I muundamise tund (NEWT)

Must õlakott õlal rippumas, jalutas Samara Soul klassi. Muundamine oli üks tema lemmik õppeaineid ning seda mitte ainult sellepärast, et tema majavanem tundi andis. See oli huvitav ning üldse oli kasulik osata asju millekski muuks võluda.

Ta tervitas viisakalt noort professorit ning suundus enda tavapärase koha juurde, mis asus akna all ning üsna keskel. Suurepräane koht, et tunnis kaasa lüüa, kuid samal ajal end vahelduseks välja lülitada, kui peaks tekkima tarvidust. Koolivanem võttis välja enda tunni asjad ning asetas need laua nurgale. Seejärel jäi ta professorit jälgides tunni algust ootama.

Kalin jalutas mööda koolimaja koridori edasi klassiruumi poole. Näol kaval naeratus, mis tema puhul oli veider ja seljas tavalise koolivormi asemel lendluudpalli kapteni staatust märkiv vorm. See oli tal alati seljas. Meeskonna kapteniks olemine andis igasugu eeliseid ja Kalin kavatses neid nautida. Loomulikult ei puudunud ta riietuse juurest koolivanema märk, mis tema veelgi kõrgemat staatust näitas. Aga mitte selle pärast ei naeratanud Kalin totakalt. Naeratamiseks oli tal hoopis muu põhjus.
Kutt astus klassiruumi ja tervitas sõbralikult õpetajat, mis jällegi oli temapuhul veider. Sest kui ta moka otsast tere öelda viitsis, oli see juba suur samm tavaliselt. Täna oli ta aga nagu justkui teine inimene. Kalin astus rõõmsalt oma kohale, viimases reas, üsna keskel. Ta silmitses hetke õpetajat, ohkas siis üsnagi õndsalt ja pööras pilgu aknast välja. Ta teadis juba ette, et kuigi see tund talle meeldib, pole ta täna kuigi tähelepanelik.

Kalin ei pööranudki nagu väga tähelepanu sellele esimesele küsimusele. Kui Serenity tema kõrvale istus, naeratas kutt endiselt laialt ja vaatas neidist. "Midagi veel paremat, kui jõulud," muigas Kalin. Ta ei suutnud kuidagi paigal püsida. Kõigepealt toetas ta oma käed lauale, siis trummeldas ta sõrmedega lauaplaadil, peagi ristas ta rinnal käed. No mitte kuidagi ei suutnud olla. See klassiruum tundus ka liiga väike tema jaoks olevat ja üldsegi, kus Sebastian oli?

Lucy astus klassi täpselt 7 minutit enne tunni tavapärast algust ning tervitas õpetajat vaikselt, kuid viisakalt ja kõndis seejärel enda tavalise koha poole - 3. pink õpetajast, uksepoolses reas. Ta võttis kotist enda "Muundamine edasijõudnutele" õpiku, sule, pärgamendi ja tindipoti ja asetas need korralikult laua paremale lauanurgale ja jäi ootava pilguga õpetajat vaatama.

Muundamine oli üks tüdruku lemmiktunde aritmantia, iidsete ruunide ja nõiasõnade järel. Weasley meelest oli kohutavalt põnev teada, kuidas mingi loits töötas ja muundamises oli see üheks loitsu õnnestumise eelduseks.

Kui professor Contarini tänase tunni teemat tahvlile kirjutama hakkas meenus Lucyle ka võlukepp kotist välja võtta ja lauale panna.

Kalin liibus Serenityle lähemale ja sosistas talle kõrva, nagu oleks see suur saladus. "Ma olen armunud," siis tõmbus kutt jälle eemale ja jäi neidise reaktsiooni ootama. See oli Kalinist väga veider ja üldse mitte tema moodi olla selline positiivne, naeratav ja... õnnelik. See oli tema puhul lihtsalt liiga veider.

"Üldjuhul ma teeks sellest saladuse, aga kuna sa mu parim sõber oled," ühtlasi ka üsna ainuke Kalini sõber, "siis ma sulle avaldan ta nime. Sebastian Riddle." Kalin silmitses kavalalt muiates neidise nägu. "Ma peaks selle totaka naeratuse oma näolt pühkima, ma näen idiootne välja, aga ma ei suuda," itsitas Kal vaikselt.

Jule jõudis klassi mõni minut enne tunni algust. Ta vaatas klassis ringi ja märkas, et ühe teise ravenclawlase, Alexandra, juures oli tühi koht. "On see koht vaba?" küsis Ann naeratades. Ehk oli laud mõeldud mõnele ta sõbrannale. Küsida ikka tasub.

Kalin itsitas vaikselt, jälgides neidise reaktsioone. "Ma ei saa ju seda kaotada," muigas ta ja naeratus kohe mitte kuidagi ei tahtnud kaduda. "Ma ei tea, kuidas see juhtus, lihtsalt juhtus. Ükshetk me näägutasime teineteise kallal ja järgmisel me juba rääkisime normaalselt. Üksi asi viis teiseni ja nüüd nii ongi. Ma pole kindel, kas see nüüd kohe armastus on, aga armunud olen ma kindlalt," seletas Kal. Vampiiri osa ja selle, et Seb ta äärepealt ära oleks söönud, jättis ta loomulikult vahele.

Ann istus ja võttis vajalikud asjad välja."Ma olen Julie. Aga eelistan, et mulle öeldaks Jule," tutvustas neidis end. Märgates, et sulepea oli kotti jäänud, tõstis ta enda koti pingi kõrvalt sülle ja leidis otsitu kiiresti.

"Ei ole ju, armumine ja armastus on erinevad asjad," muigas Kalin. "Sa ei tea ikka midagi," itsitas kutt ja sundis end siis tõsiseks. "Okei, ma olen normaalne," lubas kutt, kuid hakkas kohe jälle itsitama. Mis selles Sebastianis siis nii erilist oli, et temasse armunud olla ei võinud?

Melanie sisenes klassi ning vaatas pisut ringi. Kõigil olid pinginaabrid olemas, mispeale tütarlaps nina krimpsutas. Pidi siis esialgu ilma hakkama saama. Ravenclawlane võttis istet eelviimases reas, akna all, mõnus koht. Samas mitte väga kaugel teistest, näiteks viimase pingi inimestest, kus Kalin istus.

Lõpuks tuligi Sookie. Samara oli juba kartnud, et too ei tulegi, kuid tundus, et gryffindorlane ei pidanudki tundi üksi üle elama. Enne neidise tulekut jõudis Samara Lucy't õrna peanoogutusega tervitada. Nüüd vaataski tüdruk oma sõbrannat ning seejärel taas professorit. Koolivanem oli ikka mõelnud, et kui vana too olla võiks. Mitte eriti palju temast vane, eks?

"Jah," vastas ta nõustuvalt. Ka Samara ise oli oma koolivormi ümber teinud. Ka tema seelik oli lühemaks tehtud, kuid mitte natuke vaid päris palju. Selle voldid katsid vaevu neidise keha. Alla äärde oli ta õmmelnud punase pitsi. Jalas kandis ta veel musta värvi täiesti puruks rebitud sukki ning muidugi ka enda alpi saapaid. Tüdruku pluus oli musta värvi ning selle rinnal asus Gryffindor'i embleem koos koolivanema särava märgiga. Gryffindor'i värvides lips oli lõdvalt ümber tüdruku kaela. Ümber tema käte olid neetidega ja ogadega käerihmad, mis meenutasid kuju poolest koerte kaelarihmu. Samara kass kandis ka üht sellist enda kaelaa. Tütarlapse pikad juuksed olid seekord lahtiselt tema õlgadel.

Jule noogutas, kuulates Alexandrat või noh, Lexi. Ann vaatas korraks õpetajanna poole. Tundus nagu ta oleks õpilastega ühevanune. Pilgu tagasi pinginaabrile viinud, küsis neidis üle :" Oled sa kuuendas klassis?" Välimuse järgi ei oleks saanud küll otsustada, kuna Lex võis läbi Julie pilgu olla isegi täisealine.

"Jah, lõpuks ometi. 9 kuud lõpuni," lausus Julie naeratusega. Ning seejärel ongi kooliike läbi. Ann hakkas tulevikule mõtlema ja kahjuks ta polnud kindel, mida neidis tegema hakkab. Õpetaja? Ei, vist mitte. Huvitav oleks olnud võlumaailmas mingit äri omada. Aga millist? Jule üritas enda tulevikuplaane paika panna, kuid need ei tahtnud nii sujuvalt minna, kui neiu lootis.