I nõiasõnade tund (NEWT)

Imogen eiras õpetaja pilku ja noomitusi ja hakkas märkmeid tegema, küünarnukk lauale ja pea laisalt käele toetumas. Yawn, kui huvitav tund. Aga noh.. Järgmisest võis ehk midagi toredamat loota. Eeldusel, et Sebastian sinna ei tule või siis tulles oma ajud kaasa võtab. Kui tal need olemas on. Kalin võib küll oma kuti üle eriti uhke olla.

Kalin ei suutnud enam, ta viis vihase pilgu Sebastianile. "Mis kurat sul viga on, Riddle?" küsis ta jahedalt ja see oli kuradi veider, sest nad käisid Sebastianiga siiski ja kõik teadsid sellest. "Kui sa veel märganud pole, siis uks on lahti. Tee meile kõigile teene ja jaluta sealt välja. Kopa viskab ette juba su möla. Ma arvasin, et sa suudad täiskasvanlikult käituda. Ilmselgelt ma eksisin," Kalin oli silmnähtavalt ärritunud, kui tal enne oli halb tuju, siis nüüd oli see mittukümment korda hullem ja näis, et parandada seda ka kuidagi ei saa. Tema kutt tegi talle terve klassi ja veel õpetaja ees ka häbi. Masendav. Kust selline Sebastian tuli? Kuhu oli kadunud see, kellesse Kalin reaalselt armus?

Akela oli pettunud, pahaseid ja süngeid mõtteid alla surudes oma maniakaalse kiirusega kirjutama hakanud - isegi siis, kui ta seda vampiirikiirusel ei teinud, võis vaatepilt päris epic olla, ja käekiri nägi ka loetav välja -, kuid, kuuldes Sebastiani turtsumist, professori vastust ning Kalini nähvamist, tõstis neiu pilgu. Lollakad? Okei, arusaadav, et see klass oli praegu pingest paks, sest 99% kohalolijatest ei meeldinud nende koht ja see õnnelik 1%, kellele meeldis või kes lihtsalt ei virisenud, võis õndsalt oma neutraalsuses edasi passida, aga kamoon, niiviisi professorile näkku haukuma? Isegi tema, kes ta on the whim tegutses ja üsna kerge ärrituma oli, suutis end vaos hoida, kui Riddle, see vana rahu ise, ei suutnud? Da fu...

See tund on epic fail. Surunud alla soovi selle lause oma konspekti kirjutada, jätkas Acid tahvlile ilmuva teksti ümbervehkimist.

Lucy oli terve sõnavahetuse aja vaikselt istunud ning muigas, kui Sebastiani toolijalg ära kadus. Paras talle. Ning kui see paberilipik ennast ilusasti vampiiri otsaesisele kleepis, turtsatas neiu vaikselt. Ta nagu tõsiselt lootis, et õpetaja oli jäävkleepumise loitsu kasutanud. Oli üks asi, kui sulle õpetaja või aine või tund ei meeldinud, või kui sul oli lihtsalt halb päev. Aga see oli lihtsalt nõmeduse tipp, mida Sebastian korraldas. Samas, ega Sebastian oligi üsna kasvatamatu lapse käitumisviisiga vampiir... Tal hakkas enda pinginaabrist lausa kahju. Oli näha (ja kuulda), kuidas Sebastiani käitumine teda ärritas ja ometigi jätkas vampiir enda tegevusega? Kahtlane... äkki neil oli tüli või midagi? Lucy oli lihtsalt õnnelik, et tal meest ei olnud, kes talle niimoodi piinlikkust valmistada oleks võinud. Ta saatis poisi poole kaastundliku pilgu ja kirjakese "Kas tal on PMS või midagi?"

Aii, see lause lõikas Kalini südame kildudeks. "Jah, võib-olla tõesti," vastas ta Sebastianile vaikselt, hääl murdumas ja keskendus siis oma konspektile. Või vähemalt püüdis. Raudselt oli asi temas. Raudselt oli ta midagi tegemata jätnud. Miks muidu Sebastian sedasi käitus? Äkki keegi rääkis midagi halba Kalini kohta Sebastianile ja vampiir jäi seda uskuma. Hetkel oli Kalinil täiesti ükskõik, kus ta istub. Ta lootis lihtsalt, et see tund läbi saaks ja ta üksi kuskile kassima minna saaks. Nooh, see tund jääb nüüd küll meelde ilmselt.

Võit! Või siis mitte... Kiirelt sai Akela oma asjad kokku lükatud ja tõstis need eesolevale lauale. Donelle'i ilmekaid ilmeid ei pannud neiu tähelegi, vaid rahulolev naeratus peegeldus tema näost, kui ta end oma uuel kohal sisse seadis ning konspekti kirjutamisega jätkas, et ka õpik lahti teha. Tema ees on raven ja raveni kõrval huff - mis võiks valesti minna? Ja tema enda kõrval Sebastian... Kuigi kutt temast eriti midagi ei arvanud, oli ikkagi parem istuda teise vampiiri kõrval kui ussipesas.

Imogen tõstis viivuks hajameelse pilgu tahvlile, veendus, et tema sai omale kohale jääda, ja kirjutas siis rahumeeli edasi. Õpsi käskluse peale avas ta ka õpiku ja lükkas pärgamendirulli kõrvale, hakates lugema. Igaaaav..

Ja Kalin pidi ikka Lucy kõrval edasi istuma. Samas, tal oli savi juba nüüdseks. Ta läks niigi Sebastianiga tülli ja ta tuju oli alla poole nulli. Nooruk lõpetas konspekteerimise ja avas oma õpiku. Phäh, ta isegi ei viitsinud lugeda. Hiljem õppesaalis või puhketoas loeb. Kalin lükkas õppiku endast eemale.

Mingil veidral kombel ei olnud Jean-Paul veel tundi jõudnud, kuid see ei tähendanud muidugi seda, et ta sinna üldse kohale ei ilmuks. Lihtsalt veidikese hilinemisega.. Ta astus klassi ning seisatas korra, kui pilgu õpetajale viis. "Tere, vabandust, et hilinesin," lausus ta põhimõtteliselt monotoonse häälega ning vaatas seejärel klassi. Keegi istus tema koha peal. Miks? Tema pilk libises tahvlile ning muidu nii ükskõikses näos tekkis mingigi emotsioon - üllatus. Seal oli klassiplaan. Ja tema istus kusagil täiesti ees koos mingi.. Robiniga? Okei. Vähemalt ei olnud toda Riddle'it kohal, nii et ta sai rahumeeli üksinda istuda pingis, kuhu ta koheselt ka läks.

Julie pidi siiski minema õpetaja määratud kohale. Pole hullu. Ann vaatas teksti, mis tahvlile kirjutati ja hakkas seda konspekteerima. Peale seda oli vaja veel õpikust lugeda, tore. Jule avas leheküljed ja luges võimalikult kiiresti kästu läbi.

Alaric tõstis pilgu pärgamendilt, kuhu ta midagi kirjutanud oli ning naeratas neidisele sõbralikult "Preili Wesley. Istuge täna näiteks sinna, kui teil midagi selle vastu ei ole ja võta lahti õpikust viies peatükk ning loe see läbi" professor osutas koha peale Akela kõrval. Professorile üldiselt ei meeldinud, kui tema tundi hilineti, kuid esimese tunni puhul ta otsustas veidi leebem olla. Isegi sai üks õpilane juba majavanema juurde saadetud. Seejärel pöördus professor tagasi enda pärgamendi juurde.

Akelal polnud keskendumisega raskusi, kuni keegi tema kõrva ääres just vuvuzelat mängida ei otsustanud, ning ka seekord ei tõstnud neiu pead, kui kuuendikust huff klassi ilmus, professoriga pisukese dialoogi maha pidas ning end siis tema kõrvale istutas. Sujuv... Kuulnud tüdruku tervitust, vaatas neiu hetkeks üles, näol tavapärane naeratus, mis sinna kui tellitult ilmus. "Tere-tere." Aitab küll viisakustest. Lehte keeranud, tõmbas vampiiritar õpiku lähemale ja tegi näo, et loeb seda - suva, et ta raamatu juba varem läbi lugenud oli, sest igavus tahtis tappa.

"Ära pane teda tähele. Ta teeb alati, mida tahab," vastas Akela aeglaselt ja vaikselt, rohkem endamisi kui oma ajutisele pinginaabrile. Could she, please, just shut up... Kirjutanud õpikust natuke teksti ümber, keeras neiu taas lehte. Ta lihtsalt... sujuvalt ignoreerib seda blondut, kui see veel midagi öelda kavatseb.