laureli ees eputada. Lance, va koi, ei saa muidugi aru, milline respekt on õe ja venna, eriti veel kaksikute vahel. Ninette oli sootuks teine liiga, muidugi pidi ta oma vägevat suuvärki demonstreerima. Lahe mees see Worthlesston, mingi sabaraku juuresolekul nii macho, et vähe pole. Tema toimis vaid selle nimel, et naispere dorkiaura kätte ära ei lämbuks - mission accomplished. Pealegi võis ta vanduda, et kui Worthlesston poleks kohal olnud, oleks pisuke Hurray hirmust loigu põrandale lasknud. Heart of a lion. Üsna tülpinud pilguga saatis noormees dorkipaari mööda koridori, kuni need haihtunud olid, ja pöördus taas neidude poole (kes kupeest väljagi saanud polnud - protect the weak/er), näol sekundi murdosa jooksul taastatud muie. "Meil jäi midagi pooleli..." mainis Draco võlukeppi välja tõmmates.

Lyanna küsimus üllatas Ryanit. Ta naeratas laiemalt. "Mul on kaks väikest õde ja ma arvan, et sa mõistad, et nad võivad parasjagu peavalu tekitada, kui soovivad. Koolis on hea, rahulik." Nooruk sättis käed rinnal risti, vastupidiselt tüdrukule oli tal veidi jahe hakanud. "Peale selle meeldib mulle kohutavalt lennata ja kodus seda just kuigi tihti ei saa." Ryani silme ette tekkis kujutluspilt õekestest ümber lambikupli lendwmas. Just seda olid nad teinud, kui ta luua kätte said. "Mis su kassi nimi on?" küsis poiss teemat vahetades.

„Kas just mõistan aga.. noh, ma tean igatahes, milline ma ise väiksena olin. Ma vist täitsa saan aru sust,“ sõnas Sansa kerge muigega. Kuidas ta olekski pidanud teadma väikeste õdede piinamistest, kui ta ise üksiklaps oli. Aga väiksena oli ka tema igavene tüütus olnud, seda küll. „Sa mängid lendluudpalli ka eks, või olen ma valesti aru saanud?“ jõudis neiu küsida napilt enne kui kuulis Ryani küsimust. „Saa tuttavaks, see on Bran,“ vastas Lyanna kerge muigega ise oma halli karvapalli pilguga saates,“Ja sinu lemmik on?“ Neidis tõstis pilgu taas Ryanile ja naeratas kergelt enne kui pilgu aknast välja viis.

Ninette tõstis oma ühe käe puusa ja jõllitas pahaselt suure Meraze selga, jäädes samuti sedasi kogu actionist ilma. What a shame. Ja mis veelgi hullem, Flynn laskis viimasel sõnal dorkidele jääda. Kuidas ta võis? Kui viimaks Laurel teed rajas, järgnes Nette talle. Ta tõmbas oma võrdlemisi lühikeste küüntega üle vaguni akna tekitades rõvedat luust ning lihast läbi lõikavat heli, ise sealjuures rahulolevalt muiates. Ta ei öelnud juhtunu kommenteerimiseks mitte midagi. Milleks ometi oma suud selle peale raisata. Laurel juba oli nii tubli ja virutas oma vennale selle eest ning neid kahte tundes ei jää see viimaseks hoobiks. Esimese punaste kupee juurde jõudes seisatas neidis ukse juures ja toetas oma õla vastu selle seina. "Nooh, Flynn, tule näita, millest sa tehtud oled," lausus ta kavala pilguga kutti silmitsedes, muie huulil.

Daniel jalutas mööda koridori, pilk ringi ekslemas. Kuigi ega ta kassi otsimisele eriti ei keskendunud küll. Kahjuks jäi tal mini-Murray and co ja usside vaheline vaidlus ka nägemata. What a shame. Saigi enda närve säästa, sest noh.. Kuna tegu oli Matthew'ga, siis oleks Dan raudselt vahele astunud ja siis oleks ehk juba jamaks läinud. Meraz'i jaoks nimelt. Kutt silmas järgmisel hetkel enda kassi, kes ka teda märkas ja seetõttu ajama pani. "Pagana.. Loom," pomises kutt parema sõimusõna puudumisel, rutates mustale õnnetusehunnikule järele. Kaugele ta ei jõudnud, sest kass silkas sujuvalt kellegi väga kaunite säärte vahelt läbi ja Daniel ise pidi nende omaniku ees hoogu pidurdama, märgates alles siis, et tegu oli Ninette'ga. "Vabandust," sõnas kutt kerge naeratuse saatel. Mis sest, et ta polnud neiule otsagi jooksnud ega miskit. Samas Perdita ehk ehmatas teda või miskit.

Ryani pilk püsis tüdruku kiisupojal. "Eks ma ikka mängin. Iseasi, kui hea ma olen." Lennata poiss oskas tõesti, kuid vahipositsiooni jaoks vaja olev koordinatsioon, tõrjuja jõud või püüdja väledus jäid vajaka. Keskpärane ajaja, ainus koht, mis poisil meelejärgi ning tema oskustele vastav oli. Ta nimi on Kass. Originaalne, kas pole?" teatas Ryan, silmi oma turris kassikesele suunates.

Muidugi ei jäänud see viimaseks hoobiks, Laurel polnud just kõige vaoshoitum naine maamunal. Ja arusaadav, et mõlemad neiud seda pahaks panid, et kogu komejant nägemata nägi. Kuuldavus oli samas ju hea ja midagi polnudki õieti vaadata. Tjah, noormehele ei meeldinud mõte, et ta niisama mingitel dorkidel peale jääda laseb, aga ta ei hakanud rohkem plähvima lihtsalt sellepärast, et hiljem oleks rohkem naudingut, kui needsamad tarkninad oma kupeest välja ei saa. Oma võlukepi välja otsinud, hakkas Flynn juba viipama, kui kellegi hääl teda katkestas ja ta häiritult taas üles vaatas. No mida? Tülpinud ilme naasis nooruki näole, kui ta ühe kotkaseitsmendiku ära tundis. Irvitab siin, nagu oleks ta just absindihaldjaid näinud.

Chachi oli tõepoolest mõningate gryffindrolastest sõbrannadega juttu rääkima jäänud, kuid tal ei olnud tuju seal kaua passida, vaid peale mõnda aega ära minna otsustas. Ilmselgelt otsis ta kumbagi oma vendadest ja peale mõningate kupeede uurimist, leidiski ta Lanceloti koos ühe Murrayga istumas. "Mis tsillate?" küsis ta, istudes ühele vabale kohale.

Sansa ise lendas ainult niipalju kui vaja, lõbupärast mitte. Mis oli veider, sest üldiselt talle kõrgused ja muu seesugune meeldisid. Neiu vaatas taas Ryanit ja viis seejärel pilgu tema kassile. Ilus loom oli. „On jaa. Ma polegi varem kuulnud, et mõnel kassil selline nimi oleks,“ naeris tüdruk kergelt. Originaalsusest noormehel tõesti puudu ei jäänud. Neiu naeratas ja küsis seejärel Ryanilt: „Ja millega sa peale lendamise veel tegeled?“ Lyanna ei tahtnud, et vestlus soiku jääks ja teisalt teda tõesti huvitas see. Neidis oli vahel lihtsalt võimatult uudishimulik ja tahtis kõige teada saada, isegi kui asi konkreetselt temasse ei puutunud.

Ryan muigas. Tema kiisuke oli tõesti väga sobiva nime saanud. Loomulikult said niivõrd majesteetliku kanda vaid vähesed isendid. Hiirtekuningal peab ikka valitsejale sobilik nimi olema. Noormees kõhkles hetke. Kuidas seda siis seletada? "Nõiajoogid, taimeteadus, eks ma oma ema mantlipärija ole," sõnas ta mõnevõrra naljatlevalt. "Ta töötab St.Mungos." Nooruk oli õnnelik, tema kupeekaaslasest näitsik tundus siiralt huvitatus olevat ning see sai ainult hea olla. "Vahetevahel kritseldan ehk ka midagi, kartuleid näiteks," lisas kutt peale lühikest mõttepausi. Kui tal veel mõni trump veel varuks oli, siis see jäi Ryani enda teada. "Räägi endast ka nüüd, sa aina pärid," esitas noormees oma palve, mesimagus naeratus huulil.

„Aga see on täitsa äge,“ sõnas Lyanna naeratades, „Oled sa ise ka kunagi St. Mungos käinud siis?“ Neidis ei olnud, aga kunagi ta tahtis sinna kindlasti jõuda, loodetavasti mitte patsiendina. Sansa turtsatas kergelt oma mõtte peale, mis läks sujuvalt üle naeruks kui ta noormehe „kritselduste“ kohta kuulis. „Oota, päriselt ka nagu joonistad kartuleid?“ küsis ta kerge piinlikusega, kui oli naermise lõpetanud. Ta polnud sellisest asjast enne kuulnud, aga ega see tegelikult nii veider ka ei olnud ju, kui alguses tundus. Ja noormees oli ju öelnud, et teda taimeteadus huvitas. Noormehe palvet kuuuldes muutus näitsik aga mõtlikuks. Mida ta oma sõidukaaslasele rääkima peaks? Ta ei rääkinud just tihti endast ja eelistas pigem küsija-kuulaja rollis olla, pealegi, mida tal ikka rääkida oli. „Noh, mulle meeldib väga küpsetada,“ sõnas Sansa lõpuks aeglaselt.

Küll sel söekal neidisel alles jätkus küsimusi. Emaga töö juures kaasas oli poiss käinud mitmeid kordi ning seda ta ka vastuseks ütles. Ausalt öeldes oli noormees näinud üsna traumeerivaid patsiente. Tagasilöögi andnud või untsu läinud loitsud suudavad jubedusi korda saata. Näiteks üks nõid oli üritanud oma taljet kohendada. Tulemusena raius ta end keskelt peaaegu pooleks. End parandada püüdes suutis ta sulgeda verejooksu ning taastada nAha. Liivakella-figuur sai uue tähenduse. St. Mungos taastusravil oli just Dorotha White see, kes naise organismi uuesti töökorda sai.
"Kas kartulitel on midagi viga?" ei mõistnud Ryan tüdruku imestust. Iga inimene võib ju joonistada, mis hing ihaldab. Need süütud juurviljad, mis mugudele väga meeltmööda olid, inspireerisid noormeest.
Et majakaaslasele küpsetada meeldis, noorukit ei üllatanud. Noor neiu ikkagi. "Mida sul tavaliselt menüüs on siis?"

Lance silmitses hetke Murray poissi kui siis ise ka istus. Ning saabuski tema õeraas. Ta noogutas Chackile. "Kuule, Matt, ära nüüd põe nende troppide pärast. Neil on liiga palju vaba aega ja liiga vähe ajusid. Nende teod ja sõnad ei tohiks sulle korda minna," muigas ta. Tõsiselt ussikari oli ja jäi ussikarjaks. Neist ei saanudki midagi head loota ja nende pärast polnud mõtet põdeda.

Saades mitte just eriti entsuiastliku vastuse Matthewi poolt, kergitas Chachi kulme ning tahtis juba midagi küsidagi, kui siis lance' sõnu kuulis. Nende troppide.. Aah, raudselt rääkis ta slytherinlastest. "Põrkasite ussidega kokku?" pakkus ta.