There's something about the rain

Aegamööda hakkas Finley tipule lähenema - tähtsündmus missugune. Lance'i suudlusele vastas ta samasuguse innuga, libistades käed ümber noormehe kaela, et suudlust veelgi süvendada. No ei olnud sõnu, mis suudaksid tema hetkeemotsioone kirjeldada, küll aga võis öelda, et toas tundus olevat meeletult palav. Arusaadavatel põhjustel. Taas lubas neiu endale mõnuoigeid, millest sai tänu suudlusele pigem mõnumõmin.

Hea viis pärast vihmas ligunemist sooja saada või mis. Lance jätkas kindlameelselt oma tegevusega. Ta tõmbus suudlusest eemale, kuid ainult selleks, et Finley'le rahulolevalt silma vaadata. Ning peale rahulolu peegeldus sealt ka meeletu iha. Ta teadis, et kui tüdruk tippu jõuab on kohe ka tema seal. Polnud midagi erutavamat, kui vaadata silma naisele, keda sa just õnne tipule viid või mis. Lance hoidis kindlalt silmsidet, tõstes nüüd veel korra tempot. Ta oli mõlemad käed teine teisele poole Finley pead.

Finley tabas Lance'i pilgu, hammustades siis huulde, sest noormees lisas tempot, mis saatis jälle mõnuvärinad nagu raadiolained mööda tema keha liikvele. Tipuni polnud enam palju jäänud ning üks hetk tõmbus kogu neiu keha pingesse, kui vali oiatus üle tema huulte pääses. Võimas. Suurejooneline lõpp ja imeline algus. Lihaste lõtvudes sättis Ophie taas oma käed ümber Lance'i, et teha kindlaks - kutt ei lähe mitte kuhugi.

Pärast seda, kui tüdruk tippu jõudis, tegi kutt veel vaid paar kiiremat tõuget ja jõudis samuti tippu, tulles tüdruku sisse. Kui ta siis neidisest eemale tõmbus, aga too teda kaissu haaras, muigas kutt. "Oota nüüd," sõnas ta ning tiris neile teki peale. Uskumatu kui kiiresti hakkas peale kogu seda rahmimist külm. Ta heitis neidise kõrvale ja tõmbas ta enda kaissu, vajutades neidise juustesse musi. "Jäid sa rahule?" küsis ta igaks juhuks. Nooh, enesekindlus ise või mitte, väike kindlus ei teinud paha või mis. Lancelot libistas sõrmedega üle neidise kuuma keha.

Või veel... Finley puges Lance'ile lähemale, mis siis, et tal niigi palav oli. "See oli imeline..." vastas neiu vaikselt, hääles õnnelik noot. Praegu tundus kohatu valjemat häält teha - seda sai alles mõni aeg tagasi tehtud nii, et vähe polnud. Ettevaatlikult niheles Ophie paremasse asendisse, et noormehe huultele õrn suudlus vajutada.

Kutt naeratas rahulolevalt. Ta põimis oma sõrmed tüdruku omadega, ning vastas suudlusele sama õrnalt. Tuli kaminas praksus kergelt. Tuba oli mõnus. Ei olnud liigset valgustust, samas polnud ka liiga hämar. Kuum ning kaunis tüdruk tema kaisus, alasti. Kõik oli ideaalne. Lancelot naeratas laialt, kui ta Finley'le silma vaatas. Kõige lahedam oli veel see, et tüdruk ei põdenud kuti maine pärast, sest noo kõik teadsid, milline mängur Lance oli. Aga antud hetkel tundis ta, et see asi on midagi kordades enamat, kui mäng.

Lance võis mängur olla, aga Finley oli hoolimata oma nunnust näolapist väga pika vihaga - kui Lance oli Härra Mängur, siis tema oli Proua Kättemaks. Lancelot oli eriline - kuidas, can't put a finger on it -, muidu poleks ta kutil end suudeldagi lasknud. Selles blondis preilis peitus muudki kui lihtsalt seksikas keha ja (nüüd mitte nii väga) süütukese ilme. Kõik oli tõepoolest ideaalne ning hetkel ei soovinud neiu muud kui lihtsalt olla. Siinsamas, Lance'i kaisus. Soovitatavalt võimalikult kaua.

Lance naeratas endiselt. Ja üldsegi mitte oma seda kavalat naeratust, rohkem nagu õnneliku naeratust. "Sa oled kõige ilusam naine, keda ma näinud olen," lausus kutt surmkindlalt. Kõige ilusamate juuste ja silmadega. Kõige ilusama naeratusega. Kõige kuumema kehaga.

Finley näol püsis naeratus juba teab mis ajast. "Sa oled kõige rüütellikum mees, kellega ma eales rääkinud olen," vastas ta omalt poolt. Mis tal nende rüütlitega oli, kes seda teab, võib-olla oli asi Lance'i nimes. Tõstnud käe, puudutas neiu sõrmedega noormehe nägu, hoides silmsidet.

"Norid mu nime kallal või?" küsis Lance kergelt muiates. Ta oli teadlik legendist, mis ta nime taga seisis. Aga tema kuninganna oli ilmselgelt Finley. Mitte Guinevere. Lance tõstis enda käe, ning lükkas salgu tüdruku juukseid neidise kõrva taha. Nii ilusad ja pehmed juuksed olid tüdrukul.

"See oli siiralt mõeldud," turtsatas Finley vaikselt. "Mulle meeldib su nimi, selle kallal pole mõtet norida," sõnas ta. Lancelot, Lancelot, Lancelot... Kõlas täpselt nagu mõne vapra Gryffindori lõvi nimi - oh wait. Kes muu Lance oligi. "Shakespeare'i-hõnguline nimi." Nagu tema enda keskmine nimigi - Ophelia. Väga hamletlik.

"Ahsoo," muigas Lance. "Või, et kohe Shakespeare'i-hõnguline," ta silmitses neidist. Mida iganes Finley ka ei ütleks. Lancelot ise pidas oma nime ketsakaks. No paljudel ikka selline nimi tänapäeval enam oli. Sestap ta ka eelistas, et kõik teda Lance'iks kutsuks. Palju mugavam. mugavam meelde ka jätta.

"Shakespeare," noogutas Finley kergelt ja üsna kindlalt. Ta oli mõnda Shakespeare'i näidendit lugenud ja need meeldisid talle. "Lancelot oli... "Veneetsia kaupmehest", ja minu nimi on ka seal..." rääkis neiu vaikselt, naeratus huulil mänglemas. "Keskmine nimi küll, Ophelia, oli "Hamletis"." Mitte et ta nüüd oma nii naiseliku nime üle uhkust tunneks, sest Finley kõlas oluliselt müstilisemalt kui Ophelia, aga mida aeg edasi, seda rohkem oli ta hakanud leppima - lahe nimi.

Finley ei kõlanud jälle nii naiselikult. "Ma ei teadnudki," mainis kutt. No et tema nimi mingi iidse inglise kirjaniku mõnes teoses oli. Tõesti, wow. "Lancelot kõlab nagu mingi mõõk," mainis ta. "Seda enam, et sir Lancelot du Lac oli rüütel," muigas Lance. Nii paljukest teadis tema oma nimest, mida ta liialt veidraks pidas ja sellele vist ükskõik mis muud nime eelistas. Peale Flynni loomulikult. Come on eks ole.

Sest Finley oli unisex name. Finley turtsatas Lance'i sõnade peale. "Ole nüüd, Lancelot kõlab oluliselt paremini kui näiteks Excalibur," tõi ta väga halva näite. Vähemalt enda arvates. "Või meeldiks see sulle rohkem? Excalibur Worthington..." jätkas neiu tögamisega. See kõlas naljakalt, aga Ophie oli kindel, et ajapikku harjuks ära - nagu tema oli harjunud oma nimega. Ei saa seda vihata, kui sind iga päev selle nimega kutsutakse ja see su sünnitunnistuses kirjas on.

"Eiii. Mulle meeldiks midagi lihtsat palju rohkem, nagu näiteks Mike või Mark või midagi," lausus kutt. "For christ sake, mu isa nimi on Liam ja ema Carlene, ei saa mina aru, miks mulle nii keeruline nimi pandi," lausus ta. Tõsiselt. Ja vanavanemad olid ka normaalsemate nimedega, kui tema. Tule taevas appi ausõna. Samas kui ta sellega lepiks, oleks vist lihtsam harjuda ka. Kuid siiski ta eelistas, et teda Lance'iks kutsutaks.

"Jäta nüüd. Lancelot sobib sulle." Finley asetas oma sooja käe taas Lance'i põsele. "See sobib sulle ja teeb su eriliseks ja mulle meeldib just niimoodi." Sest Lance on tema oma. Nüüd on. "Sa arvad, et sinu nimi on imelik. Ma saan siiamaani selliseid nägusid, et hoia ja keela, kui taibatakse, et ma polegi noorhärra Garcia, vaid mingi blond tots," püüdis neiu majakaaslast üle trumbata.

Lance naeratas kergelt, kui Finley teda lohutas tema nime pärast. Ta oleks selle peale kohe tüdrukut suudelnud ja kes teab, äkki isegi veel pannud, aga siis ütles tüdruk veel midagi. Kutt naeris selle üle. "Okei, sinu võit," sõnas ta ning liibus neidisele lähemale, suudeldes tema huuli ahnelt. Kõige pehmemad huuled maailmas vist!

Hehee. Talle meeldis, kui tema võitis. Kellele ei meeldiks. Kergelt naeratades vastas Finley suudlusele. Lance on paras loom. Aga nii talle meeldis. Liibunud veel lähemale, kuigi see juba peaaegu võimatu tundus, süvendas neiu suudlust natuke. Lancelot, Lancelot, Lancelot, kajas noormehe nimi tema meeltes ning seda enam armus ta selle nime omanikku.

Lance lasi oma kätel omavoliliselt taas neiu kuuma keha avastada, sealjuures pigistas ta korra Finley tagumikku. Lance muutis suudluse ahnemaks ja keeras end tüdruku peale, et teda siis veelgi ahnemalt suudelda. Oh neetud, kus ta oli sellist tüdrukut igatsenud, ilma et ta ise teakski, millist tüdrukut ta igatses. Nooh, nüüd ta teadis.

Tundes, kuidas Lance'i käed mööda tema keha liikudes tema tagumikuni jõudsid, hakkas Finley itsitama, suutes selle kuidagi sujuvalt suudlusse sättida nii, et ta seda ei katkestanud. Asendivahetus sobis suurepäraselt, sest nüüd sai ta oma käed noormehe juustesse libistada ja suudlust sellel moel süvendada. See, mis kell oli ja kas keegi neid taga otsis, teda ei huvitanud. Tundus, nagu oleks Tarvilik Tuba aja peatanud.

Lance vastas suudlusele ahnemalt, tema käsi libises Finley rinnale ning pigistas seda. Lance tõmbus suudlusest eemale ning jagas musisid neidise põsele, liikudes musidega tema kaelale, mida ta siis ahnelt suudles. Teel tagasi huulte juurde peatus ta korraks lõua joone juures, mida ta õrnalt näksas, ning seejärel suudles ta taas ahnelt Finely huuli. Kapteni käsi tegutses aga mõnda aega majakaaslase rinna kallal, liikudes siis alla poole, üle neidise kõhu tema jalgevahele.

Uhuhuu.. Kui Lance tema põske suudlema asus ja sealt kaelale läks, lubas Finley endale ühe üürikese mõnumõmina, mille noormees taas üsna pea uue suudlusega summutas. Praegu võis ta olla lausa uhke, et kutt selline mängur oli - vähemalt ta teadis, mida teha, et oleks hea. Tundes, kuidas Lanceloti käsi mööda tema kõhtu niuete poole liigub, oiatas neiu vaikselt, kui mõnuvärinad läbi tema keha kihutasid. Oh sa kurat.

Mõnda aega neidist oma suudlustega hullutanud ja oma käega seal all talitanud, tõmbus Lancelot siiski suudlusest eemale, ning sisenes Finley'sse ühe jõulise tõukega. Aah, kui hea see oli. Ja nüüd ta ei pidanud enam nii õrn ka olema. Vist. No kui tüdruk ütleks talle, et ta võtaks hoogu maha, siis ta loomulikult võtaks. Aga hetkel liikus ta üsna kiires tempos ning vaatas majakaaslase sügavatesse sinistesse silmadesse.

Holy- Finley sõrmed klammerusid hetkeks Lance'i juustesse, kui ta valju häälitsuse kuuldavale tõi. This is madness! Lance oli tõeline loom! Ja nii sobis - ta oli alguses pisut kartnud. Enam ei mingit hirmu. See polnud enam valus. Neiu pilk püsis kindlalt noormehe pruunides silmades, kui tema sõrmed läbi kuti juuste liikusid, neid üha rohkem sassi ajades, ja ta mänguliselt enda huult hammustas.