I nõiajookide tund [NEWT, Basic, mul kama]

Kalin avas klassi ukse, ning astus hämara valgusega niiskesse ruumi. Mis valgusega. See oli keldris, aknaid seal polnud. Valgus tuli alles siis, kui Kalin võluväega selle sinna tekitas. Ruum oli korras ja endiselt korralik. Mõningaid asju oli muudetud since the time Kalin seal õppis, aga see oli normaalne ka. Lausa uskumatu oli seal seista ja mõelda, et ta ei lähe ega istu maha. Hetkelisest nostalgiahoost haaratuna astus Kalin laua juurde, kus ta nii palju aastaid istus ja võttis samal toolil istet, kus ta varemalt istunud oli. Tekkis täiesti selline tunne, et Syracuse astub oma tuima näoga klassi ja teised õpilased järgnevad talle, ning tund algab. Aga nii see siiski polnud. Kalin tõusis laua tagant ja sammus õpetaja lauani. Kutt kandis kitsaid musti teksasid, tumehalli särki ja selle kõige peal musta keepi, et natukenegi õpsi moodi välja näha. Jeah, ta nägi endiselt 16-17-aastane välja, aga mis sa teed kui mees ei vanane? Kalin maandus õpetaja laua taha istuma, ning ta silmitses hetke ruumis olevaid massiivseid kappe, lennutades nendest siis võlukeppi vibutamata ja sõnu lausumata asju välja, mis ta laudadele kenasti valmis sättis. Jah, ta oli pool tundi varem kohale tulnud, aga oligi aega istuda, mõelda ja õpilasi oodata. Mida ta ka tegi, endiselt oma uue ametikohaga kaasneva laua taga istudes ja klaasistunud pilgul klassi silmitsedes.

OT: Et teil segadust ei tekiks, siis tegemist on viieste laudadega. See tähendab, et igas lauas on viis kohta, kuhu istuda. St peale sinu mahub sulle seltsiks veel neli sõpra/vaenlast. Ja laudu endeid on neli, nii et mahtuge ära!

Joseph oli esimene tubli, kes klassi ilmus. Ta silmitses ruumi ja peagi noort õpetajat. Need Riddle'id tekitasid temas pisut kõhedust, kõik kolm neist. Kaksikud olid nii creepylt ühesugused ja too Kalin... pisike ja armas aga tundus tegelikult kuradima ohtlik. "Tere," manas pool-veela siiski kena naeratuse huulile ja istus esimese laua taha ning suunas pilgu klassile, lõpuks võttis joonistusploki ja asus joonistama.

Daniel vedas end ka sinna tundi, seljas seekord koguni raveni värvides vest. Wow, eks ole! Aga no keldris oli alati väheke jahedam olnud ja puha. "Tere.." sõnas ta veidi kõhklevalt õpsile, kes ikka pagana noor välja nägi. Veider oli sellist tüüpi enda õpsiks pidada üldse. Dan liikus pikema jututa Joseph'i juurde ja hõivas endale istme tema kõrval, noogutades kutile tervituseks. "Jou, Matt," sõnas ta ka tädipojale üle õla. Murray'de suguvõsakoosolek, jee!

Rõõmsalt naeratades, kaks õpikut käes, ülejäänud kotis, mis ühel tema õlal puhkas, teine rihm rimmus niisama rõõmsalt, astus Lance klassi. Ta silmas oma majakaaslast ning seadis sammud juba sinna poole, kui harjumuspärselt oma pilgu õpetaja laua poole viis. "Ter....e?" pomises kutt. Arvake kolm korda, kes ühe kauni kotkaneiuga 'suve meenutas' sel ajal kui aktusel õpse tutvustati. The f**k is this? Klassis olid kõik ok, nagu nii peakski olema, et mingi poisike neile tundi hakkab andma. Kusjuures veel mingi kahtlase pilguga poisike. Õõh! Lance astus gryffindori laua juurde, lüües teepeal ette jäänud Danielile sõbraliku müksu vastu õlga. Asjad oma laua juurde pannud, oli ta tagasi ravenite laua juures. "Misasi see on?" küsis ta sosinal Danielilt, kellega nad üldjoonet siiski hästi läbi said. Mingi sümpaatia Murray'de suhtes. Come on, tema isa ja Matthew ema näiteks said hästi läbi omavahel. Ja Danieli õde oli rängalt kobe.

Daniel sättis enda asjad lauale ja tõstis pilgu, kui Lance klassi astus. Müksu peale ta vaid muigas lõbusalt, kaaludes siis hetke, kas peaks endagi joonistusasjad välja otsima ja sedasi aega sisustama. Aaga juba oli Lance tagasi. "See..?" kordas ta küsivalt, taibates siis, kelle kohta küsimus käis. "Tema.. On meie õpetaja. Sa aktusel üldse tähele ei pannud või?" vastas kutt siis, rõhutades fakti, et tegu oli siiski inimesega seal klassi ees. If only he knew, eks ole.

"Mind polnud kohal," muigas Lance ja kergitas kavalalt oma kulme. "Ma panin hoopis midagi muud," lisas ta suutmata end tagasi hoida eks. Siiski hoidis kutt oma hääle madalal. "Tema hakkab meid õpetama?" küsis ta end laua taha istuma sättides ja pilku Josephile viies, teda peanoogutusega tervitades. "I mean, vana ta on? Mis sa pakuks," Lance viis pilgu õpetajale, kelle vastikud külmad silmad temal oli. See tekitas kutis nii rõvedalt kõheda tunde, et ta pööras oma pilgu kohe ära, tagasi Danile. "Ma ei räägi liiga kõvasti ju," pomises ta vaikselt ning kortsutas oma kulme. Sõbra nägu seirama jäädes. Srsly, alles hetk tagasi oli õps suvalt klassi passinud. Nagu Kreeka marmorkuju seisis too seal klassi ees ja kui ta siis Lanceloti poole vaatas tekkis kutil tunne, nagu tuleksid Dr. Who Nutvad Inglid talle järgi. Või midagi veel hullemat. Miks need nõiajookide õpsid kõik mingisuguse haiglase kiiksuga pidid olema, et sa kohe ei tahtnud siia tundi tulla?

"Oh sind.." muigas Daniel, viies vilksamisi pilgu õpsile. "Tema jah," kinnitas kutt, jälgides nüüd parema meelega Lance, sest tõesti.. Õps vaatas nende poole. Veider. "Mingi.. 20 ehk väga heal juhul tuleb ära. Aga seda ütleb ka loogiline pool minust. Välimuse järgi pakuks vähem," arutles kutt üsna tasasel hääletoonil, kortsutades samuti kulme, kui Lance seal 'paanitsema' hakkas. "Ee.. ei?" vastas Daniel, silmitsedes hetke veel õpsi. Väga veider.

Pikka kasvu hufflepufflane kummardus kergelt, kui üle klassiläve astus. Peavad need uksed keldrikorrusel nii madalad olema? Oma üllatuseks märkas poiss, et on oma majast esimene. Hetke viivitas ta veel sissekäigu juures. Ryan köhatas kurgu puhtaks ning lauses selge, kõlava häälega:"Tervist!" Seejärel hõivas nooruk endale ühe laua teises reas. Piisavalt lähedal, et kõigel vajalikul silm peal hoida, kuid ka piisavalt kaugel, et neutraalseks vaatlejaid jääda. Ajaviiteks võttis poiss mõned oma vanad märkmed välja ning asus neid grotesksete sirgeldustega illustreerima.

Leandra sammud kajasid vaikselt vangikoobaste seintelt vastu, kui ta edasi kõndis ning klassiruumi sisenes. Enda üllatuseks avastas Ravenclawlane, et ta oli ainus tütarlaps, kes kohale oli ilmunud! Neidise pähkelpruunid silmad täitusid korraks üllatusega, kuid siis ta noogutas kergelt endamisi; teiste hilinemine ei olnud tema mure. Peaasi, et keegi tema majast ei teeniks miinuspunkte. Ravenclaw pidi teistele ju konkurentsi pakkuma!
Emmanuelle tervitas professorit viisakalt ja suundus laua taha istuma, kus Joseph ja Daniel juba istusid. Noormeestele kergelt noogutanud, võttis tütarlaps oma asjad kotist välja ja asetas need ilusas virnas lauale.

Nõiajoogid. Vähe teooriat ja palju praktikat - täiesti tema teema. Mis saab valesti minna, kui täpselt on öeldud, mida teha tuleb? Olgu, võib-olla ei ole värv päris see, aga nii palju usku Flynnil oma teadmistesse oli, et ta ei lasknud end mõnel väikesel, ee, möödakaldel heidutada. Miskipärast võttis tema pea nõiajookide teooriat paremini kui mõne muu aine oma - ju siis oli asi tema emas, kes nõiajookides suurepärane oli (olnud). Mingis mõttes noormees lausa ootas seda tundi ainult selleks, et näha, kuidas tema kauge sugulane Kalin selle kanakarja kantseldamisega hakkama saab. Kahtlemata hästi - need neetud pilgud, mida Riddle laiali saatsid, ajasid tal endalgi külmavärinad mööda selga jooksma. Kõik see selleks, nüüd ilmusid Merazi lahutamatud õde-venda nõiajookide klassi uksele. Onu Kalin (hah, nii veider oli temast kui mingist onu-väärsest sugulasest mõelda - tüüp nägi välja sama vana kui tema, ehk nooremgi) oli juba oma laua taga, ning kiirpilk üle klassi kinnitas Dracole, et nad olid tulnud parajal ajal: parajal ajal, et mürtsuga selle ainsa vaba laua taha sadada ja kordki elus värdja asemel asjalik välja näha (tema puhul) ning tõestada, et ülbuse piirimail paikneb väärikas intelligents (Laureli puhul). Vend ees ja trügiv õde sabas, suundusid Merazid selle viimase tühja lauani, ja Flynn valis endale meelepärase koha.

Õõh, nõjajoogid. Kui Chachil see võimalus oleks olnud, ei käinuks ta seal tunnis, aga kahjuks pidi ta seda siiski tegema, võttes sammu klassi poole. Tal oli meeles aktusel tutvustatud uued õpetajad ning talle oli meelde jäänud, et üks nendest kolmest eriti veidralt noortest õpsidest andis neile nõiajookide tunde. Kes teab, äkki oli tegu mingi maheda õpsiga ja olnud enam selline piin, nagu varem? Astunud üle läve, sõnas ta valjult: "Tere," viies ka pilgu professorile, kortsutades seejärel kulme. Ta oli veel noorem, kui ta mäletas. Ta oli juba vahepeal teda mõned aastad vanemaks kujutanud. Seejärel vaatas ta kiirelt üle klassi, märgates oma toredat venda ravenclawide juures tsillamas. Neidis läks gryffide laua juurde, märgates seal ka Lance' asju.

"Kui pilgud tapaks," sõnas Lance õlgu võristades. Tõega kõhe. "Näe, torbikud jõudsid ka kohale," irvitas Lance vaikselt, kui kaksikud sisse sadasid. "See aasta saab maru olema," lisas ta ning järgmisena sadas sisse tema õeraas. Ainus õe-venna kooslus vist, kes teineteist ei peksnud ega muidu omavahel ei nokkinud. Eriti... "Ma arvan, et ta on Syracuse oma pilguga ära hüpnotiseerinud ja tegelikult pole ta meist midagi vanem," muigas Lancelot siis kui oma teooriat õpsi vanuse osas jätkas. "Või ta on meta," mis oleks ka võimalus, aga kangesti igav ja lame võimalus.

"Dude, kui pilgud tapaks, oleks mõni su voodikaaslastest su maha nottinud," turtsatas Daniel. Üsna paljud tsikid olid vihased, kui Lance'i järgmine päev uue tüdruku sabas nägid. "Torbikud?" naeris ta siis. "Kust sa võtad need hüüdnimed.." muigas Daniel, viies pilgu siis Chachi'le, kes ka kohale jõudis. "Sul on kõik aastad marud," lisas kutt veel, silmitsedes siis korraks veel õpsi. "Pigem meta," arvas Dan. Tema oli see loogilisuse hääl siinkohal. "Peaks proovima.. Aja ta närvi või miskit.. Vaata, kas värvub punaseks," muigas Daniel. Samas osadel oli see üsna kontrolli all. Temal endal polnud see ka nii hull. Kunagi oli ta punastades reaalselt.. Punane. Üleni. Aga isa aitas tal sellega toime tulla, thank god.

Neiu astus klassi sisse ja sikutas enda seelikut alla, mis oli jooksuga liiga üles kerkinud. Ta oli nii geenius, et unustas enda võlukepi tuppa ja pidi siis selle järel käima. Tore, eks? Tüdruk tervitas õpetajat, kes paistis üsna nendevanune olevat. Nojah. Destiny istus lauda, kus juba Danny ja Joseph istusid. "Hei, millest räägite?" küsis Pay.

"True," nõustus Lance. "Mõlema koha pealt. Aga iga iga aasta ongi maru," arvas ta. Mis arvas, oli üsnagi kindel. "Ja need kõik tulevad mu geniaalsest ajust. Seda õpsi teavad varsti kõik kui "The Look"," naeris Lancelot vaikselt. Ta heitis õpetajale taas pilgu. Õnneks enam too neid ei passinud. Huuh! "Mina teda küll närvi ajama ei hakka. Nii suidsiidne ma pole. Las Torbikud tegelevad sellega. Neil tuleb see raudselt välja," Lance enda maja punktidega Slytherini majavanema tunnis riskima ei hakka. No way! Ja muide Lance istus ka seal lauas. Hetkel veel. "No tere minu lemmik Murray," muigas Lance kavalalt. "Me siin arutasime, et kas sa sel aastal tuled ballile minuga," ajas kutt mesijuttu kui neiule lähemale liibus.

"Ja mis minu geniaalne hüüdnimi siis on?" uuris Daniel kerge muigega. Kas ta üldse tahtis teada, eks ole. "Kamoon, ta ei ole nii creepy ka," naeris kutt õpsile pilku viies. Okei, või siiski.. "Jeah.. Jätame selle ülesande Torbikutele. Loomulik talent ja puha," nõustus Dan siiski, viies pilgu õele, kes oli vahepeal sinna saabunud. Jaa muidugi hakkas Lance ligi ajama. "Dude.. Selleks pead sa minust läbi saama, et Destiny ballile viia," sõnas kutt üsna kindlalt, lõbus naeratus siiski huulil. No kõik teadsid, kus Lance ja tema ballikaaslane lõpetasid. Õigemini, mida tegemas. Sest asukoht polnud kuigi määrav.

"No ma ei tea, Lance...Kui sa mind ilusti kutsud, siis ehk tulengi," vastas neiu muigega. Payson libistas sõrmega mööda kuti rindkere alla ja käsi läks tagasi lipsu juurde, mille Destiny sirgeks sättis. "Daniel pole probleemiks, ma tean, mis, vabandust, kes ta nõrgad kohad on," lisas Destiny lõbusa naeratusega.

Lance muigas vägagi rahulolevalt. "Sinust läbi saada pole kuigi raske," mainis ta Dannyboy'le pilku kotka õelt pööramata. Selle kommentaari peale, mida neidis, aga ütles, tõmbus ta kavalalt muiates temast eemale ja silmitses Danieli. "Jeap, ma kuulsin kuskilt," mainis ta oma parimat sõpra hetke kavalalt seirates. "Lootusetu, Dan, see on lootusetu ja ainult enese piinamine," lisas ta sinna juurde kui Murray'd seljale patsutas. "She's out of your league. Mis iganes selle tsiki liiga ka poleks. Naised vist," naeris kutt laialt.

"Kamoon, Payton.. Ma istun siinsamas siiski. Talitse enda hormoone," sõnas Daniel kergelt naerdes, saates Lance'ile vaid õela pilgu, mida kutt küll ei näinud. Destiny kommentaari peale tahtis kutt juba õde keelama hakata, et too jumala eest midagi rohkemat ei ütleks, aga ei.. Lance juba teadis. No mida?! "Kust sa veel seda kuulsid?" küsis Dan kulme kortsutades. Üle kooli uudised laiali? "Ja ma ei üritagi midagi ju. Ma lihtsalt.. No.. Silmailu peab ka olema."

"Einoo. Mis vahet sel on, kust ma seda kuulsin," muigas Lance heites Destiny'le ühe pilgu. "Ma ei mõistagi sind hukka," lisas ta ja patsutas kuti seljale. "It's just that, gei on ka ohutum olla," lausus ta ja muigas siis. "Ja ma ei vaidle vastu. Silmailu peab kohe kindlsti olema," selle peale liibus ta taas Danieli nooremale õele lähemale. "Aga midagi on vaja katsuda ka," lisas ta siis kavalalt kulme kergitades, aga ei pannud siiski oma käsi parima sõbra õeraasu külge. "Ma nüüd lähen ja lõbustan teie väikest sugulast. Vaene poiss," raputas Lance pead ja oligi kotkaste lauast kadunud, maandudes oma kohale lõvide lauas. "Nooh, Matt, kuidas kulgeb?" küsis ta kutile mütsu vastu selga andes. Sõbraliku mütsu.

Destiny muigas. Tema polnud midagi öelnud...Tehniliselt. "Danny, sa lihtsalt peab end rohkem taltsutama," lausus neiu naeratusega. Järgmise Lance'i lause peale turtsatas Pay naerma. "Vist küll, pean nõustuma," sekundeeris Destiny. "Meelitaja," sõnas neiu veel gryffi noormehele. "Aga mine lõbusta jah," nõustus Payton.

Jeah.. Sellest pilgust piisas, et aru saada, kust Lance kõike juba kuulnud oli. Pagana õeraas. "Minuga on kõik korras. Te klaarige omavahelisi armuasju," sõnas kutt kindlalt, pööritades siis Lance'i lause peale silmi. "Pakud ennast või?" tögas Dan. Noh.. Too pani praktiliselt kõike, mis liigub. Raudselt oli juba sellesse õpsi ka crush ja sellepärast rääkiski temast nii palju. Jeap.. Dan got it all figured out. "Ole temaga hell," naeris Daniel, kui Lance lahkus, viies siis kergelt hoiatava pilgu Destiny'le.

Kalin tõstis oma jalad õpetaja laua peale ja lükkas oma tooli veidi tahapoole. Mugav. Pilgu üle õpilaste vedanud lubas Kalin endale ühe kavala muige. Tarkpead koos tal seal kõik. Murray'd, Merazid ja kuskil olid ka Frostid. "Võite minna," teatas Kalin oma tasasel ent kõigile kuuldaval häälel. Isegi ta hääl reetis, et vanem kui 18-19 ta küll ei ole. Jeah. Tegelikkuses oli ta palju vanem..