2. MOH'i tund.

Jule jalutas tarandike juurde. Esimesse tundi ei jõudnud neidis, kuna ta pidi peale kooli algust veel kiirelt kodus käima. Kogu tõde kimääridest oli tal siiski selge, kullakallis isa, kes ei lasknud tal millestki ilma jääda. "Tere," sõnanud, jäi Ann seisma õpetajast piisavalt kaugele. Polnud vaja liigset lähedust.

Henry ei suutnud enda naeratust varjata, kui Julie kohale jõudis, enne kõiki teisi. Kuna kedagi veel seal ei olnud, vastas ta: "tere" ja lisas vaiksemalt: "kenadus." Seejärel toetas ta ennast vastu aedikut, nagu oleks kõik täiesti tavaline.

Ka Akela lonkis, samm rahulik, tarandike juurde. Tema tunnist puudumise põhjuseks oli... oli... em, see mõte oli veel work in progress. Tal polnudki piisavalt head põhjust. Aga kimääridest teadis ta piisavalt. Oli kasulik oma klassikaaslastelt infot küsida. Tegelt. Jõudnud kohani, kus õpetaja ootas, seisatas neiu. Julie oli ka seal. Ravenid, jah... Tervitanud professorit kerge naeratusega, heitis vampiiritar pilgu kinni seotud ükssarvikule. Jah, ühe sellise sabakarv oli tema võlukepis ning neetud, kui kiire oli selle karva omanik olnud.

Henryt vastu teretanud ja muidugi naeratanud. Akelat ja Travieri samamoodi tervitanud, jäi neidis tunni algust ootama. Ükssarvikutest teadis samuti Ann palju. Tänud isa, et sa mu iga tunni igavaks muutsid. See tund ei pidanud küll igav tulema tänu õpetajale.

Viimaks jõudis kohale ka Daniel, kes polnud esimeses tunnis olnud.... Who knows. Ikka tuli ette eksole. Ta seisatas teiste juures ja tervitas õpetajat. Kõige lähemal seisis Dan Akelale. Loomulikult. Kutt naeratas neidisele kavalalt ja tegi talle silma.

Nähes Danieli silmapilgutust, kõndis Akela muiates noormehe juurde. "Kas sulle läks midagi silma?" küsis neiu ning naeris vaikselt. "Vrakspurt ehk?" pakkus ta lustlikult. Mitte et nad neid elukaid õppima hakkaksid, aga...

Daniel muigas kavalalt. "Ei läinud mul midagi silma. Ma tahtsin su tähelepanu ja näed, saingi. Kutt kummardus neidisele lähemale, ning vajutas ühe musi ta huultele. Õpetaja sealolemisest oli tal üsna ükskõik. Steel oli suhteliselt chill õps ka.

Mis sa niisama musutad. Akela pani käed ümber Danieli kaela ja muutis nii musi suudluseks. Jah, ka temal oli üpris savi, et neil publikut oli. "Oled sa õnnelik, et mu tähelepanu said?" küsis neiu vaikselt, naeratus huulil.

"Muidugi olen," muigas Daniel ja asetas oma käed neidise pihale. "Sa oled kooli kõige kenam tüdruk ju," lausus Dan ja nii oligi. Akela oli reaalselt kooli kõige ilusam tüdruk.

"Aww," tegi Akela magusa naeratuse saatel. "No siis on ju super. You can consider yourself a very lucky man..." lausus neiu ja päris siis: "Räägi mulle, mida sa ükssarvikutest tead?", suunates jutu tänase tunni teemale.

Viimaks oli tarandikeni kuulda kellahelinat, mis kuulutas tunni algust. "Tere kõigile!" tervitas Steel veelkord enda õpilasi. Ta viipas, et nad lähemale tuleksid. "Üksarvikud on väga uhked ja puhtad loomad, nad ei taha eriti kedagi lähedale lasta, kuid tüdrukud, teie võite talle esialgu aeglaselt lähendeda, kui ta teiega ära hairjub, siis võibolla laseb ta ka poisid lähedale." Henryl oli kulunud mitu tundi, et meelitada loom viimaks rahumeelselt siia aedikute juurde. Nüüd oli loom juba üsna rahumeelne. Ta põrnitses suurte silmadega noori, kuid tema ilme oli rahulik, ta oli valmis tüdrukuid lähedale laskma ja ennast paitada ka.

Kuulnud professori häält, pööras Akela pilgu mehele ja siis ükssarvikule. Tema üks võimetest oli loomade kontrollimine... ja ükssarvikud kuulusid nende alla, kuigi see indiviid, kelle sabakarva ta võlukepi jaoks püüdma läks, oli talle vastu seisnud. Nii maagilistel olenditel oli siiski mingi tahtejõud alles. Lasknud Danielist lahti, kõndis neiu pehmel sammul üle muru, lähenedes loomale aeglaselt. See raputas lakka, tammudes kohapeal, kuid vampiiritar hoidis olendiga kindlat silmsidet, sisendades talle, et kõik on korras ja teda ei rünnata. Ja siis seisiski Acid ükssarviku juures, käed hellalt ümber looma kaela. Loom sulges silmad, lastes end kaelustada, kui vampiir talle õrnu sõnu sosistas, suu vaevumärgatavalt liikumas.

OT: lol

Daniel muigas: "oh, I do." Ta vajutas musi Akela huultele. Küsimust kuuldes muigas Dan üsna kavalalt. "Nii mõndagi," vastas ta. Ta teadis, et nende vere joomine päästis inimese surmast. Aga see oli keelatud ja inimese, kes ükssarve verd jõi, elu muutus needuseks.

Henry vaatas muigega, kuidas Akela väga hästi loomakesega läbi sai, isegi liiga hästi, tundus nagu oskaks too loomadega suhelda. Henry jälgis, kuidas õpilased looma juures olid, hakates ise samal ajal neile üksarvikute kohta rääkima: "üksarvikud on väga uhked ja kõrgid loomad, paljud usuvad, et neid saab peibutada noore neitsiga, kuid nagu te näete," Henry muigas, "sain ma selle isendi siin lihtsa meelitamisega ka kätte. Ja ta ei ole üldse nii tõrges. Üksarvikuid peetakse puhtuse ja karskuse sümboliks." Henry pidas väikse vahe, et õpilased saaksid tema sõnu läbi mõelda..

OT: it's AKELA... herpderp

Akela tänas looma vaikselt, et see rahulik olnud oli, ning eemaldus ükssarvikust, kõndides murul nagu kass. Kui teised õpilased looma juurde läksid, vaatas tema lihtsalt pealt, suu muigvel.

Julie jalutas rahulikult looma poole, kes paistis juba täitsa rahulik olevat. Ükssarvikut natuke aega paitanud, kõndis tüdruk oma kohale tagasi, et ka teised loomale ligi pääseksid.

Sellel ajal, kui rohkem õpilasi julgust kogus ja aeglaselt loomakese poole läksid, rääkis Henry veel igasuguseid huvitavaid fakte üksarvikute kohta.
Ta ei pannud tähelegi, kuidas aeg lendas, kuid viimaks oli juba kuulda kellahelinat. Henry lisas enda jutule: "järgmiseks tunniks palun kirjutada 1000 sõnane essee üksarvikutest, nende eluviisidest, toitumisest ja kõigest muust huvitavaks, mida teil leida õnnestub." Siis viipas mees, et nad võivad nüüd minna. Tund oli lõppenud.

Kuulnud, et tund on läbi, haaras Akela Danieli käsivarrest. "Lähme järve äärde," pakkus neiu ja, ootamata noormehe vastust, tõmbas ta endaga kaasa, võttes suuna järvele, nagu mõttes oli.

OT: and we're out.