Tall, Handsome, Smart

Oli laupäeva pärastlõuna kui Ninette ja üks temast aastakese noorem Slytherin Zonko pilapoodi sisenesid, et seal veidi ringi vaadata ja siis mine tea, mõni vigur osta, millega õpse närvi ajada. Pooltunnikest olid nad seal veetnud, kui Ninette veetlev naer taas ruumi täitis kui ta jälle mingi eriti totra viguri üle naeris. Selles poes oli alati kohutavalt lõbus ja igav seal kohe kindlasti ei hakanud. Ehk mõnel humoorisooneta võluril/nõial hakkaks seal igav, aga Ninette kahtles isegi selles. Vähemasti talle see koht meeldis. Ta oli endale juba nii mõnedki vigurid välja vaadanud, mida osta ja millega tundides ning niisamagi koolipeal trollida, kuid esialgu ta neid endaga ühe riiuli juurest teise ei kandnud. Neidisel olid jalas mustad kitsat teksad, madala säärega kuid kõrge kontsaga saapad, seljas tumeroheline kapuutsiga tuunika, mille peal must nahktagi ja lisaks olid tal käes rohelise-musta triibulised käesoojendajad. Tagi lukk oli tal pooleldi lahti, sest poes hakkas äärmiselt ruttu päris soe.

OT: Daniel

Kuna Destiny oli paras pain in the butt jällegist oma Ninette'i teemaga, siis otsustas kutt natuke kätte maksta õele. Ja mis parem koht selle jaoks vahendite leidmiseks, kui Zonko pilapood! Daniel sisenes poodi, võttes külmavõitu käed lühikese mantli taskutest välja. Kuna ta polnud ju koolis praegu, ei olnud kutt vaevunud ka koolivormi selga ajama. Ilmselgelt. Kuigi sinine kampsun paistus avatud mantlihõlmade vahelt välja küll. See meeldis talle puhtalt värvi pärast küll. Ja Destiny ütles alati, et see toob ta silmad esile, nii et miks ka mitte. Pealegi oleks ta enda mustade teksade ja musta mantliga muidu liialt matusekülalist meenutanud. Kutt liikus riiulite vahel, hõõrudes käsi kergelt omavahel kokku, et neid soojendada ja silmas siis seda sama prantslannat, kes eemal endale miskit valimas oli. Ja muidugi tegi siis Daniel ka just sinna riiulite juurde asja, teeseldes siis kerget üllatust, kui neiu järsku tema ees seisis. "And we meet again.." sõnas kutt kerge muigega. Jeah, seda lauset oli ta peas harjutanud küll ja küll. Juhuks kui nad Ninette'iga kohtuma peaksid. Ja nüüd oli ta vägagi rahulolev, et fraasike tegelikult kasutust ka leidis.

Daww, nii armas, et ta oma fraasikese täiuslikuls oli lihvinud. Ninette tõstis oma pilgu ning silmitses hetke ravenit, naeratus näolt kadumata. Tema kaaslaseks olev Slyth aga põrnitses kutti hekte 'oli asja ka või niisama häirid meie õhku' pilguga. "Nagu näha," muigas Ninette noormehele. "Me siin mõtlesime, et kumb oleks lõbusam, kas paberkahurid või ilutulestik võlukunsti ajaloo klassis?" küsis prantslanna ravenilt nõu. Tema kaaslane porises midagi pahaselt selle peale kui Ninette end tema poole pööras ja tollele mingi pahase pilgu saatis, mis peale see kuuendik endale mujal tegevust otsis.

Daniel ei lasknud tolle väiksema ussikese pilgust end häirida. Täpsemalt oli ta liialt keskendunud Ninette'i ilule ega väga ei näinudki, et neidis üksinda plnud. Ja siis küsis naine midagi. Oot, mida ta küsis? Aa.. Kumb on lõbusam. Eeh.. Ta pidi ju nüüd õigesti vastama! Samas kõlas nagu õiget vastust polekski vaid Ninette tahaks lihtsalt tema arvamust. Oot, tema arvamust? Woohoo! God, mõtle nüüd, Daniel! "Ilutulestik," vastas ta üsna kindlalt. Paberkahurid olid ägedad küll, aga no.. Nagu laste versioon ilutulestikust. "Kavatsed tundi põnevamaks muuta?" küsis Dan, taibates, et riiulikaunistusena temast asja polnud, nii et targem oleks reaalselt midagi öelda ka.

"Ma mõtlesin jah, et võiks seda kohta veidi elavamaks muuta," muigas Ninette. Ta silmitses võluvalt naeratades Danieli. Kutt oli nii roosas mannas kui veel olla sai ja see ajas neidist ainult rohkem muigama. "Ja mis sind siia toob? Keerad ka mõnele õpetajale käru?" küsis slytherinlane kui järgmise riiuli juurde astus. Tema võluv prantsuse aktsent muutis inglise keele nii võõrapäraseks ja eksootiliseks. Aga see oli vist üks asi, mida Ninette meelega ei teinud. Ta lihtsalt ei osanud briti aktsenti. Ükskõik kui väga ta ka ei proovinud, ikka reetis tema tämber või midagi muud hääles, mis ta kodumaa on. Ning truth is, Ninette oli kuradima uhke selle üle, et ta puhastverd prantsuse aristokraadist nõid oli. Kes ei oleks uhke sellise asja üle? "Kas sa saaks mulle palun selle ulatada?" küsis Ninette üles vaadates, öeldes sõna 'palun' puhtas prantsuse keeles. Kõrgel riiulil asus mingi huvitav vigur, mida Nette kohe kindlasti uurima pidi.

"See on sul hea mõte," muigas Daniel, sammudes Ninette'il truult sabas. Noh, mitte päris sabas.. Kuigi oleks üsna tore olnud neiule nii lähedal olla. Okei, mõtted sirgele rajale tagasi jälle, aitäh. "Mitte päris. Enda õele pigem," sõnas kutt kerge naeratusega. Loodetavasti ei pidanud Ninette teda nüüd nõmedikuks, et ta enda õele miskit sellist teha plaanib. Samas oli naine pidevalt nende kaksik-ussidega koos ja need olid palju hullemad ju. Daniel jäi palve peale hetkeks neidist silmitsema, pöörates pilgu siis soovitava viguri suunas, mille ta neidise jaoks alla tõstis. See pagana prantsuse aktsent hajutas kuti mõtteid üha enam. Jeap, ainult aja küsimus, mil ta end Ninette'i ees lolliks teeb.

Ninette vaid naeratas kui viguri sai. Ei mingit aitähi. Ussid vist ei tundnud seda sõna? "Oma õele?" küsis ta muiates. "Ma soovitaks mingit lima juustesse," pakkus neidis. No tema ei saanud oma õdedega üldse läbi ja te võite vaid ette kujutada, kuidas prantslannad omavahel kaklevad. Vigurit mõne aja käes keerutanud hüppas see lahti ja pärast ehmatusest tingitud võpatust purskas neidis naerma, täites poe jälle oma kõlava häälega. Ta ulatas siiski selle asjanduse Danielile tagasi, et too selle oma õigele kohale tagasi paneks. "Aga naised on pika vihaga, ta võib midagi palju hullemat tagasi teha," hoiatas Nette. Mine nende ravenite huumorit tea. Vist palju kaalutletum kui Slytherini majale kombeks.

"Ma kaldun arvama, et see on natuke liiga karm," muigas Daniel. Kuigi mõte oli ahvatlev, aga no.. Destiny lööks ta maha lihtsalt. Literally. Dan turtsatas samuti kergelt naerma, kui Ninette ehmus, kuid vaikis üsna pea, kuulates hetke neidise ilusat naeru. Aeh. Õnneks ei saanud ta kauaks lolli näoga neidist vahtima jääda, sest too andis viguri tema kätte ja kutt pöördus taa korraks ümber, et asjandus riiulile tagasi asetada, kasutades seda hetke ka enda kogumiseks. Muidu külm närv, aga ilusate tüdrukute juures siis.. Selline. "Paytonit tundes saan ma kolm korda hullemini tagasi, jap," muigas Dan uuesti neiu poole pöördudes.

"Mis ta sulle üldse tegi, et sa teda kiusad?" küsis neidis. Ta libistas sõrmedega üle riiuli, millest nad möödusid. Neidis kortsutas mõtlikult kulme, kui ilutulestikku vaatama jäi. Paberkahur tekitas rohkem segadust, mis siis, et võlukunsti kasutades oli seda hirmus lihtne ära koristada. Ta võis alati paberlintide asemele ussikesed võluda. Merlin! Pisikesed nunnud minimaod. See oleks nii armas. Nette viis oma silmad Ravenile, kes talle kenasti seltsi pakkus siin.

"Noo.. Tema kiusab mind koguaeg," andis Daniel üsna ebamäärase vastuse. Ta ei hakanud ju ütlema, et õde Dan'i noris, sest tüüp Ninette'i mainides punastama hakkas. See oleks the most awkward thing ever, mida prantslannale öelda. Kutt silmitses samuti ilutulestikke, kaaludes endiselt, kumb ikka tegelikult õige vastus oli. Raudselt paberkahur tegelikult. Daniel'i pilk kohtus neidise omaga ja kutt naeratas hetkeks. Margi täis tegemine in 3..2..1.. "Sul on ilusad silmad," sõnas kutt täiesti mõtlematult, viies siis pilgu mujale. Paluuuuuun, et ta nüüd punastama ei hakkaks. Jeah.. Nagu öeldud, siis oli see ainult aja küsimus olnud.

Blondiin muigas laiemalt saadud komplimendist. How sweet! Ta astus Murray'le sammukese lähemale ja vedas sõrmega mööda ta rinda alla. "Silmad pidid hinge peeglid olema," lausus ta poolsosinal, mis tema aktsendi eriti võrgutavaks muutis. Poisid olid nii lihtsad. Nette astus eemale, ning suundus väljapääsu poole. See ilutulestik kannatab oodata. "Tuled?" küsis neidis end ümber pöörates, nagu oleks raven kohustatud tulema või nagu nad oleks kokku leppinud, et lähevad kuskile. Tegelikkuses eelistas prantslanna Murray seltskonda hetkel selle kuuendaklassi slytherini omale. Jeah, see tüüp oli tüütu. Küllap selle pärast, et ta segavereline oli. Jaa, Murray oli ka segavereline, aga praegu ei puutunud see üldse asjasse.

Selle sammukese peale liikus Danieli pilk oi kui kiirelt tagasi Ninette'ile ja ta reaalselt unustas hingata. Nüüdseks ta arvatavasti punastas ka. Kutt üritas parajasti turbokiirusel välja mõelda, mida sellise asja peale vastata, kui neidis juba eemale sammus. Küll temaga oli raske järge hoida. "Jaa, muidugi," sõnas Daniel ja suundus kiirelt Ninette'ile järele. See polnud tal üldse enam meeles, miks ta sinna poodi tulnud oli. Ega ka too kuuendikust uss. Dan tegi kiirelt neidisele ukse lahti, kergelt totter naeratus taas näol. Kuigi noh.. ärgem alahinnakem kutti. Tema nägi totra naeratusega ka kena välja, thank god.

Ninette naeratas rahulolevalt ning väljus ruumist, võttes suuna esialgu üsna suvaliselt tänavat mööda edasi. Ehk istuvad hiljem kuskile. Oma kõrgetel kontsadel liikus ta graatsiliselt edasi, ilma, et tal korrakski tekiks oht komistada ja jalga välja väänata või midagi. "Kuhu sa minna tahaksid?" küsis prantslanna oma tagi lukku koomale tõmmates ja käesoojendajaid sättides. Ta hingas sügavalt värsket õhku sisse, ning naeratas lõbusalt. Ilm oli mõnus. Mingid esimese klassi juntsud jooksid neist mööda Zonko poe poole. Populaarne koht ilmselgelt.

Daniel astus neidise järel poest välja, sättides mantli kraed väheke kaelale lähemale. Kuigi ega ilma sallita see suurt miskit ei aidanud küll. Ja mis ajast septembris juba nii külm oli? Kutt pistis käed tagasi taskutesse, pilk vahepeal Ninette'ile ekslemas. Koguaeg jõllitada oleks ka veider olnud. "Ma ei teagi.." sõnas Dan küsimuse peale. Wrong answer, dude. "Äkki läheks sööma kuskile?" pakkus kutt. Okei, see kõlas nagu kohting. Ja neidis oli so out of his league. "Või noh.. Niisama jalutades hakkab sul ehk jahe," lisas ta koheselt.

Ninette hakkas lõbustatult naerma. "Ma mõtlesin üleüldse," lausus ta. "Mitte täna, mitte praegu. Ja Slytherini puhketuba on all vangikoobastes," tuletas neidis meelde. "Vaevalt minul külm hakkab," Nette astus muretult mööda sillutatud teed edasi. "Oled sa kunagi paljajalu murul kõndinud?" küsis neidis äkki kavalalt. Ooh, ta oli nii ettearvamatu ja mänguline pidevalt, et temaga oli ilmselt tõesti raske sammu pidada. Kuid nii ei hakanud temaga kunagi igav ja neidisel oli oi kui palju erinevaid tahke.

"Aa.." sõnas Daniel vaid, tõmmates käega üle kukla. Feil, Dan.. Feil! "Noh.. Äkki sul on seal ka külm," pakkus kutt. Mitte, et ta jutul enam väga mingit loogilisust oleks, aga noh.. Okei. "Paljajalu murul?" kordas ta siis kergelt kulme kergitades. Kust see küsimus nüüd veel tuli? "Olen ikka ma arvan, jah," muigas Dan. Mingit otsest mälestust nüüd küll pähe ei hüpanud, aga ta oli selles üsna veendunud.

"Tule," kutsus Nette ja haaras Murray käsivarrest, tirides teda endaga kaasa. Ühe suvalise muruplatsini jõudes haaras neidis kuti õlast, et tasakaalu hoida, kui ta teise käega oma saapa luku lahti tõmbas ja selle jalast võttis, triibulise soki toppis ta saapa sisse. Paljad varbad murule toetanud, toimis ta ka teise jalaga nii. Nüüd lasi prantslanna oma toest lahti ja võttis lühikesesäärega saapad kätte, kõndides mööda muruplatsi edasi. Rohi oli külm ja niiske ja üldse mitte nii pehme kui suvel värskelt niidetud muru, aga see ei lugenud talle. "Tule nüüd, te kotkad olete nii aeglased kõik," muigas neidis kui Danielile noogutas, et ta ka paljajalu murule roniks.

Daniel oleks hea meelega küsinud, kuhu minek, aga noh.. Polnud väga pointi, sest Ninette juba vedas teda kuskile. Ei võinud siis kenasti käest kinni võtta. Kuigi käsivars oli ikka parem, kui.. Juuksed näiteks. Juudas, mis radu pidi kuti mõtted ikka rändasid. Aaa.. Et muruplatsile äksid? Paljajalu kõndima. Daniel muigas endamisi, seistes siis kenasti paigal, et neidis talle toetuda saaks. Nautides muidugi igat sekundit sellest. "Sa oled hull," pidi kutt siiski mainima. No.. Tõene fakt ju. Dan jälgis hetke tüdrukut, kes murul ringi tatsas, noogutades siis lause peale. Ahjaa, tema ka ju. Kutt võttis võimalikult kiirelt jalanõud ja sokid jalast, haarates need kätte, ja suundus Ninette'i järel mööda muruplatsi edasi. Veidike torkiv ja külm tõesti, aga samas üsna mõnus. Aga veider oli siiski peamine iseloomustav sõna sellise jalutuskäigu kohta.

Ninette naeris kõlavalt. "Aga hull on nii lõbus olla ju. Ja kõik su teod antakse sulle alati andeks," lausus prantslanna oma aktsendiga. Ta lasi rohukõrtel oma varvaste vahele tungida ja need kõditasid mõnusalt. Mis siis, et maa oli külm ja jahe hakkas. Pärast saab jalanõud jalga panna. "Kas pole mõnus," muigas blondi oma kaaslast silmitsedes. Kutt oleks nagu loitsu all ja ometi ta polnud, mis pani Ninette ainult rohkem muigama.

"Mnjaa.. Valge värv pidavat moes ka olema, nii et kui sa ka hullusärgis lõpetad, siis pole väga viga," muigas Daniel. Nagu ta teaks, mis moes on. Raudselt oli must tegelikult. Kutt tegi paar kiiremat sammu, et ilusti Ninette'i kõrvale jõuda ja noogutas siis kerge naeratuse saatel. "On tõesti," sõnas kutt. Jeah, nüüd, kus ta tüdrukule jälle silma vaatas, oli pea täiesti tühi. Muidugi võiks ta neiule rääkida, missuguseid miniatuurseid putukaid nad surnuks talluvad seal, aga noh.. Poleks eriti tore teemaarendus vist.

Ninette oli nüüd ilma saabasteta nii palju lühen Danielist. Ja putukad üleüldsegi magasid sügisel külmaga juba talveund, ravenboy! "Mis sel vahet on, mis moes?" küsis ta. "Mood on ülehinnatud," leidis neidis. "Ma kannan seda mida tahan ja kui selleks on hullusärk, siis miks mitte," naeris ta kõlavalt ja astus kutist eemale, et oma käsi laiali ajada ja end keerutada, blondid juuksed õhus lehvimas.

Ikka väga palju lühem. Seda naljakam oli Danielil. Ja noh.. Selle talveune osa peale ta tõesti ei tulnud. Ninette ajas ta pea segi, mis muud. Kutt kergitas neidise jutu peale tunnustavalt kulme, turtsatades siis lõbusalt, kui ta pähe kujutluspilt Nette'st hullusärgis ilmus. Ja siis oleks Dan see vapper rüütel, kes neiu hullumajast päästaks. Daniel naeris lõbusalt, kui Ninette end keerutas. Kui igasugused Josephid ja muud olevused teda nüüd näeks. Pole midagi preili 'ma pean iga sekund ülimalt hea välja nägema'. Mitte, et Ninette sedasi ilus poleks. Muidugi oli. Aga lihtsalt.. Ta oli palju vabam mingis mõttes. Ja kuna tundus, et tal oli ka lõbus, otsustas Dan selle hullusega liituda, hakates ka end keerutama. Kõik käis ringi ja seda ka siis kui ta viimaks paigale suutis jääda. Aga seda lõbusam.

Ninette naeris lõbusalt kui ka Daniel end keerutama hakkas. Nii fun oli ju teha ükskõik mida lihtsalt selle pärast, et sa said ja tahtsid. Milleks see muru seal siis oli, kui nad keegi seal paljajalu ei käinud ja end seal ei keerutanud? "Mis on maailma parem asi?" küsis Ninette, kui end peatanud oli ja endiselt lõbusalt naeratas, sest kõik käis nii ringi. Hetkel meenutas ta ilmselt igati rohkem mingit lillelast kui slythi. Aga ta oli prantslanna ka ja otse Beauxbatons'ist tulnud, nii et talle võis andeks anda. Välimuse pärast ei muretsenud ta kunagi, sest ta teadis, kuidas hea välja näha ja ta teadis, et ta ei pea selleks just väga palju pingutama. Tema ego oli suurem kui Duboisi suguvõsa.

Oli tõesti päris lõbus jaa, kuigi pea keerles endiselt otsas, mis sest, et keha enamvähem paigal oli. Just nimelt enamvähem, sest kui Dan sammukese neiu suunas üritas teha, tuigerdas ta koheselt kolm sammu vastassuunas, istudes lõpuks hoopiski muru peale. "Hetkel on vastuseks sinu hullumeelsus," ütles Daniel veendunult. Muidu poleks pooltki nii lõbus, sest no.. Daniel ei tuleks elusees sellise idee peale, et paljajalu muruplatsil keerutama hakata. Which reminds me.. Huvitav, kuhu ta enda jalanõud pannud oli. Aah, eks need seal kusagil ikka olid.

"Rumal," naeris Ninette. "Maailma parim asi on õhk," sõnas ta. "Seda on palju, seda on kõigile ja see on tasuta," sõnas ta. Ja sedaa oli alati võrdselt. Millest oli küll natuke palju kahju tegelikult, sest miks pidi tema saama sama vähe õhku kui mugud ja sopaverelised. Aga las see jääda mõneks muuks korraks. Ninette istus samuti maha ja puudutas oma kätega külma muru. Mõnus. "Kahju, et taevas selge pole," lausus neidis silmi üles viies. Hall pilvemass varjas kõik ilusa enda taha.