I muundamise tund (NEWT)

Kalin teadis küsimusele vastust, aga ta ei viitsinud kätt tõsta. Ta ei viitsinud peaaegu kunagi kätt tõsta. Ega ta mingi pugejas või teab mis polnud eks. Talle meeldis teadmine, et ta teab vastust, ega jää jänni, kui õps teda küsib. Samas, õige vastuse eest saaks plusspunkte teenida.

Jule kuulas õpetaja sõnu. Vastus oli tõesti teada, kuid polnud soovi esimene olla. Punktide pärast neidis ka eriti ei muretsenud, palju ee üks vastus ikka annab.

Sookie lasi käe alla ja vastas: "see sõltub sellest, mis loomaga on tegu. Erinevate liikide ja loomade jaoks on erinevad loitsud. Hetkel meenuvad mulle vaid Piscifors, mis muudab muundatava olendi kalaks ja Lapifors, mis muudab muundatava jäneseks." Sookie teadis, et tal on õigus, kuid rohek loitse tal hetkel pähe ei tulnud, kuigi ta oli nende kohta lugenud.

Sookie naeratas rahulolevalt. Ta oli enda majale 10 punkti teeninud. Hea seegi. Kuulnud ülesande ära, hakkas neidis harjutamisega pihta. Alguses ei tulnud kohe välja aga, kui ta nõksu kätte sai, oli tema laual juba neli erinevat jänest. See oli veidike veider, sest millegipärast meenudasit nad siiski hiiri, kuid tegelt välimuselt olid ehtsad jänesed. Kaks jänest olid valged ja suured, kaks aga helepruunid ja palju väiksemad.

Kuulnud ülesannet, asus Chachi kohe sellega tegelema. Ka temal ei tahtnud algul väga välja tulla, kuid siis sai ta aegamisi oma vigadest aru. Näiteks see, et ta ei kujutanud seda jänest väga ette.. Korra ilmus ta silme ette üks pilt hoopiski punasest haavikuemandast ning järgmisel hetkel, lautsunud loitsu, tuligi talle ette üks tulipunast kasva jäneseke. Oih.

Kalin haigutas kergelt ja võttis oma võlukepi välja, silmitsedes hiiri enda ees. Vat kui tore, nad hakkavad hiirekesi jänesteks muundama. See tundus Kalini jaoks igav, sest ta oli seda juba varem teinud. Tunniväliselt ja salaja loomulikult. Peagi olid kuti laual erivärvi jänesed. Hehee, vahva.

Imogen sammus mööda tühje koridore edasi muundamise klassi poole. Ta teadis, et tund on alanud ja teadis ka, et õpetajal on võimalik punkte maha võtta majalt, kui ta hilineb. Aga faktide teadmine ei pannud neidu veel nendest huvituma. Otse vastupidi - ta sammus üsna rahulikult edasi. Kui ta juba niigi karistada saab, siis pole ju vahet, kas ta jääb minutikese rohkem hiljaks või ei.

Ukse taga koputas ta siiski viisakalt klassiuksele ja sättis enne avamist enda ninal veel mustade raamidega prille, mida ta tegelikult ei vajanud, aga talle meeldis neid ilu pärast kanda. "Vabandust, et hilinesin," sõnas Imogen kõlavalt selgel häälel, astudes uksest sisse ja sulgedes selle enda järel. Pilku üle klassi heites märkas ta, et teised tegelesid juba ülesandega. Muundasid jäneseid.. Üsna lihtne õnneks. "Kui tohib, siis ma ei segaks teisi rohkem ja asuksin ülesande kallale," sõnas Ivy õpetaja suunas meeldivat naeratust saates, andes sellega märku, et noomivat loengut ta ei vaja.

Teadis ikka, jah. Eriti seetõttu, et Imogen oli lausa krooniline hilineja ja jõudis valitud tundidesse õigeks ajaks. Ja seda ka siis, kui keegi ta sinna vedas. "Ehk teete seekord erandi," sõnas Ivy lahkel toonil ja sammus õpetajani, urgitsedes samal ajal koti küljetaskust paberit, mille ta siis õpetajale ulatas. Tegu oli haiglatiivast saadud tõendiga, mis näitas, et ta oli vahetunni lõpust ja tunni algusest mõned minutid seal viibinud. Ivy sikutas varrukat veidi ülespoole ja näitas enda kinniseotud rannet. "Tööõnnetus," sõnas neidis kerge naeratusega.

Samara kuulas professori juttu ning oli endamisi rõõmus, et ülesanne oli seotud loomadega. Talle meeldisid loomad! Tütarlaps võttis õrnalt ühe väikse hiirekese enda habraste sõrmede vahele ning vaatas teda natuke. "Kõik on korras, ma ei tee sulle liiga," lausus ta tasa. Tema suust ei kostunud praegu ühtki häälitsust, aga tema pilk oli pinevalt hiirel. Ning hääreke jättis rabelemise ning tema südamelöögid aeglustusid. Ta rahunes.
"Lapifors," sosistas tütarlaps enda võlukepiga hiirt sihtides ning järsku sai temast tumehall pikkade kõrvadega isajänes. Samara naeratas säravalt - nii õnnestumise kui ka jänese üle ning võttis looma sülle, paitades teda õrnalt kõrva tagant.

Isegi arstitõendiga ei võeta tundi? Nojah.. Direle selline ülekohus küll ei meeldiks. "Olgu siis nii," sõnas Imogen nipsakalt ja pööras end kanna pealt ümber, sammudes klassist välja.

Kalin keerutas oma võlukeppi enda käes. Tal hakkas juba kergelt igav. Tal olid need jänesed juba ammu valmis. Õpetaja ja Imogeni sõnavahetus ei pakkunud talle ka lõbu. Kalin surkis ühte jänest võlukepiga ja see hüppas edasi.