Õhtul

Guest

Janelle lükkas raske puidust ukse vaikse kääksatuse saatel lahti. Neidis lükkas kapuutsi peast ja ta pilk rändas kiirelt üle ruumi. Kõrts oli üsna tühi, ainult paar kahtlast kuju lösutasid oma õllekannude taga. Neidis suundus leti juurde ja tellis omale kohvi. Joogi kätte saanud, astus Janelle kõrtsi kaugemas nurgas asuva laua juurde. Ta asetas kohvi lauale ja istus vanale puidust toolile. Neidise pilk peatus jubedal ämblikul, kes ennast paari meetri kaugusel seinast üles vinnas.

Guest

Mingit mugulaulu vaikselt, kuid piisavalt kuuldavalt ümisedes liikus Addison mööda tänavat edasi, kuni jõudis Kolme Luuani. Ta seisis natukene aega ukse ees, kuni igavlevalt ringi vaatas ja uksest sisse astus.
Esimese asjana viis ta pilgu üle terve ruumi, mõtles veidi ja astus edasi. Tellides endale ühe marjatee ja selle eest makstes võttis ta auruva teetassi kätte ja vaatas ringi mõeldes, kuhu istuda. "Hmm," mõtles ta endamisi ja muigas, "täna siin eriti rahvast ei ole." Kuid siiski, siiski nägi ta üle mitme kiilaspäise jorsi kõige taga laua juures istuvat tüdrukut. Pikemat kõhklemata hoidis ta oma tassist kinni ja ettevaatlikult liikus ta sinnapoole, et kuum jook üle kruusi ääre ei tilguks. "Õhtust, kas võib liituda?" küsis ta järsult ja lõi tassi kolksatusega lauale.

Guest

Janelle võpatas kui kellegi tass kolksatuse saatel laual maandus, kuna ta oli unustanud ennast ämblikut jõllitama. Tütarlaps viis pilgu teda kõnetanud noormehele. Üsna võõras nägu, aga siiski oli ta teda vahel kooli peal näinud. Ravenclaw'ist ta igatahes polnud.
"Võib ikka," sõnas Janelle noormehele naeratades. Neidis rüüpas oma kohvitassist suure sõõmu kohvi. "Ai kurat!" karjatas ta hetke pärast. See kohv oli ju tulikuum! Taibates, et kõik teda vahivad, saatis Janelle vabandava pilgu leti taga olevale tegelasele ja viis siis pilgu noormehele.

Guest

Addison hoidis ennast tagasi, et mitte naerma pursata, kui tüdruk oma keele ära kõrvetas. Ta ei tahtnud endale kohe siit vihavaenlasi saada ja kellegi suhtes vaenu tekitada. Samuti polnud tal vaja, et teised arvaksid, et ta on ebaviisakas, kuid see hetk, kui tüdruk lõugama pistis lihtsalt tundus nii naljakas, kuna kõik Kolmes Luuas olnud isikud vaatasid kohe nende laua poole. Ta hammustas alahuulde ning mõtles: "Okei, ma pean ennast talitsema õppima."

Sättides ennast pisut logisevasse tooli vajus poiss kohe mõttesse, kuid üritas vastu pidada ja selja sirgu pannes ütles ta tütarlapsele otsa vaadates: "Ma olen Ad."

Guest

Janelle jälgis noormeest, kui too toolile istus ja siis varsti kuidagi kohmetuks või vaikseks jäi. Kui võõras suu lahti tegi, valgus neidise näole taas naeratus. Ad? Ei tulnud tõesti eriti tuttav ette.

"Janelle," tutvustas ta ka ennast: "Ma olen Ravenclaw'ist." Tütarlaps hakkas juba taas tassi järele haarama, aga talle tuli koheselt ta vaene keel meelde ja ta tõmbas oma käe tassi lähedusest ära.

Guest

Daniel viis pilgu Janellele, kes tõenäoliselt vist ei julgenud oma ärapõlenud keelega uut lonksu võtta ning soovitas muiates: "Ee. Külm vesi kusjuures aitab... või puhu peale."
Ta keeras oma pead ning viis pilgu taha, kuna kõik oli kuidagi vaikseks jäänud. Poiss kergitas imestusega kulme ja viis oma pilgu uuesti tüdruku poole. Kõrtsis polnud enam mitte kedagi peale nende, ühe laua taga magava joodiku ja kõrtsniku, kes klaase puhastades neid pidevalt jõllitades mingit ajakirja luges ning siis üldse taharuumi ära kadus.
"Mis sind siia toob? Minu teada õhtuti siin titad liikuda ei või," küsis ta ja talle ei jäänud endalegi kuulmata väike sarkasm hääles.

Guest

"Oh sa vaene väike tibukene, ma pean su vist siis turvaliselt kooli tagasi toimetama, enne kui keegi su ära sööb," lausus Janelle lõbusalt muiates. "Aga mind toob siia...ee...Tead, ma võin parmudega vahel väga hästi läbi saada, kui ma muud seltskonda ei leia," vastas neidis Ad'i küsimusele esimese pähe tuleva asja.
"Ma lähen toon endale vett," sõnas neidis ja tõusis püsti. Ta astus leti juurde ja küsis kõrtsmikult klaasi külma vett. Janelle naases klaasiga Addison'i juurde ja istus tagasi toolile. Tütarlaps rüüpas suure sõõmu vett ja ta pilk peatus siis taas poisil. "Ja mis sind ennast siia toob?" küsis ta paari hetke pärast.

Guest

Addison muigas lõbusatult ja ta jälgis silmanurgast Janellet, kes mõnekümne sekundiga jälle tema vastas istus. "Ühtekad. Parmudega on lahe juua, või mis?" vastas ta õlgu kehitades ning vaatas uuesti enda taha oleva joodiku poole. Seejärel rüüpas ta lonksu teed ning põrnitses oma jalanõusid.

Guest

"Oojaa, super seltskond," nõustus Janelle. Tütarlapse pilk rändas mööda kõrtsi ringi ja ta pilk peatus ämblikul, kelle ta oli juba unustanud. Täielik jubedus. Janelle surus külmavärinad alla ja rüüpas siis veel külma vett. Varsti kavatses ta taas kohvi peale üle minna.
"Niisiis...Kui vana sa oled?" küsis neidis peale mõningast vaikust ning lisas irve saatel: "Kui see just saladus pole."

Guest

Dan hoidis oma käsi ümber sooja teetassi ning vahtis seda pikemat aega. Ta kuulis küll Janelle küsimust, kuid oli veel vait. Siis tõstis ta aga oma pilgu ja vaatas tüdrukule otsa, "Ma olen 16, kui sa sellest targemaks said," ütles ta ja naeratas. "Aga sa ise?"Ta jälgis, kuhu Janelle oli just hetk tagasi vaadanud ning Addisoni pilk peatus ämblikul. "Nii armas," mõtles ta muiates mõtetes.

Guest

Nellie võttis kohvitassi ja rüüpas sealt ettevaaltikult väikese lonksu. Keel andis veel natuke tunda, aga neidis otsustas sellest mitte välja teha. "Ma olen 15," vastas ta Addison'i küsimusele. Janelle viis pilgu seina peal rippuvale menüüle. Sellise koha kohta oli üsna suur valik.

Guest

Ad ainult muigas, kui Janelle teatas talle oma vanuse. "Seda ma arvasin," vastas ta ainult. Nüüd oli aga nende vahel piinarikas vaikus, mida Daniel alati oli vihanud. Seepärast üritas ta mõelda oma peas mingit jututeemat läbi. Võttes seekord suurema lonksu teed, kuna see ei olnud enam väga kuum küsis ta: "Sa vahele ei karda jääda niimoodi üksi Siganurme peal ringi hulkudes?" Küsivalt vaatas ta neidisele otsa.

Guest

"Kellele ma ikka siin vahele jään? Ma pole õhtuti siin kordagi õpetajaid kohanud," sõnas Janelle ja viis pilgu äsja kõrtsi sisenenud vanemapoolsele mehele, kes suundus leti juurde ja omale suure kannu õlut tellis. Tüüpiline. "Pealegist ma ei ole üksi - sina oled ju ka." lisas tütarlaps, pilku tagasi Addison'ile viies. Nellie'le tõega meeldis poisi soeng, aga ta üritas seda mitte liiga kauaks vahtima jääda.

Guest

"Hah," turtsatas poiss ja jätkas: "Ei, ma mõtlen, kui sa oleksid üksi. Ja raudselt mingi prefekt või professor liigub kuskil siin ringi."
Mõte vahele jääda Siganurmes aga ei heidutanud teda, ta oleks lihtsalt saanud prefektidelt suure peapesu, millest oleks ta raudselt kõveralt mööda vaadanud ja julgesti midagi vastu öelnud. Siis vaatas ta aga mehe poole, kes juba leti juures puki juures istus ning kõrtsnikuga juttu ajas. "Peaks ka "mõne" õlle tellima," arutles noormees valjusti, hääles iroonia. Ta sasis õrnalt oma juukseid ja viis pilgu Janellele.

Guest

"No ma ei tea. Niikaua kui Ravenclaw'ilt selle pärast punkte maha ei võeta, pole hullu," lausus Janelle peale lühikest mõtlemist: "Ja kui võetaksegi, siis loodame et teised sellest teada ei saa, muidu mu majakaaslased löövad mu arvatavasti maha."
Tüdruk rüüpas kohvi. Õnneks oli see nüüdseks juba veidi jahtunud. Ad'i mõtte peale õlut tellida lausus Janelle lõbusa muige saatel: "Mul pole selle vastu midagi, kui ma sind just seljas tagasi koolimajja ei pea tassima."

Guest

Ad muigas kergelt ja jõi oma tee lõpuni. "Mm... see on täitsa mõeldav värk. Ja ma ju ei kaalu üldse palju, kõigest mõnisada kilo," rääkis Daniel süütute silmadega ja naeratas õrnalt, rõhutades sõna "kõigest". "Aga kahjuks või
õnneks... ei ole mul täna erilist joomise tuju. Nii et jääb vist ära," teatas ta siis ja irvitas malbelt.

Guest

Janelle turtsatas naerma. "Kõigest mõnisada? Kuule, sa oled meil ju kõvasti alakaalus!" teatas tütarlaps üllatust teeseldes. Ta heitis pilgu Addison'i tühjale teetassile. Kiire tegelane. Janelle kohvist oli ainult veerand joodud. Aga süüdlaseks oli siiski see kurikuulus esimene lonks, mis ta vaese keelekese ära kõrvetas.

Guest

Addison purskas naerma, "Mina? Ja alakaalus? Höhö, mul siin-seal pekid ripuvad," sõnas ta siis süütu häälega ning vangutas oma ette pead. "Mm, ma lihtsalt PIDIN seda ütlema, et... sa jood päris kähku kohvi. See oli kompliment," muigas poiss.

Guest

Janelle'l vajus 'iseenesest' suu lahti. "Pekid? Seda ma küll ei usu, enne kui ma neid oma silmaga näinud olen," lausus tüdruk lõbusa muige saatel.
"Suur aitäh komplimendi eest, ma olen nii meelitatud" sõnas ta, üritades võluvalt naeratada, mis tal aga arvatavasti haledalt läbi kukkus. "Lapsukene, kas sa seda ei tea, et kohvi tuleb nautida, kallis ja kvaliteetne kraam ikkagi?" küsis Nellie: "Okei, tegelikult on süüdi see, et alaealistele müüakse tulist kohvi. Keegi peaks uue seaduse kirja panema."

Guest

"Kes teab, võibolla ehk kunagi näedki?" pakkus poiss ja kergitas kulme, tema pruunides silmades oli näha kinnihoitud naerusädet. "Mine ministeeriumi ja tee ise selline seadus, et nii ei juhtuks enam. Palju huvitavam ju või mis?" sõnas ta siis ja irvitas õrnalt.
"Aga kus sa tegelikult elad? Mugumaailmas, ma mõtlen."

Guest

"Loota ju võib," arvas Janelle ja saatis Ad'i poole lõbusa irve. Tütarlaps rüüpas kohvi. "Ma ei julgeks elusees ministeeriumi uksest sisse astuda, sest kõik on seal nii tarkade nägudega, et mul hakkab enda pärast häbi," lausus ta: "Nii et uus seadus jääb ära." Janelle lükkas silmile vajunud tuka eest ära. "Ma elan Londonis," vastas neidis poisi küsimusele: "Ja sa ise?"

Guest

Addison sättis end mugavamani istuma, toetades oma küünarnukid lauale, lasi peal kätele vajuda ja vaatas Janelle poole. "Tahad öelda, et sa tunnistad ennast lolliks?" purskas noormees valjult naerma ja ei teinud välja neist imelikkudest pilkudest, mis teda järsku suunasid. Teda ei ajanud naerma Janelle lause vaid see, kuidas ta seda ütles.
"Mm, normaalne. Ma elan ka seal."

Guest

Nellie muigas, kui poiss naerma purskas. "Põhimõtteliselt. Ja kui mul ongi mõni tark idee, siis ma suudan ennast ikka lolliks teha," sõnas ta. Tütarlapse pilk peatus kõrtsileti taga istuval parmul, kes endale ühe lusika salaja tasku ajas. Janelle irvitas ja viis siis pilgu Addison'ile. "Londonis? Siis on isegi väike võimalus sind vaheajal näha."

Guest

"Lolliks teha oskab end igaüks. Eriti veel mina."
Daniel vajus mõttesse, "Mnjaa, on küll. Ja siis midagi hullu korda saata vms," sõnas ta ja viis kiire pilgu Janellele, siis uuesti enda ette.

Guest

Janelle rüüpas suure lonksu kohvi. Tass hakkas lõpuks vaikselt tühjaks saama. Tütarlapse pilk peatus Addison'i juustel. Jälle. Nellie märkas imelikku liikumist ja ta silmad läksid hiigelsuureks. "Õõõh," sõnas ta jubedust väljendava häälega: "Ämblik. On. Sul. Juustes." See oli vist seesama ämblik, keda Nellie enne jälginud oli.

» Õhtul.
» Õhtul
» Õhtul igavusest
» Ühel õhtul.
» Õhtul Seapeas