I nõiasõnade tund (NEWT)

"Appleby Arrows?" Akela astus klassi, õlakott käes, ning kõndis ühe kohani, et kott lauale panna. Neiu näol oli tema tavapärane naeratus, nagu mõtleks ta pidevalt lilledele ja liblikatele ja heinamaadele ja päikesele ja sellisele tilulilule. Oi jah, koolivorm talle ei meeldinud, it's official. Seelik oli liiga lühike - poolde reide ulatuv oli tema jaoks hüpersupermini. Fuh.

Nüüd loivas klassi Kalin, kes maandus oma tavapärasele kohale klassi tagumises reas. Mis Akelal oli riidest puudu jäänud või? Mis nendel naistel viga oli siin koolis, et kõik meesõpetajate tundides nii väga eputama pidid. Koolikaaslased tõesti ei erutanud?

Ka Imogen sammus klassi, käes mõni raamat. Nagu alati, ei viitsinud ta kotte kaasas vedada. Ja oma seelikuga tal ka mingit probleemi polnud. See ulatus enamvähem põlvini. Enamvähem, sest neidisel olid üsna pikad jalad, aga sale piht ja kompromissina oli seelik veidi lühem kui põlvini. Ivy tervitas õpetajat ja viis pilgu hetkeks Akelale ja siis Kalinile. Tagumine rida tundus sobivam valik. Siiski istus neidis ka Kalinist mõni koht eemale.

"Minu kuulmisega on kõik kõige paremas korras, nii et muretsemiseks pole vajadust," lausus Imogen viivuks naeratust näole manades, naasedes siis enda tavapärase külma ilme juurde. Vähemalt viimasel ajal oli see tavapäraseks saanud. Ivy nõjatus vastu seljatuge ja kinnitas pilgu enda raamatutele.

Kuulnud professori sõnu, turtsatas Akela lustlikult ja hüppas oma kohalt püsti, nagu oleks sellele knopka pandud, et seelikuservast haarata ja seda allapoole sikutada. Tema mõte tavalisest kehakattest pihaseelik teha ei olnud seega eriti tore mõte, aga paari tõmbe ja mõne niidiraksatuse tulemusel oli seelik nagu kõigil teistel tüdrukutel. Et voilà, vampiirid. "Vabandan, professor Wicker, enam seda ei juhtu," lubas neiu, oma tavapärane rõõmus ilme näol, ning istus taas kohale, et pärgament välja otsida ja tindipott kotisügavusest üles kaevata.

Kalin silmitses õpetajat. No tema oma kohalt küll ei liigu ta istus eelmine aasta ka seal ja kõik tööd olid väga head. Seega otsustas kutt, et see jutt polnud talle ja lihtsalt ignoreeris seda. Väga tore oli klassis olla kolme tüdrukuga, kellest keegi sind väga ei salli. Win.

Lucy astus samuti paar minutit enne tunni algust klassi, tervitas naeratades õpetajat ning istus õpetajast teise pinki, keskmises reas ja jäi ootavalt tunni algust ootama. Nõiasõnad olid kindlasti üks neidise lemmiktunde. Tüdruk lasi enda kotil vaikse tümpsatusega põrandale vajuda pärast raamatu, pärgamendi ja sule väljavõtmist. Fun, fun, fun... Klassis ringi vaadates nägi Luce, et kõik istusid veel üksinda. Nojaa, ega väga palju õpilasi ka just klassis ei olnud.

Professor Wicker noogutas Akela sõnade peale, kerge naeratusevine näol. Mees oli kergelt mõttesse vajunud. Järsku tõusis ta püsti ja kõndis tahvli juurde ning võttis kriidi kätte ja hakkas klassiplaani sirgeldama. Seejärel kirjutas ta ilusasti kõikide õpilaste nimed plaanile. See valmis, pöördus õpetaja näoga taas klassi poole "Vabandust, aga mulle hakkas see idee meeldima, et ma panen teid ise pinkidesse. Äkki muutute ka veidi elavamaks." Ta naeratas "Niisiis. Kui te palun liiguksite nii, nagu teie nimi plaanil on." ning ta jäi ootama, et õpilased endi kohti muudaksid. Tegelikult jäi ta ootama ka võimalikke protestihüüatusi, sest mees oli üsna kindel, et keegi leiab alati põhjuse virisemiseks.

Istumiseplaan siis


OT. Mul läks Robin meelest ära, ta istub siis Jean Pauli kõrval paremat kätt.

Ja see keegi oli Kalin. "Ma istusin eelmine aasta ka siin ja kõik oli kombes. Miks ma nüüd Lucy kõrvale pean minema?" protesteeris kutt. Tema häälest kõlast, nagu oleks tal midagi Lucy vastu. Nooh, kõikide teiste ees dorgi kõrval istuda. Olgugi, et nad vist isegi mingi hetk said läbi ja nooh, Kalin oli koolivanem ja Lucy prefekt, seega nad puutusid kokku nii või naa.

Akela tunnistas istumisplaani ja tema alatine naeratus kaotas oma sära. Seriously? "Professor, ma kardan, et minu slytherinide keskele paigutamine pole just kõige parem mõte..." mainis neiu kahtleva häälega. Talle meeldis istuda seal, kus ta praegu oli - eespingis. Tagumises pingis on... noh, tal kuulmisega just probleeme polnud, aga tagumise pingi rahvas oli tavaliselt see pättide ja kaakide kari. Ta ei tahtnud istuda kaagitiitli peal.

Professor ristas käed kui ooota... ja hakkaski nüüd protesteerimine pihta. Kalinile vastas mees õlakehitusega "No ja tahadki eluks ajaks paigale tammuma jääda? Õhkkonnavahetus tuleb ajule ainult kasuks." Alaric surus alla kiusatuse silmi pööritada. Lapsed... Seejärel pööras professor enda pilgu Akelale "Ja miks mitte? Minu teada pole sul kuulmisega probleeme. Või on sul midagi enda kaasõpilaste vastu? Kui nii, siis palun, jaga seda teadmist terve klassiga" Oi, kuidas Alaricile ei meeldinud vingujad. Ja seda eriti tema tunnis. Mis vahe sellel oli kus sa istud? Saadki uusi tuttavaid, mitte ei veeda terve enda koolisolekuaja ainult 1-4 sõbraga koos. Vahepeal oli klassi astunud preili Frost. Kandes... teksaseid? Wicker köhatas, muie jälle enda tee tema näole leidnud. Miks keegi enam korralikult koolivormi ei kandnud? "Preili Frost? Kas te olete täna enda koolivormi alumise osa... ära kaotanud, et te teksapükse kannate? Või on tegemist mingi uusima protestiaktsiooniga millest ma veel kahjuks teadlik ei ole?"

Kalin porises arusaamatult midagi pahaselt ja võttis siis oma asjad, istudes Lucy kõrvale. Ta viskas koti pingi kõrvale maha. Kutt toetas oma selja vastu tooli seljatuge ja vajus lösakile istuma. Tema pilk põrnitses tahvlit. Miks Donelle saab Sebastiani kõrval istuda? Vähemalt oli Ser tema taga.

Lucy oli tahvlile vaadanud ning vaikse ohkega endale määratud kohale istunud. Tal polnud Kalini vastu midagi, aga selline kohtade kindlaksmääramine oli lihtsalt veits nõme. Üsna pea tuli ka Kalin tema kõrvale ja potsatas istuma. Ookei... väga heas tujus poiss küll täna ei olnud, vähemalt selle pahase pilgu järgi otsustades, mis noormees tahvli poole saatis. Sellest tuleb üks pikk nõiasõnade tund... Lucy jäi Ravenclaw' majavanemat jälgima, oodates, millal tund juba ükskord algab.

Vaid üksainus sõna võiks Akela näoilmet kirjeldada, kui neiu oma asjad kokku korjas ja professori poolt määratud kohale istuma läks. Hapu. Ta istub ussipesas. Vaid üks inimene on vahet sellest, kelle bf'i ta näkku punchis. Ta istub Lestrange'i kõrval ning see on juba omaette tase. This is like, seriously, the worst class ever. Ta oli endiselt rohkem patsifist kui pooltevalija, aga paratamatult hakkas tema gryffindoristaatus talle nina alla hõõruma. Kuradi kontrast... Acid ei teadnud, kas ta peaks seda professorit vihkama hakkama või midagi - mees mõnitas neid näkku ja mitte keegi ei saanud sittagi öelda.

Nojah.. Imogenil polnud iseenesest Davidi kõrval istumise vastu väga midagi, aga et ta õpsi nina all passis. "Me pole mingi esimese klassi jõnglased, et teie meid istekohtadele määrama peate," sõnas neidis mõnevõrra pahaselt. Oma majavanemale ei hakanud väga sitasti ütlema ka. Aga nõme oli see jagamine ikkagi. Siiski korjas Ivy laualt enda asjas ja läks siis esimesse pinki istuma.

Julie kõndis nõiasõnade klassi ja tervitas õpetajat. Seisatanud, liikusid Anni silmad üle tahvli. "Mis värk see on?" küsis neidis. Ei, ta ei küsinud seda pahaselt ega ülbelt. Jule ei saanud lihtsalt kohe aru.