madu vs lõvi

OT: Kinni
Lucy ronis mööda pikka treppi üles, astronoomiatorni poole. Tavaliselt ei lubata isegi prefekte öösiti sinna üles, kartuses, et midagi juhtuda võib, aga koolivanema äkilise haigestumise tõttu oli Lucy olnud nõus teda asendama ja tema eest muuhulgas ka astronoomiatorni üle kontrollima. Trepp oli pikk ja järsk, mis pani Lucy, kes oli juba viimased 45 minutit mööda koridore üksi ringi liikunud ja hulkuvaid õpilasi tagasi endi majade vastavatesse puhketubadesse käskinud, kergelt hingeldama - õnneks oli vaid paar astet jäänud ronida.

Ukseni jõudnud, märkas tüdruk, et see oli kergelt, peaaegu märkamatult praokil, mis tundus talle veider, kuna seda ust hoiti tavaliselt rangelt lukus öösiti, mil tunde ei toimunud.

Prefekt hoidis enda võlukeppi kindlalt peos ja avas tasakesi ukse.

Talle avanes kohe pilt poisist, kelle Lucy ära tundis kui ühe seitsmenda klassi Slytherinlase.

"Mida sa siin teed?" küsis tüdruk rangelt, üritades enda hingamist märkamatult rahulikuks tagasi sundida.

Matt ei teadnudki miks ta oli just astronoomia torni tulnud. Tavaliselt oli see üks neist kohtadest mida kontrollisid eelkõige koolivanemad ja pärast neid veel mõned prefektid, kellel oli viitsimist mööda neid kõrgeid treppe üles ronida. Kuid nii pohuistlik nagu seda slytherinlane oli, teda ei huvitanud isegi enda heaolu. Ta tegi asju nii nagu tahtis ja nagu talle meeldis.

Nooruk lükkas ukse enda ees lahti ja vaatas ringi. Ei olnud mingisuguseid kooli seadusekontrollijaid ega tallalakkujaid siin. Väga hea. Slytherini magamistoas ei suutnud ta kaua ka passida. Seal oli lämbe, tema majakaaslased norskasid ja tal ei olnud und nagunii. Ukse kinni lükanud, astus ta edasi ning liikus akna poole millel ta istet võttis ja siis välja vahtima jäi. See ei olnud talle omane, et ta jääb tähti imetlema. Ega ta seda tegelikult ei teinudki. Täpsemalt ta lihtsalt koondas mõtteid ja üritas natukenegi puhata. Ta ei olnud kunagi seltskondlik olnud ja üksindus oli poolvampiir jaoks justkui taevane kink.

Kui uks avanes, hingas Matthew sügavalt sisse. Neetud! Need lollid koolivanemad ja prefektid ikka ei oska sellest kohast eemale hoida, mis? Ta kuulas küsimuse ära ning isegi muigas endamisi. Tundus, et neiu, kelle poole ta nüüd ükskõikselt vaatas, oli väsinud pärast neid kõrgeid astmeid. "Istun," vastas slytherinlane oma jahedal ning ükskõiksel toonil. See oli kõigest dorklane. Kõigest prefekt ja sellistega tohtis küll ülbitseda. Nad ei saanud isegi punkte maha võtta ja see oli üks eelistest. Noor sltyherinlane ei pidanud sellist pisikest kärbest isegi austama.

OT: Tegelikult võivad prefektid punkte maha võtta küll, ainult mitte teistelt prefektidelt ja koolivanematelt mitte xD JKR ütles seda mingis intervjuus vms

Lucy kortsutas kulmu ning vidutas silmi poisi selgelt üleoleva käitumise peale. "Või nii, kas sa seda enda puhketoas, või veel paremini - voodis ei saa teha?" küsis ta jahedalt noormehe käest, sõrmed ikka kõvasti võlukeppi pigistades ja närvid pingul iga Slytherinlase äkilise liigutuse peale valmis ennast kaitsma.

Rahune... ta ei või sulle mitte midagi teha, ja isegi tema ei ole nii loll, et riskida sellega, et sa teda ründad, kui ta nii ohtlikul kohal istub. üritas prefekt ennast mõttes rahustada, silmi teise pealt võtmata.

OT: ma ei vaata intervjuusid o__o aga nvm. tänks

Slytherinlane muigas kergelt. Alati käitusid gryffindorlased temasugustega jahedalt, olgu nende vastus ükskõik missugune. Ta hingas sügavalt sisse ja vangutas pead. Kui nüüd aus olla, ta ei viitsinud täna isegi kellegagi vaielda. Isegi mitte mõndade dorklastega, kellega ta oli koridoris mitmeid kordi kokku põrganud. ning kui nad nägid Matthewi ükskõikset ilmet, said nad aru, et ta ei hakka vabandustki paluma ega midagi ütlema. Põhimõtteliselt olid kõik ta päevad samasugused.
Tuim ja pidevalt tuim.

"Häirin ma sind tõesti nii palju?" Noormees kergitas korraks kulmu ning pööras pilgu kõrvale. Ta ei pannud tähelegi kui pinges neidis oli. See võis tuleneda sellest, et ta oli üle kurnanud ennast sellega, et oli mitmest trepist üles liikunud. Ega Matt ju ei teadnud. Pealegi võis ju prefekt ise lahkuda kui talle slytherinlase seltskond ei meeldinud. Ega ta ju ei nõudnud kellegi kohalolekut siia.

Teise vastus oli Lucy jaoks nii üllatav, et ta puhkes korraks naerma. "Asi pole ju selles, kas sa mind häirid. Asi on selles, et öösel koolimaja peal olemine on keelatud ja eriti keelatud on viibimine astronoomiatornis. Ning minu, kui prefekti ülesandeks on karistada reegleid rikkuvaid õpilasi." vastas tüdruk Slytherinlase küsimusele õlgu kehitades, kuid ei lõdvendanud enda haaret, nüüd juba tillukesi sädemeid pilduvalt võlukepilt, mida ta isegi tähele ei pannud.

"See kas sa mind häirid või mitte, ei puutu üldse asjasse" lisas ta veel järelmõttena.
See poiss tundus veits imelik olevat. Tavaline Slytherinlane oleks Lucy juba ammu ära kaetanud prefektile vahele jäädes.

Matthew pööritas silmi. Ta oleks küsinud mida ta ise siis siin teeb kui astronoomiatorn on liiga ohtlik selleks, et seal üldse ringi liikuda, kuid ei hakanud sellise asja peale oma aegagi raiskama. isegi tema lõuad olid liiga väsinud selleks, et midagi ülbet vastu nähvata. Ta oli väsinud, kuid tal ei olnud tahtmist minna tagasi slytherini magamistuppa kus ta saaks magada. Ta pööras ennast täiesti tüdruku poole, jalad rippumas üle aknalaua ning muigas jahedalt. "Kuidas sa kavatsed mind karistada? Võtad punktid maha? Lööd mind oma sädemeid pilduva võlukepiga?" pakkus noormees välja.

Muidugi ta teadis, et viimast ei kavatse prefekt teha. Kõige suurem mida ta oli suuteline tegema oligi ainult eemaldama mõned punktid tema majalt. Nad ju vihkasid üksteist ja rivaalitsesid. See ei oleks mitte mingisugune ime kui ta eemaldaks 10-15 punkti temalt selle eest, et ta otsis vaikust ja rahu kusagilt mujalt.

Lucy kergitas kulmu, kui poiss ütles, et ta võlukepp sädemeid pildus, kuid vaatas siiski korraks alla. "sh*t!" ning lõdvendas enda haaret. Sädemetevool peatus.
Lucy punastas kergelt, kuid manas näole loodetavasti enesekindla ilme. "Ma võin su peale tunde jätta" ütles Lucy "Millegipärast tundud sa mulle kui inimene, kellele punktide mahavõtmine eriti korda ei lähe, ja me ei saa ju lubada, et sulle jääks kombeks öösiti tornides tähti vaatamas käia ja akna peal kõlkuda."
Prefekt küll ei soovinud teisega kauem ühes ruumis olla, kui vajalik, kuid akna peal niimoodi turnimine oli ohtlik!
"Ning, kas sa oleksid nii hea, ja tuleksid sealt akna pealt maha. Millegipärast olen ma kindel, et kui sa siit alla peaksid kukkuma satuks ma pahandustesse." lausus prefekt manitsevalt.

Noormees muigas, hakkamata nüüd varjama seda, et üle pika aja pakkus talle miski tõesti nalja. Tundus, et tüdruk ei olnud tõesti teadlik sellest, et tema puutoigas pildus sädemeid. Soss? Väga võimalik. Gryffindor oli igasuguseid sookolle täis. Muie muutus aga laiemaks ja ta turtsatas viimaks valjult:"Ja mida ma teeksin pärast tunde? Loeksin sinu asemel raamatut?" Kuid ta noogutas kergelt. Õieti ei huvitanudki teda maja punkti seis. Kõigil juhtub ja küll ta teenib need mõnes tunnis tasa.
Järsku purskas noormees valjult naerma ja ta vaatas üle õla akna poole, mis turvaliselt kinni oli. "Sa põed tõesti selle pärast, et sa satud pahandustesse kui ma alla kukun?" Slytherinlane kaalus seda võimalust. Vaevalt, et ta nüüd ära sureks. ta on poolvampiir siiski ja ta pareneb kiiremini kui teised. Kui inimesed murraksid kõik luud kukkudes, läheks tal ainult mõni ja ta oleks võimeline maanduma paremini kui seda tavalised surelikud teevad.

"Esiteks pole minul, erinevalt mõnel teisel vaja, et keegi minu eest õpiks." lausus Lucy taaskord jahedalt, pahaseks saades. Milline ülbus! Öelda, olgugi mitte otseselt, et ta on loll!
"Ja teiseks, ma olen kindel, et leian sulle loovamaid tegevusi, kui raamatu lugemine. Näiteks haiglasiibrite puhastamine ilma võlukunsti abita... või... Filchi piinamisriistade roostest puhastamine ja õlitamine Filchi järelvalve all. Loomulikult võlukeppi kasutamata" ütles tüdruk armsalt, kuid külmalt naeratades. "Kuidas need kõlavad?"

"No loomulikult. Juhul, kui sa seda kuulnud pole, siis eelmine Slytherini majavanem tappis siinsamas tornis eelmise sigatüüka direktori - endise Gryffindorlase. Tunduks võibolla kuidagi kahtlane, kui sa siit alla kukuksid ja surma saaksid, samas kui Gryffindorlane sinuga samal ajal tornis on, või mis?" ütles tüdruk tõsiselt, aru saamata, mis siin nii naljakat oli. "Igaüks arvaks, et ma lükkasin su siit alla, arvestades eeh... minu kalduvusi teisi vigastada, kui ma vihaseks saan" nentis Lucy seda, kui ilmselget fakti.

Matthewile jõudis alles nüüd kohale, et see kõlas vägagi solvavalt. Isegi vihjas sellele, et neidis võis rumal olla, kuid tegelikult ei olnud see üldse nii mõeldud. Kuid paistis, et neidis solvus tõesti selle peale. Ta hingas sügavalt sisse, pööritades sarkastiliselt silmi. Dorklased. Alati... nii idiootsed! "Kas sul on tõesti nii väga vaja mulle pinda käia lihtsalt sellepärast, et ma olen Sinu jaoks ebameeldival ajal ebameeldivas kohas?" Uuris slytherinlane, toon nüüd sama jahe kui neidise oma. Madu ja Lõvi, kui huvitavaks see võis nüüd küll kiskuda?

Samas ei kadunud tema muie mitte kusagile ja ta sirutas käe akna poole välja, lükates seda pisut. Aken paotus pisut ning värske ööõhk asus koheselt noormehe sassis juukseid rohkem segamini ajama. "Kas see poleks siis mitte väga hea kokkusattumus?" Järelemõeldes vist ikka mitte. Inimesed süüdistaksid neidu ja mitte keegi ei usuks teda sest vaevalt, et Matt hüppaks ise astronoomiatorni aknast välja. Ta ei olnud mingisugune suitsiidne idioot.

"Oii! palun nii vabandust!" hüüdis Lucy, teeseldes mõnitavalt alandlikkust "Ma ei teadnudki, et teie Kõrgeausus arvab, et koolireeglid temale ei kehti."

Lucy silmad läksid pärani, kui poiss akna avas, ning ta tõstis enda võlukepi "Pane.Aken.Kinni...Kohe." urises ta noormehe peale, võlukepp aknale (ning kuna Slytherinlane oli akna peal, siis ka temale) suunatud. See poiss oli juba küllalt tema aega raisanud ja Lucy ei kavatsenudki teise lollusega kaasa mängida ning riskida teise surmaga. See oli lausa naeruväärne. Kõikidest inimestest, kes oleksid võinud täna õhtul tornis viibida, oli tegemist lolli enesetapjalike kalduvustega, ülbe ning üleoleva seitsmendikuga!

Matthew kehitas õlgu. Tal ei olnud tegelikult mitte mingisuguseid eeliseid kui asi läks karistuse kandmiseni. Isegi vanade asjade õlitamine ei olnud nii hull kui teised seda väitsid. Jah, tüütu küll, kuid kõik saab ju tehtud. Ta pööras ennast taas akna poole ning lükkas selle veelgi rohkem lahti. "Vaata, mõtle nüüd loogiliselt. Kui sa loitsid, siis võib juhtuda see, mida sa nii väga kardad ja mis võib sulle pahandusi tuua. Ma lendan välja. Kui sa paneksid oma oksa ära ja ei vehiks sellega nii, et ähvardad omaendal silma välja torgata, siis hoidume me mõlemad õnnetustest," seletas noormees oma ükskõiksel toonil ning pööras ennast ringi, heites jalad aknast välja.

Jahe õhk värskendas tema näonahka. Just see, mida ta nii väga oodanud oli. Kui poleks nüüd seda totakat dorklast tema taga, oleks asi lihtsalt perfektne! Kuid ta tundis neidise verelõhna ning see justkui ummistas kogu ruumi. Veel üks hea põhjus miks ta soovis nii väga lihtsalt värsket õhku hingata. Pealegi ei olnud neidis talle keegi, kelle käske ta täitma peaks. Olgu ta siis prefekt või mitte, see ei muutnud tütarlast temast paremaks.

"Või lükkan ma su siit alla, aeglustan võluväel su kukkumist, muudan su mälu, teatan kõigile, et sa üritasid enesetappu, ja et ma päästsin su elu. Juhul, muidugi, kui minu oksake asja sassi ei keera ja ikka suudab nii rasket egot aeglustada." ütles Lucy, tehes järele poisi ükskõikset oh-kui-lahe-ma-nüüd-olin-ja-mind-tegelikult-üldse-ei-huvita tooni, kuigi tal sees juba keeras, nähes teist enda eluga mängides.
See lihtsalt pani kirsi sellele kohtumisele. Loomulikult, kinnise aknaga ülbitsemine ja ähvardamine oli nõme, aga teha seda avatud aknaga? See oli juba puhas lollus.
Ta paneb mind paluma, ma tean, et paneb. Kuradi troll, selline!
Lucy kees juba ärritusest. Oli näha, et poiss arvab, et Lucy on mõni tähtsusetu putukas lihtsalt sellepärast, et ta oli vanem ja Slytherinist.

"Sul on selleks vabad käed sest nagu sa näed, keegi ei hoia sind tagasi," sõnas Slytherinlane. See oli tõsi. Ta ei üritanud neidist ju ümber veenda, et ta tõesti ei teeks seda, mida ta oli just lubanud sest kui nüüd aus olla, keegi ei usuks eriti teda ka kui ta ütleks, et prefekt oli see, kes ta alla lükkas. "Ja kui sa leiad, et see on tark otsus mind siit alla lükata, siis ma ei sega sind. Sa võid seda kohe praegu teha. Kui ei, sa võid ennast natuke koguda. Meil on kogu öö aega. Saangi värsket õhku hingata, mis oligi tegelikult põhjus miks ma üldse siia tulin." Sõnas noormees pisut küll kibedal toonil.
Ta vaatas üle aknaääre ning pidi tõdema, et siit alla lennata poleks vist kõige toredam kogemus olnud. Kindlasti murraks ta mõned luud ja kindlasti haavaks vaene punapäine prefekt oma südametunnistust. Matt ei olnud talle ju õigusepoolest mitte midagi teinud.

Lucy kõndis poisi poole, kuni oligi nii lähedal, et oleks saanud tolle alla tõugata. "Kas sa tegelikult ka arvad, et ma teeksin seda?" küsis tüdruk vaikselt. Olgugi, et ta polnud andnud noormehele võimalustki mõelda, et ta EI oleks selleks suuteline oli ikkagi halb kuulata, kuidas keegi ütles, et Lucy võib kellegi külmavereliselt kõige kõrgemast tornist alla tõugata.
Lucy toetas ennast aknaraami vastu, nii, et vaatas Slytherinlase poole ning ohkas, kõik viha kadunud sama kiiresti, kui see oli tekkinud ja pettunud endas, et oli taaskord enda uhkusel ja vihal enda üle võimust võtta. Ta jälgis aknal istuvat poissi kõvera naeratusega "Sa paned mind paluma, et sa alla tuleksid ja enda puhketuppa läheksid, onju?"

Slytherinlane mõtles hetke. Milline gryffindorlane suudaks ära öelda võimalusele lükata oma vaenlane aknast alla? Vist mitte ükski. Kuid paistis, et prefekt teadis oma kohti, mis oli ka üks pluss noormehe silmis. Üks vähene pluss. Ta tajus, et neidis oli tema seljataga, kuid ei vaevunud ennast ringi pöörama. Selle asemel vahtis ta ainult enda ette. Ta ei saanudki aru miks tüdruk oli üldse nii kergelt alla andnud. Kuid muie ilmus ta näole, mis asendus kiirelt naeratusega, kuid ta vangutas pead.
"ma ütlesin sulle põhjuse miks ma siin olen ja ma ei taha, et sa paluksid, et ma tuleksin siit alla. Ma ei kuku alla, olen selles rohkem kui sada protsenti kindel," sõnas noormees vaikselt, leides, et praegu pole vaja valjult rääkida. Kes teab, äkki leidub veel mõni prefekt või koolivanem, kes uitab mööda Sigatüüka üksikuid koridore ringi.

"No sel juhul pean ma lihtsalt siia jääma, ja ootama kuni sa saad värske õhu mürgituse." ütles Lucy kindlalt. Kell oli palju, ja astronoomiatorn oli tema viimane koht, mida kontrollida, enne Gryffindori torni tagasipöördumist. Tüdruk aga ei kavatsenudki poissi kooli peale kolama jätta, selle eest võidaks tema märk ära võtta!
Pealegi, Lucy pidi ju piisavalt hea karistuse Slytherinlasele välja mõtlema.
Talle ei tundunud Filch ja haiglasiibrid üldsegi liiga karm karistus... juurdles Weasley küsimuse üle, mida ta poissi tegema paneb, samal ajal teda jälgides, otsekui pööraks poiss kohe ümber ja kisendaks talle vastuse. Võib-olla saadaks ta Hagridile appi Mörrile tähestikku õpetama... Metsavahi abiline võis üsnagi hirmutav olla...

Matthew ohkas raskelt. Värske õhu mürgituse, seda muidugi. Kas keegi kavatseb tõesti tulla siia tossutama mingisuguse vana mugu mootorrattaga? Vaevalt. Ta toetas oma pea vastu aknaraami ega vaadanud oma seltskonnakaaslase poolegi. See pisike tüdruk ikka soovis vist ta tuju ära rikkuda. Loll laps! Kas ta lihtsalt ei võiks ära minna ja teeselda, et ta ei näinud siin mitte kedagi? Nii oleks nende mõlema jaoks kergem ja homme ignoreeriksid nad taas üksteist. Lihtne. Nad saaksid väga kergesti rutiinide juurde tagasi pöörduda, kuid ei, ta oli kindel, et gryffindorlane mõtles tema jaoks karistusi välja. Ta oli ju dork siiski. Endamisi pead vangutanud, sulges ta viimaks oma silmad, üritades hetkeks unustada neidise kohalolu ja mõelda natuke oma asjadest.

Lucy vaatas tähti ja mõtles, kuidas oleks kõige parem viis seitsmendikku karistada
Võib-olla peaks laskma Slytherinlasel endise Sigatüüka portreed puhastada... Onu Harry ja Ron'i jutte kuulates võis Snape päris vastik olla... ja kõik portreed vihkasid, kui neid puhastati. Ainult... onu Ron rääkis, et ta oli Slytherinlasi eelistanud ja kohtles neid palju paremini, kui teiste majade õpilasi. Äkki oleks ta selle vastu ka samasugune.
Hobugreifide järelt koristamine võiks ka üsna vastik olla...
Lucy pilk vilksatas noormehele, kui silmanurgast nägi, et too liigutas.
hah, poiss tundub ärritatud olevat... võib-olla vihkab ta ebamugavaid vaikusi? Lucy turtsatas selle mõtte peale vaikselt.

Vaikus. kui nüüd aus olla, siis palvetas Matthew, et see kestaks kauem, kuid ta ei osanud olla gryffindorlasega, kelle plaane ta juba aimas. "Kas sa mõtled endiselt kuidas mind karistada?" Korraks noormees muigas mõrudalt. Tal ei oleks erilist soovi tegelikult Mitte midagi teha. Isegi mitte puhastada omaenda seljakotti, mis oli vana prahti täis. Ta oli poiss ja koristamine ei olnud tema ala. sellega tegelesid tüdrukud ja muud sellel alal kogenud inimesed, aga mitte tema.

Tüdruk võpatas poisi häält kuuldes enda mõtetest välja. "Ei. Mul on juba karistus välja mõeldud." valetas tüdruk "Tegelikult mõtlesin ma hoopis, miks ma ikka veel tervelt siin olen" Ta vaatas jälle tähtede poole. "Enamik Slytherinlasi oleks kas ammu juba karjudes tornist minema jooksnud, või mind ära kaetanud. Ning kuna sina ei teinud kumbagi, mõtlen ma, kas sa oled lihtsalt teistest nii palju erinev, või ei ole sul väikeste tüütute Gryffindori prefektide vastu midagi." Lucy turtsatas, ikka veel noormehe poole vaatamata "Muidugi on ka võimalus, et sa saidki värske õhu mürgituse ja ei saa enam aru, mis toimub"

Slytherinlane pööritas kergelt silmi. Alati arvati neist kui kriminalistidest. Muidugi ta ei saanud varjata seda, et enamus tema majakaaslasi olid olnud kas Voldemorti kummardajad ning surmasööjad või siis väga õelad tegelased. Eriti veel dorklaste vastu, kuid pärast Sigatüüka lõpetamist oli kogu viha ja vaen kadunud ju. Siis ei olnud vaja enam rivaalitseda.
"Ütle mulle, mis kasu oleks siis kui ma kaetaksin su ära ja jookseksin karjudes minema? Hommikul leiaks su nagunii keegi üles ja sa saaksid kohe ära rääkida, et mina olin siin," arutas noormees, pöörates ennast prefekti poole nii, et ainult üks jalg nüüd üle aknalaua rippus. Teina oli vabalt aknalauale asetatud ja nüüd toetas ta oma käsi sellele.
"Pealegi ei näe ma sellel lihtsalt mõtet ja mul ei ole sinu vastu midagi sest hoolimata sellest kui vastikult sa minu vastu käitusid, oled sa minu jaoks endiselt täiesti tühi koht." Nüüd andis Matthew täiesti selgelt mõista, et teda ei huvitanud noore punapea solvangud ja mis kõige parem, siis teda isegi ei huvitanud kas tüdruk on siin või mitte. Noormees ju ei kutsunud teda siia, ta oli ise tulnud. Ja nüüd ei ajanud Matt teda minema ka, niisiis olid tüdrukul täiesti vabad käed. Pealegi ei olnud slytherinlane ähvardanud teda aknast välja lükkamisega. Naiivne gryffindorlane oli ise seda lubanud.

"Kas sa arvad, et ma kaebaksin kellegi peale, kes mind ära kaetas? Ma võin olla küll Gryffindor, aga see, kui sa mu kaetanud oleks, tähendanuks ainult, et ma ei olnud piisavalt keskendunud, või ka harvadel juhtudel liiga aeglane. Miks peaksin ma kellegi teise peale selle peale kaebama, et ma ise läbi kukkusin?" ütles Lucy tõsiselt, nägu läbitungimatu mask, otsides hajameelse pilguga taevast Põhjanaela.
Selle lühikese hetke jooksul leidnud, pööras tütarlaps enda tõsise pilgu blondile. "Kui see tõesti nii on, siis oled sa tõesti värske õhu mürgituse saanud."
oli tema ainuke vastus solvangule enne uuesti taevasse vaadates, seekord jälgides, kuidas üksik pilv aeglaselt kuu ette liikus.

Matthew võitles sooviga lüüa oma pea vastu seina. Miks pidid need dorklased alati targutama oma nõmedate vastustega? See tüdruk ei oleks mitte lihtsalt jõudnud ennast kaitsta. Ta lihtsalt ei oleks jõudnud oma võlukeppigi liigutada kui poolvampiir pomiseks juba võlusõnad, mis kaetaksid prefekti. Ta hingas raskelt välja, ise jahedalt muigama hakates kui ta järellauset kuulis. "Kas sulle meeldivad inimesed siis rohkem kui nad on ennast ära mürgitanud või sa räägid nii meelega selleks, et mind veel rohkem tüüdata?" uuris slytherinlane. Paistis, et prefektil endal oli mürgitus kui arvestada seda kui suur oli neidise soov ta aknast välja lükata. Jõi ta enne mingisugust nõiajooki, millele oli lisatud väike mõrvamiskompleks? Väga vabalt.

"Sorry, aga isegi Sigatüükas on häälte kuulmine hullumeelsuse märk. Ning kui mind olemas ei ole, siis räägid sa praegu iseendaga." vastas Lucy kuivalt. "Kusjuures mulle üleüldse inimesed eriti ei meeldi. Lihtsalt nõme, kuidas nad üksteisega käituvad." pomises tüdruk enda vastuse jätkuks pead vastu aknaraami toetades. Päev oli pikk ja väsitav olnud ning see vihastumine oli samuti teda kergelt väsitanud ja see poiss pani tal pea valutama. Miks ta ei võinud lihtsalt olla nagu iga teine normaalne inimene ja enda puhketuppa minna? Kell oli vist juba päris hiline. Kell oli pool kaksteist, kui Lucy enda ringkäiku alustas ning kuna ta ring oli tavalisest poole pikem, pidi kell praegu vähemalt üks olema, ning arvatavasti kõvasti rohkem.