Tall, Handsome, Smart

"Selliseid asju on palju, mida on palju ja kõigile ja tasuta," arvas Daniel. Ja see lause oli tema peas loogiline. Kuigi nüüd kui mõtlema hakata, siis tal nii palju taolisi asju pähe ei tulnudki. Aga raudselt oli.. Eks? Daniel vajus selili, silmitsedes hallisegust taevast. Ninette'i lause peale kutt muigas ning koukis võlukepi välja, lausudes mõtteis ühe loitsu. Kahju, et ta ilma selleta võluda veel nii hästi ei osanud. Oleks efektsem olnud. Aga loits mõjus nii või teisiti, sest pilved hakkasid nende kohal selginema ja juba paistiski lapike helesinist taevast, mis aina suurenes.

Ninette naeratas lõbustatult, kui pilved kaduma hakkasid. "Ilmaga ei tohiks sedasi mässata," mainis ta siiski. Mine tea, mis tagajärgi see endaga kaasa toob. Nette pani saapad enda käest maha ja viis pilgu selili lamavale Murray'le. "Kuhu sa siis minna tahaksid?" küsis ta uuesti küsimuse, mida kutt enne valesti oli mõistnud. Neiu silmis sädeles miskit kavalat, mis seal enamasti pidevalt sädeles.

"See ei tee miskit hullu. Pealegi sa tahtsid selget taevast," muigas Daniel. Küll ta selle loitsu sedasi korraldas, et need pilved ilusti tagasi pärast oma kohtadele läheks. Selles suhtes oli ta ettevaatlik küll, et üldiselt ta sedasi ilma ja värkidega ei jamanud. Dan pööras end külili ja toetas pea käele, silmitsedes neidist lõbusal ilmel. "Kas see on jälle nipiga küsimus sul või?" uuris kutt. Nooh.. Kui ta jälle pakub, et nad sööma läheks, siis on nagu natuke liiga feil või mis.

"Kõik minu juures on nipiga," muigas Nette kavalalt. No aga oli ju. Sa ei võinud iial teada, kas ta oli õel, lollitas niisama või mõtles seekord öeldut tõsiselt. You just never knew. Sestap ilmselt hoidsidki need temast eemale, kes teda ei teadnud. Kui ta Sigatüükasse tuli võeti ta Slythis hästi vastu tänu sellele, et ta oli nii kuradi uhke selle üle kes ta on. Siiamaani on. Ta oli puhtavereline Dubont ja see oli asi mille üle uhke olla. Nukker, et tema peres kolm õde oli ja mitte ühtegi venda. Aga Ninette ei võtakski iial endale kellegi teise nime. Neidis ootas siiski endiselt noormehe vastust.

"Olen märganud," muigas Daniel. Naljakas.. Nüüdseks tundis ta end palju vabamalt neidise seltsis. Samas kui Ninette naeratas või veel enam, naeris, oli Dan jälle nagu mingi tiinekas, kes rängalt crushis. "Noo.. Üleüldse? Prantsusmaa võiks ära külastada ja.." sõnas kutt lõbusa muigega, ajades end viimaks uuesti istuli. Mantel oli kenasti rohulibledega kaetud, aga no biggie. "Mina jõuan elus kaugele!" sõnas kutt uhkelt ja samas veidi ülepaisutatult näideldes. Tegelikkuses polnud tal aimugi, kas see ka tõsi oli.

Ninette muigas. Ta ei uskunud, et kutt päriselt üle kõige Prantsusmaale tahab. Muidugi oli see võimalus, aga ta lihtsalt ei uskunud hetkel seda. Noormehe järgmiste sõnade peale hakkas ta naerma. "Tead, et kui sa endasse natuke rohkem usuks, oleks sa Slytherini sõõlatud," mainis Nette. Slytherinis olid kõik need, kes kunagi kaugele jõuavad. Nooh igas karjas olid omad mustad lambad, aga kõik tegelikult teadsid, et kõige vägevamad võlurid sõõlati sinna ja see polnud ainult mingi usside äss jutt, nagu esialgu võis mulje jääda.

"Ma ei oleks tahtnud Slytherini saada," sõnas Daniel kergelt õlgu kehitades. Raske uskuda, sest ussid ise arvasid, et kõik jumaldasid nende maja. "Pole väga minumoodi rahvas, kas tead," põhjendas ta igaks juhuks kerge muigega. Jeah.. Daniel oli sellega täitsa rahul, et ta geeniuste ja nohikute kambas oli. Keegi teda ei torkinud ja kõik oli korras. Huffid olid ka toredad. Dorkide ja usside vahelistesse asjadesse eelistas ta end mitte segada lihtsalt.

Ninette muigas. Ilmselgelt olid kutil valed arusaamad, sest nad olidki superawesome maja. Kõige kokkuhoidvam, seda esiteks. Aga eks igaüks kiida oma konti. Ninette sobis sinna, kus ta oli väga hästi. Ta teadis, et ta sobis. Neiu seiras kutti nägu, tema juukseid ja silmi. "Kas sa näedki selline päriselt välja?" küsis ta viimaks. Nad olid seitse aastat ühes klassis käinud, ei olnud saladus, et Murray meta oli. Vähemalt Ninette'le mitte.

"Eeh.. Jah," sõnas Daniel veidi kõhklevalt. Tondi välimusega raudselt. Ninette'i arvates, that is. Noh.. Ega kutt ise ka mingi Himaalaja suuruse egoga väga ei hiilanud, kuigi päris ära ta ka peegli eest ei jookse. Aga neidisega väga võrrelda ei andnud. "Vähemalt enda teada küll," lisas kutt siiski. Noh, mine tea.. Ehk olid tal juuksed parajasti roheliseks tõmbunud või muud taolist.

"Veab," naeratas Nette. "Paljud metad muudavad oma välimust, sest nad pole sellega rahul," mainis neidis. Metana oli see lihtne. Mugud käisid iluopidel, kui nad endaga rahul polnud. "Miks sa roheliste juustega ringi ei käi?" küsis Nette naeratades. Kas tema käiks? Miks mitte, kui ta seda nii lihtsalt teha saaks. Aga ta ei saa, ta peaks oma juukseid värvima ja see rikuks neid. Muidugi oleks ka võimalik mingit loitsu kasutada.

"Noo.. Ma ei tea. On midagi, millega mitte rahul olla?" küsis Daniel kergelt naerdes. Ta ei olnud nii eneseteadlik oma välimuse osas lihtsalt. Kuigi kui ta räme tont oleks, siis vast muudaks nii mõndagi. "Sest see ärataks liialt tähelepanu," vastas kutt, nagu oleks vastus ilmselge. Tema jaoks oligi ju. Liigne tähelepanu polnud hea. Ninette'i lõbuks muutis ta siiski enda juuksed vähemalt korraks roheliseks. "See on rohkem nagu sinu värv," arvas Daniel pilku võimalikult üles viies, püüdes ise ka oma juukseid näha.

"Aga siis värvi oma juuksed siniseks," muigas Ninette. "Ja tee pronksikarva triibud sisse," lisas neidis. nunnu ju. "Värvid sobivad sulle," lisas ta sinna juurde. Ja sobisidki. Eriti sinine. Neidis vaatas mõne hetke oma paljaid varbaid, mis siniseks olid tõmbunud. No jah, külm oli ju. Peaks sokid jalga panema ja jalanõud. Aga ometi ei kiirustanud tüdruk kuskile sellega. Talle meeldis muru tundmine taldade all. See oli nii mõnus ja vaba.

Daniel keskendus taas natuke ja muutiski oma juuksed kenasti majatooni siniseks ja tegi siis triibud ka sisse. Vähemalt enda arust. Peeglit tal ju polnud. "Nii?" küsis ta kerge muigega. Jeah.. ta nägi arvatavasti väga veider välja, aga Ninette'ist oli ütlemata armas talle veel komplimente jagada.

"Jah, väga hea," kiitis Ninette kergelt naerdes. Saaks tema ka siis oma juukseid roheliseks värvida, oleks päris vinge. Ja miks Murray tähelepanu pärast põdes. "Kas sa oled samasugune, nagu su väike sugulane?" küsis Ninette. "Väljast näed vapper välja, aga tegelikult kardad?" prantslanna pilk oli kindlalt Murray'l. No muidugi see Matthew või mis ta nimi oli, ei näinud isegi mitte vapper välja. Ja Danieli eeliseks oli see, et ta oli raven ega pidanudki vapper välja nägema.

"Matthew?" küsis Daniel kergelt naerdes, raputades siis pead. "Eih.. Ma pole nii naiivne," muigas kutt. See oli esimene asi, mis tal Matt'iga seostus. "Ja ma ei vihka slytherini nii palju kui tema," lisas kutt mõtlikult. "Selle vapruse kohta ma ei oska öelda.. Pole selliseid olukordi väga olnud, kus ma end tõestama peaksin selles vallas," nentis Dan. Arg ta polnud, aga no.. Julgusel ja julgusel oli ka vahe.