I muundamise tund (NEWT)

"Ei, ma ei oota üldse lõpetamist," vastas Jule naerdes. Jah, ikka ootas nagu varem sai mainitud. "Edasised plaanid on suur küsimärk tegelikult. Mul oli siht, aga see on rohkem vanemate poolt paika pandud," vastas Ann ohkega. Vanemate unistusest ta ei hakanud rääkima.

"Sest mu isa on selline, kes õpetas enamus asjad suvel ära. Nüüd on natuke jama, istuda ja kuulata samu asju, mida õppinud olen. Korrata on hea, aga igavaks kisub," vastas Jule. Ja kohe kindlasti ei istu ta peale lõpetamist vanemate juures. Võiks aastaks kuhugi ära kaduda.

"Oh, sa ei tea, millest sa ilma oled jäänud," muigas Kalin õndsalt ja itsitas jälle vaikselt. "Kui keegi midagi küsib, siis sa võid öelda, et ma olen võistluste pärast elevil," itsitas Kalin. Üllatav, et siiani keegi klassist ta itsitamist märganud polnud. See ei olnud ju Kalini puhul üldse tavaline, et ta itsitas, pigem hoopis kahtlane. Isegi slytherinlase kohta oli see veider.
Ning siis saabuski klassi Kalini päikesekiir. Kuidas ta sai kindel olla, et see oli Sebastian, mitte Robin? Ta lihtsalt oli. Uskumatu, aga ta tegi neil vahet. Kalin ohkas õndsalt ja naeratas, saates pilguga Sebastianit, kuni too viimaks istus. Oleks tahtnud talle kaela lennata ja tema süles istuda ja kutti suudelda ja.... Aga ta oli klassis ja kohe algab tund. Kalin ei pööranud pilku Sebastianilt.

"No ma tean, mida ma tunnen," põhjendas Kalin oma teadmisi. Ta jälgis endiselt Sebastianit ja noogutas siis. "Neil on lihtne vahet teha tegelikult," mainis ta. "Kui sa ühega neist palju aega koos veedad," lisas kutt. Robin poleks talle sedasi naeratanud ja Robin oleks õpetajad valjemalt ja energilisemalt tervitanud. Mine tea, äkki oleks isegi mõne nalja üle klassi visanud. Robinist võis ju kõike uskuda. Kalin näris veidike oma alahuult ja rebis siis pilgu Sebilt ära, sundides end normaalselt käituma. "Äkki ma tunni ajal suudan rahuneda," muigas Kal. Yeah, right.

"Laisa?" ei mõistnud Kalin. Siiski püsis muie ta huulil. Oleks see siis õel või kaval, nagu slytherinlastele kohane, aga ei. See oli mingi õnnelik, peaaegu, et rõõmus naeratus koguni. Teda ajas muigama ka see, et Sebastian tõenäoliselt kuuleb nende vestlust, olgugi, et nad rääkisid vaikselt. "Ma võin ju proovida," sõnas ta siis endiselt muiates. Kutt hingas sügavalt sisse ja välja. Oleks ta nõiajookide tunnis selline, käsiks Lucius tal see naeratus ilmselt näost pühkida. Kal tõsines ja manas ette oma tavapärase ilme. Tõsise ja ükskõikse, mida kaunistas kergelt kaval muie. "Rahul nüüd?" küsis ta. Kuidas Seb nii rahulik ja üldsegi mitte totakas välja ei näinud? Kuidas ta suutis?

"See ei näita inimese laiskust. Mina suhtlen ka sinuga. Ja kui paljud jaksavadki tegeleda lendluudpalliga ja siis veel koolivanemaks ka saada," muigas Kalin. Ta oli ilmselgelt väga uhke selle üle, et ta koolivanemaks sai. "Sittagi mind kotib, mida need sopaverelised must arvavad," turtsatas Kalin väheke valjemal häälel, nii et seda oli tõenäoliselt üle klassi kuulda. Ta viis hetkeks oma ülbe pilgu Samile, kuid keskendus siis kohe oma soengule, asudes seda väheke siluma. Serenity oli selle nüüd ju kenasti sassi ajanud.

Jule hakkas kergelt naerma. "Ja jätta need üheksa kuud vahele? Isa idee oligi see, et õpin suvel ära, kordan üle ja teen eksamid," vastas Ann. Neidisele hakkas üha enam meeldima mõte minna kuhugi aastaks puhkama. 7 aastat kooli on ju üpris väsitav, tore oleks midagi muud vahelduseks teha.

"Selle pärast nad sind koolivanemaks ei pannudki, et sa hirmutad õpilased ära," muigas Kalin, ning püüdis oma muiet salakavalana hoida, ja mitte liialt rõõmsaks muutuda. Tema polnud ka enne prefekt olnud ju. Vahel sai ka ilma prefektiks olemiseta koolivanemaks. "Mõnda asja ei saa vaikselt võtta," lausus Kalin kindlameelselt. Nagu näiteks seda, et sopaverelised talle väga vastumeelsed olid.

"Mingised plaanid tegelikult on, aga ma pole neis veel 100% kindel," vastas Jule Lex´ile. Tüdruk mõtles, et tuleviku pärast ei ole vaja paaniliselt veel muretseda, ta oli ju alles 17. Aega veel oli. Ann vaatas enda käekella ja märkas, et tund oleks pidanud juba mitu minutit kestma. Esimese tunni algus hilines alati, see oli justkui kirjutamata reegel.

Oleks tegemist mõne muu tunniga olnud, oleks Chachi ilmselt hetkel paaniliselt jooksnud, et mitte minutitki tundi hiljaks jääda, kuid tegemist oli muundamise tunniga. Ja selle professor oli nende majavanem. Kuid see ei tähendanud, et neidis tundi loivanud oleks, ta lihtsalt ei põdenud niivõrd palju, et paar minutit hiljem klassi jõudis, kui tund alanud oleks. Ja nagu ta millegipärast arvanud oligi, ei olnud tund veel pealgi. Chachi tervitas rõõmsameelselt õpetajannat ning läks siis Lucy juurde, et neidise kõrvale istuda. "Võib?" küsis ta veel ennem üle, noogates peaga pingi poole. Ega ta kaua ei oodanudki vastust, vaid üsna pea istuski tüdruku kõrval.

Jeah, tund oleks võinud alata küll. Kalin muigas kavalalt ja vaatas siis klassis ringi. Rahvast juba oli. Ruum oli üsna täis, aga ikka polnud tund alanud. Küll seal Sigatüükas oli palju niisama passimist. Kalin vaatas taas Serenityt. "Tahaks teha midagi, nii raske on paigal püsida," lausus kutt.