madu vs lõvi

"Ja mulle ei meeldi ülbed gryffindorlased kes tulevad lihtsalt õiendama sest mõni laps tahab rahulikult värsket õhku hingata," kaebas nüüd noormees samuti. Kui nüüd aus olla, siis oli see ka üks vähestest asjadest mis teda tegelikult häirisid. Matthewit ei huvitanudki kas prefekt üldse sõimas teda või mitte. See oli ju kõigest dorklane. Kuid tal hakkas see jama juba üle viskama. Noormees tõmbas oma jala aknalauale ning tõmbas akna kinni, sulgedes luugi valju kolksatusega. Las kuulevad teised koolivanemad, et keegi on väljas. Teda ei huvitanud. Siis hüppas ta rahulikult maha ja sättis pisut oma lohakaid pükse ja särki.

"No, palun vabandust onju, kui ma sind häirisin õhu hingamisel." ütles Lucy, kes puhtalt väsimuse pärast vihaseks ei saanud teise jämeda käitumise peale. Aga vähemalt hakkas poiss liigutama ning loodetavasti läheb enda puhketuppa. Tüdruk surus haigutuse alla, millest tal silmad veidi vesiseks korraks muutusid. "Kas sa nüüd hakkad lõpuks minema?" Küsis ta siis, ennast sirgu ajades.

Matthew irvitas endamisi. Gryffindorlane palub vabandust slytherinlaselt? Kui armas. Lausa imestama panev sest selliseid juhtumeid võis ühe käe sõrmedel välja lugeda. ehk siis neid ei juhtunudki peaaegu. Kuid ega noormees ei teadnudki ju tegelikult teiste majakaaslaste eludest. Võib-olla oli kellegil mingisugune teema dorklasega? See võis väga huvitavaks kujuneda sest kogu see varjamine ja teesklemine, et nad isegi ei tea üksteist... "Vabandus on vastu võetud," lausus ta õlgu kehitades, kuid vangutas siis kiirelt pead. Tal ei olnud plaaniski tagasi puhketuppa minna. Mitte praegu. Ta oli lihtsalt aknalaualt maha hüpanud, mitte teavitanud, et lahkub. "Aga sina võid minna, ma ei hoia sind tagasi." Ta pööras ennast ringi selleks, et nüüd prefekti nägu ja reageeringut näha. Ta isegi aimas, et käib väga närvidele, kuid kuna tegu oli täiesti võhivõõra tüdrukuga, siis tal ei olnud mitte midagi selle vastu kui ta hakkab pinda käima.

Lucy pööritas teise vastuse peale väsinult silmi. "Miks sa ei võiks lihtsalt tagasi puhketuppa minna ja saame mõlemad üksteisest rahu?" Oli ju nähtav, et poiss pidas Lucyt tüütuseks ja ausalt öeldes tahtis tüdruk juba ammu sellisest ebameeldivast seltskonnast pääseda.
Mida mu vanemad ütleksid, kui nad teaksid, et ma olen veetnud viimase tunni koos vanema, Slytherini poisiga astronoomiatunnis. Öösel! Ja ma isegi ei tea ta nime!
Lucy köhatas "Ja pealegi, mis su nimi on?" küsis ta ning lisas kiiresti "Et ma teaksin, kellele ma peale tunde jäämise olen määranud, juhuks, kui sa kohale ei ilmu ja on vaja sellest kellelegi teatada muidugi."

"Miks sina ei võiks lihtsalt ise uttu tõmmata ja oma elu edasi elada mitte siin oma väärtuslikku aega kulutada ja minuga rääkida?" nähvas ta järsku, pöörates ennast prefekti poole. Loll tüdruk, kas ta tõesti ei aima, et noormees ei viitsi temaga kaklema minna. Veel vähem öösel. Kui ta nüüd arvas, et ta on väga tähtis vaid tänu oma algsele prefektitiitlile, siis ta eksis. Matt ei hakanud mitte kellegi taldu lakkuma. Ning ta ei lähe täna öösel puhketuppa. "Matthew Hunter. Jäta see nimi meelde sest loodetavasti pead sa seda nime mõnele professorile kordama," lausus ta jäiselt ning tõmbas ukse kerge liigutusega lahti, mis siis, et see oli ilmselt kaalult pool temast. Ning seekord ütles ta juba rahulikumalt, peaaegu paluval toonil:"Kas sa palun nüüd lahkuksid ja läheksid ning kurdaksid mõnele professorile või koolivanemale seda, et mõni slytherini tüüp on väljas? Ma tõesti, tõesti, ei taha kellegagi rääkida ja veel vähem tahan ma omale peavalu."

Lucy pani vastu soovile jalgu trampida "Arrrrrgh! Kuidas sa aru ei saa!? Asi pole selles, kas ma sinuga rääkida tahan või mitte! Kui sa tuleksid päeval ja hakkaksid rääkima, siis ma ka räägiksin sinuga, ja ma ei arvaks, et see on aja kulutamine! Asi on selles, et sa rikud praegu vähemalt kahte koolireeglit, ja tänu sellele rikum ka MINA koolireegleid!" turtsus tüdruk ärritunult. Kuidas see idioot sellest ikka veel aru ei saanud?

Weasley kuulas Matthewi tooni kulmukortsutusega ning vastas juba veidi rahulikuma hääletooniga. "Ma juba ütlesin, et ma ei kavatse siit tornist ilma sinuta lahkuda." ja tüdruk ristas enda käed rinnal. "ja peavalu vastu aitaks võibolla rahulikult olemine. Mille alla kuuluks ka mõnus jalutuskäik tagasi Slytherini vangikoobastesse."

Matthew hingas valjult välja, tühjendades oma kopsud viimsestki hapnikuraasust ja pööras oma hallid silmad tütarlapselt ära. Neetud! Need dorklased ikka oskasid tema tuju nulli viia. Korraks kaalutles ta kasvõi tüdruku hammustamist, kuid ei, ta ei oleks isegi seda väärt. "Ma ei hoia sind kinni. Lase jalga ja ära siia tagasi tule," vastas slytherinlane seejärel üsnagi ükskõikselt. Tõesti, kas keegi hoidis tütarlast kümne küünega kinni, et ta oli võimetu paigalt liikuma või ta tõesti kartis koolireegleid rikkuda? Matt igatahes seda ei kartnud. Ta oli ööloom ning tal oli õigus käia nii hilja väljas. Mingu see loll prefekt siis kohe direktori juurde ja rääkigu temaga sel teemal. Arvatavasti saab ta siis asja selgeks. Kuid seda muidugi vaevalt. Kõik gryffindorlased olid nii naiivsed ja lollid.

"Minu peavalu aitab värske õhk, mida sina oma kohalolekuga reostad," sõnas noormees süngel toonil. Oh ei, ta ei vihjanud sellega, et tüdruk haises või midagi. asi oli pigem tema veres. See ei olnud just üks neist, mis oleksid tema suu vett jooma ajanud, aga ta tõesti ei soovinud, et ta peaks viibima mõne inimesega suletud ruumis.

Lucy krigistas hambaid. Kui loll saab ikka olla? "Kas sa oled kurt?" ütles ta veidi valjemini, kui tavatoonil. Ausõna. Senini polnud Lucyl suuremaid probleeme Slytherinlastega olnud, aga sellist mõtetut tüüpi nägi tüdruk vist küll esimest korda. Merlin! Kõndigu tagasi puhketuppa, kui raske see ikka olla saab?!

"No tõesti, tänud sellise ilusa kommentaari eest. Kes oleks võinud arvata, et Slytherinlased sellised härrasmehed on" ütles Lucy, sarkasmi igast silbist lausa tilkumas. Korraks vilksatas neiu mõttest läbi, enda öökull, Iris, kohale kutsuda, ning sõnum direktrissile saata. Kuid see ei oleks vist piisavalt mõjuv. Muidugi võis tüdruk saata ka sõnumiga patronuse, mille põhimõtet oli tüdruk kodus uurinud tädilt ja vanematelt. Aga esialgu mõtles ta, et proovib veel korra ise hakkama saada.
"Hea küll. Sa ei lähe puhketuppa. Aga vähemalt lase siit jalga. Siis ma saan vähemalt teeseldagi, et sa läksid enda puhketuppa." tegi Weasley Mattile ettepaneku. Mitte, et tüdruk seda teeks. Lucy saadaks esimese asjana, kui poiss silmapiirilt kadunud oli kellelegi sõnumi, kes noormeest nagu kord ja kohus karistaks.

Slytherinlane ohkas vaikselt. Neetud, naised oskasid ikka nii lollid ja mõistmatud olla! Oli neil mingisugune ajupuue või midagi? Kohe kindlasti pidi ta ju Tema kallal õiendama, eks ole? Ta ei vastanudki esimesele lausele, hoidudes järjekordsest solvangust, mis tema keelel oli. Selle asemel ta lihtsalt vaatas tuima pilguga tütarlast ning pööritas viimaks silmi. Võib-olla oleks tõesti lihtsalt targem siit minema minna, kuid mitte puhketuppa, vaid kusagile välja?
Ning tundus, et nad olid jõudnud kompromissini. Ta läheb siit minema ja pisike prefekt saab ära minna ja kitse panna. Ta küll ei olnud seda öelnud, kuid Matt aimas, et ta teeb seda. Kes ei olekski teinud seda mõnele Slytherinalsele selleks, et talle karistus määrata? matthew muigas jahedalt ja tegi kerge kummarduse prefekti ees:"kui auline preili seda soovib," lausus ta oma siidisel häälel ning pööras neidisele selja, hakates trepist alla minema.

Matthew Hunter oli ajukääbik. Selles oli Lucy nüüd täiesti veendunud. Tühi pilk, asjadest mitte arusaamine. Idioot, lihtsalt.
LÕPUKS! Jumal tänatud, poiss läks lõpuks siit minema. "Jah auline preili soovib seda väga." vastas ta täiesti tarbetult teise ütlusele - ta oli lihtsalt nii õnnelik, et ta saab nüüd magama minna, et teda absoluutselt enam ei huvitanud midagi peale selle, et teine lõpuks ära läheb. Lucy järgnes poisile treppidele, lukustades ukse hoolikalt nende taga. Treppidest allaminek oli nii palju lihtsam, kui eelnev ülesronimine. Kui poiss poleks eespool rahulikult ja väärikalt kõndinud, oleks tüdruk kindlasti trepist alla keksinud, kuid praeguses seltskonnas oli see võimatu, Matt oleks kindlasti teda lapsikuks pidanud ja naerma hakanud.
Peale üsna pikka laskumist jõudsid nad tagasi koridori. "Noh, head teed siis sulle. Ja ära unusta, sa jääd peale tunde, hommikul sadan öökulli täpsema informatsiooniga." lausus prefekt lõbusalt, ning pöördus, et Gryffindori torni poole astuma hakata.

Matthew pööras ennast ringi kui ta kuulis tütarlapse sõnu ja hakkas vaikselt naerma. "Ma lihtsalt tahan su nägu näha kui sulle põhjendatakse, et Mul on direktori ametlik luba hilisel ajal väljas käia," sõnas poolvampiir. Ei, ta ei varjanud isegi seda, et ta on ööloom. miks ta peaks? Mõned hakkasid teda seetõttu austama, mõned aga kartma. Teda ei huvitanud küll kes mida teeb, lihtsalt peaasi, et nad tema eraelus ei surgiks.
"Soovib ehk prefekt, et ma saadaksin ta nüüd Ohutult puhketuppa?" uuris slytherinlane oma siidisel toonil. naiste puhul see toimis. neile meeldisid härrasmehed.

Lucy peatus poole sammu peal, kui seda kuulis ja pööras siis ümber: "ja miks sa seda mulle kohe alguses öelda ei võinud?!" küsis ta pahaselt. Muidugi oli Lucy nendest erilubadest kuulnud. Direktor oli neid andnud vampiiridele, mis tegi öösel tavaõpilastel väljasolemise veel ohtlikumaks. Lucy ei kartnud eriti vampiire, kuigi oli alati arvanud, et võib kohutavalt ebamugav ühe seltskonnas olla. Lucy tädi, Hermione ja onu, Harry olid alati tüdrukule rääkinud, et kunagi ei tohi suhtuda teistsugustesse inimestesse eelarvamustega. Ning noor Weasley oli alati üritanud seda mõtet järgida.
"Ma arvan, et ma olen võimeline ise ka hakkama saama. Ma arvan, et sa minu verd eriti ei taha, ning sel juhul pean ma ainult ennast needuste eest hoidma." mossitas prefekt ikka veel. Kui matt oleks kohe öelnud, et tal on eriluba, oleks kõik see vaidlus olemata jäänud ja Lucy oleks juba ammu voodis olnud.

Matthew muigas kibedalt. Kust tema pidi teadma, et tüdruk teadis sellistest asjadest. Järelikult oli direktor neid maininud, mitte öelnud nimepidi kes kuna väljas tohtis olla. Kuid nüüd kuna paistis, et tüdruk oli pisut rahunenud, oli tema kord hakata närvidele käima. "Oled kindel?" uuris ta, astudes neidisele lähemale ning muigas kergelt. "Minuarust lõhnad sa vägagi isuäratavalt..." alustas ta, peatudes tema ees ning lükates tema punased juuksed õrnalt üle õla. Ei, tal ei olnud kavas väikest tüdrukut hammustada. Ta lihtsalt tahtis natukene kiusata, õrritada ja mängida. Ja nüüd kui nad on tõesti kahekesi ja ainuke inimene, kes veel ringi liikus oli ka Ravenclawi koolivanem, kes läks just puhketuppa, võis ta teha mida tahtis.

Lucy sundis ennast kindlalt paigale jääma, kui vampiir talle lähenes, ning ta juukseid kaelalt eemale lükkas. Tüdruku süda hakkas kergelt kiiremini lööma. Weasley oli üsna kindel, et poiss talle midagi ei tee, aga alati oli olemas väike võimalus, et midagi võib juhtuda.
"Täiesti. Kui sa said minuga koos nii kaua ühes ruumis olla, mulle midagi tegemata, siis kindlasti ei lõhna ma nii isuäratavalt sinu jaoks." ütles Lucy, kuid vampiirile mitte päris otsa vaadates.
Rahune... ta ei tee sulle midagi... üritas neiu endale sisendada, et südamelööke ja hingamist rahulikumaks saada.
Lucyl oli ainult mingi hägune idee, kuidas vampiirid tegutsesid. Kõik, mida ta nendest teadis, oli ta raamatutest lugenud. Raamatutest, mis tavaliselt polnud vampiiride endi kirjutatud, ning seetõttu ei olnud kuigi usaldusväärsed.

Matthew tõi kuuldavale ühe lühikese ja rõõmutu naeru ning ta hingas sügavalt sisse. Kui nüüd järele mõelda, siis ta isegi lõhnas Väga isuäratavalt. Tütarlapse süda tagus ärevalt ning see muusika jõudis kiirelt tema kõrvuni, pannes ta tahtma kasvõi siinsamas tantsu lööma. "Astronoomiatornis oli aken vahepeal lahti, mäletad?" küsis ta vaikselt, tõstes oma käe ja asetas oma sõrmed ettevaatlikult neidise arterile, ise endamisi kergelt naeratades. Veri tagus vastu tema sõrmi nii paluvalt. Lihtsalt jumalikul moel anus, et noormees oma kihvad tütarlapse kaela sisse lööks.

Lucy kahvatus, kuuldes Matthew'i sõnu ning võpatas, kui noormehe jahedad sõrmed tema kaela puudutasid. Poiss nägi välja, nagu ta tõepoolest võiks sealsamas talle kihvad sisse lüüa.
"Sa ei teeks seda." ütles Lucy, kuigi veidi vähem veendunud tooniga.
Kas vampiir muudaks ta endasuguseks, kui ta tüdruku verd imeks? Kas see tapaks Lucy? Võib-olla imeks vampiir temast hoopis võluväe välja? Kõik olid erinevad stsenaariumid ja versioonid raamatutest loetust, mis läbi neiu pea tormasid.

Nooruk naeratas leebelt, silmitsedes nüüd hoopiski prefekti nägu, mitte tema imelist kaela, milles peitusid kõik need veresooned. Nüüd vaatles ta tütarlapse kartlikke silmi, ise imestades kuidas neidis teda nüüd pelgas ja enne oli ta täiesti teistsugune. Lausa vihkav tema vastu. Kuid naeratus ei kadunud kusagile ka mitte siis, kui neidis vägagi enesekindla lause ütles, kuigi tema kõrv tabas aga üht teist asja. Ebakindlus. Ta kartis, et Matthew teebki seda. Ja ta teeks. Kuid ta ei pidanud muretsema. kui ta hammustaks, jooks ta ainult verd ning mitte midagi muud ei juhtuks. Ta silitas õrnalt arterit tütarlapse kaelal, ise valmis oma küünega neidise kaela sisse lõikuma, et sealt natukenegi seda magusat verd välja saada. "Ära ole selles nii kindel," sõnas ta vaikselt, leebe naeratus väsimatult valgetel huultel püsimas.

Tüdrukut läbis kerge värin, tundus nagu oleks see punkt, kus poisi sõrmed teda puudutasid kuidagi eriti tundlik. Lucy tundis peaaegu ise enda veresoont tukslemas seal punktis ja noormehe sõrmede kerge puudutus tundus peaaegu valus.
Lucy soovis praegu kõigest hingest, et Matthew lõpetaks selle mängu.
"Mida sa sellest saaksid kui sa mind hammustaksid?" küsis tüdruk vaikselt, kuid otsustavalt, poisile otsa vaadates. "Mitte midagi. Ja sellepärast ma arvan, et sa ei teeks seda." Olgu kuidas on. Kui poiss otsustas seda teha, siis ei oleks Lucy teda arvatavasti takistada saanud. Ning kui tüdruk pidi praegu surema või misiganes, siis otsustas ta vähemalt sirge seljaga minna, nagu inimesed, kellest tema vanemad ja onud-tädid nii palju rääkisid. Isegi, kui neiu käed värisesid ja süda peksis meeletult.

Tüdruk kartis. Seda ta oligi oodaud. Koheselt kergitas ta pisut oma kulme, kuulates neidise sõnu. Tegelikult saaks ta tütarlapse verest nii mõndagi teada. Ta saaks teada kellega tegu on, kust ta pärit on, mis ta nimi on ja kes ta vanemad on. Kuid nagu see kõik huvitaks teda. Matthewil ei olnud tegelikult mitte mingisugust vajadust teda hammustada, kuid õrritamise nimel... Ta oli selleks võimeline. Ta libistas oma mõlemad käed nüüd prefekti põskedele, ise samas üllatudes kui soe keegi olla sai. Tema oli sündinud juba sellisena ja varsti saab ta oma isa verd selleks, et muutuda täisvampiiriks. Ning siis on ta täielik surematu. "Ei, ma ei hammusta sind," lausus ta, naeratades punapeale leebelt. Ebaslytherinlaslik, kuid keegi ei saa ju sellest teada, ega? "Aga ma arvan, et sa peaksid nüüd puhketuppa jooksma." eemaldus ta tüdrukust paari sammuvõrra ja lasi oma kätel lõdvalt külgedele langeda.

Lucy hingas rahustavalt sisse ja välja, peale Matthew'i ütlusi. "Aitäh. Ja... palun vabandust" pomises tüdruk siis, põrandat vaadates ja enda kingi väga huvitavaks pidades. Poiss oli näidanud neiule, et Lucy oli tõesti veidi ülbelt ja üleüldse ohtlikult käitunud. Tagasi Matthew'ile otsa vaadates ta juba naeratas "Aga peale tunde jääd sa ikkagi. Luba või mitte, Astronoomiatorn on keelatud" ütles tüdruk, lehvitas teisele, pöördus siis nüüd juba teist korda ja hakkas Gryffindori torni poole kõndima, pea pulki täis. Miks vampiir niimoodi käitus? Ühel hetkel oli ta verejanuline ja hirmus, ja teisel... peaaegu täiesti tore. Sel öösel ei saa ta kindlalt und, see oli kindel. Mitte, et see väga oluline oleks. Kell oli kindlasti juba nii palju, et paari tunni pärast peaks ta tõusma ja hommikusöögile minema.

OT: ma eemaldasin Ethani postituse sest tegelikult oli see teema algselt minu ja Lucy jaoks mõeldud. AINULT.

Matthew kergitas kulmu kuid ei öelnud enam midagi. Tütarlaps vabandas, kuid mille pärast? Selle tõttu, et ta oli ülbelt käitunud? Väga armas, kuid enamus gryffindorlasi käitusid Slytherinlastega nii. Ka karistuse osas ei öelnud ta absoluutselt midagi. Ta lihtsalt tahtis näha professorit, kes oleks pannud vampiirile karistuse sellepärast peale, et ta oli öösel ringi liikunud. Vampiir. Ta vaid muigas kergelt ning saatis neidu pilguga kuni ta nurga taha kadus. Siis aga pööras ta rahulikult ennast ringi ja jalutas mööda koridori endale tundmatusse suunda. Eks ikka sinna kuhu jalad viivad.

OT: Teema lukku!