History is written for idiots to repeat

Võlukunsti ajalugu, jee-jee, oli Finley üks kirstunaeltest - talle meeldis nii väga keset tundi avastada, et tema õpik on maha jäänud, või lihtsalt magama jääda. Pealegi olid need professorid, kes pidevalt vaheldumisi rääkisid - how annoying can someone be? -, mingid kriipsterid, kelle tunnis ei saanud üldse mitte midagi, ee, tunnivälist teha, ja tundus ka, et mõelda. Nüüd oli tal kaelas korralik essee mingil mindfukc teemal, millest õpikus kirjas vaid kaks sõna, ja just seda oli gryffindor läinud raamatukokku tegema, otsinud endale hunniku raamatuid, mis tundusid kasulikud, peaaegu jala ära murdnud, kui niisama siledal pinnal komistas, ja lõpuks sule ära murdis. Fukcing great. Suur õppetöötuhin sai kena punkti sellega, et Ophelia pani pea lauale, unustades tindipoti lahti ja oma blondi juuksesalgu musta vedeliku sisse (sest ta oli so cool like ja sai ikka mingi käkiga hakkama), ja jäi niisama lihtsalt magama. Surm sellele, kes teda äratama tulla julgeb.

Daniel seevastu oli üsna rõõmsas tujus. Mis saakski ta tuju rikkuda. Lance oli kenasti paranemas ja Nette'ga oli kõik hästi. Ussid polnud ka teda liialt kimbutanud, nii et miski teda nagu väga ei häirinud. Isegi mitte see ajaloo essee, mis tal koguni tegemata oli. Enamasti tegi ta need kõik esimesel võimalusel ära, aga viimasel ajal oli ta otsustanud, et ta võib lihtsalt vaba hetke oodata... ja muu aja enda tüdrukuga veeta. Nüüd siis suunduski Dan raamatukokku, kerge naeratus huulil ja ajaloo õpik käes. Kott oli tal küll ka kaasas, aga õpiku oli ta lihtsalt lauanurgalt haaranud ega viitsinud seda kuskile toppida. Daniel silmas üsna pea tuttavat blondi sasipead ja muigas lõbusalt, liikudes lähemale. "Kukuu.." sõnas ta kergelt naerdes, torkides Finleyt ribide vahele.

Oh snap. Finley ärkas üsna rahutust unest, kus Lance kordi ja kordi peksa sai, nagu mängiks keegi mingit filmiklippi over and over again, ning ta kibeles majakaaslasele appi, rusikad sügelesid... Ja torget tundes oli tema esimene reaktsioon haarata sellest, mis iganes teda torkis - milleks oli käsi. Danieli käsi, nagu neiu silmi avades tuvastas. Tema sõrmed klammerdusid ravenclaw' randme ümber nagu kruustangid ja sõrmenukid olid täiesti valgeks tõmbunud. Lahti lasta taipas gryffindor alles mõni hetk hiljem. "Jessas, anna andeks..." pomises neidis juuksesalku kõrva taha lükates, avastades siis, et esiteks tema pärgament, mille peal ta nii õndsalt maganud oli, ja teiseks tema käsivars, ja tema särk olid tindiga koos, sest tema juuksed olid tindiga koos. Igasuguse viisakuse sinnapaika jättes lasi Ophelia kuuldavale üsna krõbeda sõna, püüdes salku sõrmedega puhastada - geeniuste kuninganna. Tulutegur null ja segadus veelgi suurem... hakka uimase peaga midagi tegema. Lõpuks, andnud alla, heitis piiga nukralt pahase pilgu oma rikutud pärgamendile. "Ma sain sellega jälle hakkama."

"Okeiokei.. Ma enam ei torgi," sõnas Daniel kergelt naerdes, kui Finley ta käest kinni haaras. Pagana tugev haare ka väikese tüdruku kohta. Mitte, et ta mingi laps oleks. Lihtsalt.. Väike. "Ei ole hullu.. Ma peaks paremini teadma. Payton on mulle läbi une virutanud ka ja puha," muigas Dan, võttes siis neiu kõrval istet. Kogu tindine vaatepilt avanes ka temale ja kutt lihtsalt ei saanud muudmoodi kui naeris taas. "Vabandust, aga.. Jah. Kusjuures su juuksed näeksid päris head välja, kui kõik salgud sedasi otstest tumedad oleksid," kiitis Dan, viies siis pilgu samuti pärgamendile, kus ennist arvatavasti mõni kodune töö oli olnud.

Kus ta võlukepp nüüd on... Finley kobas oma lohvakate pükste taskuid segamatult, nagu poleks Danieli seal, otsides, kuhu kuradisse ta oma võlukepi jätnud oli - see segadus tuli ära koristada, tema sulg oli katki ja teist tal polnud, pärgamenti ka mitte ja ta nägi välja, nagu oleks kaheksajala ropsi sisse kukkunud. Danieli sõnu kuuldes tõstis neiu pilgu, jättes oma püksid rahule, ning hakkas justkui reflektoorselt juukseid näppima. No tal olid ilusad juuksed ja ta jumaldas neid enda juures kõige rohkem, eks. Pisut kahtlustava pilguga piidles Ophelia heledat salku, mis läks üsna sujuvalt (sest ta oli seda tinti ju sõrmedega laiali tõmmanud) üle sinakaks ja sealt mustaks, ning pidi möönma, et ravenil oli täitsa õigus - see nägi hea välja. "No jaa, aga ma ei valda seda peent kunsti, mida nimetatakse metamorfmaagiaks..." oli neiul argument valmis. Eta voilà, oleks tema juuksed just sellised, nagu ta neid ette kujutas. Muundamises õpitud loitsud ei tulnud talle esimese hooga üldse meelde. Selline tuisupea, nagu ta juba kord oli.

Daniel muigas lõbustatult ja võttis taskust enda võlukepi, koristades kõigepealt selle segaduse ära. Kõige peale pärgamendi vähemalt, sest tal polnud ju aimugi, mis seal enne kirjas oli olnud, nii et seda tagasi tuua ta ei sanaud. Vähemalt mingit loitsu meelde küll ei tulnud. "Me õppisime viimases muundamise tunnis ju juuksevärvi muundamist," muigas Dan, viibutades siis võlukepiga ja voila tõesti.. Kõik salgukesed olid nüüd samamoodi värvunud. "Algatad uue trendi veel sedasi."

Seal pärgamendil oli valitsenud tühjus, muidu oleks kogu Finley referaat tema näole jäädvustunud, kui ta facedeskis. "Ma magasin vist selle tunni ajal..." tunnistas neiu, jälgides, kuidas tema riided ja käsivars puhtaks said. "I had a long night." Jah, long night, millest poole ta istus aknalaual ja vaatas välja, sest ta ei saanud magada, mõeldes sellele, kuidas Lance'il läheb ja kas ta peaks teda ikkagi keset ööd vaatama minema, mis siis, et maadam ta majavanema juurde ajaks ja ta oma maja kahjumisse lükkaks. Kui tema juuksed otstest sujuvalt ilusa sinakasmusta varjundi said, hakkas neidis vasikavaimustusega neid siluma ja uurima, silmad säramas. "Oh! See näeb täiega lahe välja! Aitäh!" pahvatas ta, teenides ära raamatukoguhoidja etteheitva pilgu. Ups. Anna aga põhjust ja teda on kõik kohad täis. Nii lihtsakoeline ta oligi. Pilk pärgamendile, millel ilutses must tindirada, tõi ta maa peale tagasi. See neetud essee... "Ma peaksin magamiseks paremat aega valima, tõesõna..." porises Ophelia ühte avatud raamatut lähemale tõmmates. See, et ta tundide ajal oma väheks jäänud iluund tasa magas ja öösiti pead (ja südant) valutas, ei tulnud kuidagi kasuks tema õpingutele.

"Aiaiai.. Nii ikka ei tohi. Sealt õpib eluks väga vajalikke moenippe nagu näha," muigas Daniel. "Nagu näha, siis ei kulutanud sa seda õpingute peale. Miks siis pikk öö?" uuris kutt. Mine tea, äkki vaevas Finleyt mingi mure. Dan oli alati suur kõrv sõprade jaoks siiski. Finley elevuse peale hakkas kutt taas naerma. Poleks arvanud, et ta nii plikalik võib olla. Mitte, et see halb oleks. Naljakas lihtsalt. "Palun-palun," sõnas Dan viisakalt, sikutades siis enda kotist samuti pärgamendirulli välja. "Öö oleks soovitatav," muigas kutt neiu lause peale, koukides samal ajal kotisügavustest ka tindipotti.

Õpikus oli nii palju teadmisi, et Finley aju tegi kaboom ja juhtmed ühendasid end lahti - vot, ja siis lükkas ta raamatu koos tindise pärgamendiga kõrvale ning lasi endal poollamaskile lauale vajuda, ohates, nagu peaks ta kõiki maailma probleeme lahendama. Daniel on Lance'i parim sõber. Daniel on tema hea sõber. Ta ei saaks Chachiga rääkida, ja kellegi teisega ka mitte. "Ma olen Lance'i pärast mures," tunnistas neiu lõpuks, kui oli järjekordselt näole vajunud blondi-musta salgu kõrva taha lükanud. "Ja ma tunnen, et oleksin pidanud teda seal metsas aitama, sest ta jäi nii ebavõrdsesse olukorda..." Jaaaah, dream on, bonny lass, et sa sellele ussist kapile vastu saad... Aga ta oligi enesehävituslik. Ja naiivne. Ja lollakas. Ja blond. Ja mõtlematu. Ja mida kõike veel. Aga ta püüdis, tõesti püüdis.

Daniel sättis tindipoti ja sule lihtsalt kenasti lauale ja pärgamendirulli enda ette ning pöördus siis uuesti Finley poole. "Ära liialt ka end muretsemisega kurna nüüd.. Temaga saab kõik korda," sõnas kutt kerge naeratusega. Lance siiski.. Temaga sai alati kõik korda. "Ja sa aitasidki teda. Mida sa oleksidki teha saanud.. Kaklusele vahele astuda? Flynn oleks arvatavasti sulle ka virutanud," lisas kutt. Too peksis ju valimatult kõike, mis ette jäi. Daniel mõtles hetke, näol üsna kõhklev ilme, kuid noh.. Lance oli tema semu, mis natuke andis talle õiguse oma peas moodustunud küsimusega lagedale tulla. "Ta meeldib sulle, eks?" küsis Dan. Paljudele tsikkidele meeldis Lance, nii et see küsimus oli igaljuhul õigustatud.

Enam naelapea pihta tabada ei saaks. Danieli küsimust kuuldes tõmbusid Finley palged roosakaks. See oli üsna arusaadav, mis, arvestades seda, kui palju ta Lance'i ümber kargles nagu erutatud kutsikas, ja kuidas ta oli käitunud, kui ta noormeest haiglatiiba vaatama oli läinud, ja üldse... "Meeldib küll, jah," sõnas neiu keerutamata, kuid pisut kohmetunult - armastus ja kõik see värk polnud just tema eriala. Oleks see tema teha, ütleks ta kellelegi oma tundeid sellisel viisil, et annaks jalaga. Seda ta oskas. "Ja ma olekski vahele astunud," ägestus Ophelia hetk hiljem - vihastuda oskas ta ka, selleks polnud eriti palju vaja. "Oleks andnud sellele kuradi ussinahale nii, et tal eluaeg mu nägu meeles püsiks! Virutanud siis, I can take a punch alright!" And give one too.

Daniel naeratas kergelt, kui Finley järsku nii kohmetuks muutus ja lausa punastama hakkas. Nagu Dan ise juba. She learned from the best! "Kas Lance ka seda teab?" uuris kutt edasi. Ei usu.. Kutt oleks arvatavasti oma uue 'saagiga' kekutama tulnud. Tema ju teadupärast kuigi privaatne polnud taoliste asjadega. "Teeme nii, et järgmine kord sa ikka vahele ei astu, eks?" pakkus kutt Finley ägestumise peale. See ei lõppeks hästi mitte kellegi jaoks. Sest no pakkuge, mitu dorgikutti kõhklemata sekkuks, kui mõni uss naise vastu käe tõstaks? Arvatavasti terve maja.

Finley hingas pahinal välja - see oli tema (üsna tõhus) viis maharahunemiseks, teadupärast läks tal hulk aega, kui ta end üles kütta suutis. "Siis tuleb kindel olla, et seda järgmist korda ei tulegi..." mainis neiu vaiksema häälega; raamatukoguhoidja järjekordne killerpilk oli teda kui nool põlve tabanud. Better shut up, või nad visatakse raamatukogust välja. Tagasi suhteküsimuste juurde. Kisamise ajaks oli Ophelia end sirgu ajanud, aga mida chillimaks ta muutus, seda enam ta taas lauale vajus, no meeldis see aelemine jah. Ta oligi selline... laialivalguvalt rõõmsameelne. Emotsionaalne. Tabamatu ja pöörane ja napakas. Ta oli tema ise. "Vaevalt et ta üldse midagi teab..." porises neiu taasavastatud tusase häälega. "Ta sebib ju kõigiga, raudselt olen ma lihtsalt järjekordne verstapost tema mänguriradadel." Ei olnud ometi nii, et tal see crush üleöö tekkis - ei, ta oli noormeest juba nii aasta, või isegi poolteist, piielnud, jälginud, jälitanud, mida kõike veel. Siiani olid vaatlustulemused üsna nukrad.

"Nooh.. Tükk aega pole kumbki neist igatahes kaklemisvõimeline, nii et võime vast rahus hingata," muigas Daniel. Laurel vast ka tüli kiskuma ei tule.. Drew'l pole ka nagu põhjust. Jeah, nüüd tuli vist tõesti mõni aeg vaikust. "No siis anna teada talle kuidagi," pakkus Dan. Okei, tal polnud aimugi, mis sellest välja tuleks, sest noo.. Finley just pani ta mõtted sõnadesse. Lance oli mängur. "Siis ära lase tal endaga mängida," sõnas kutt kerge muigega. Nagu oleks see maailma lihtsaim asi. No tema ju ei teadnud, kui raske võis tüdrukutel olla Lance'ile vastu panna. Ta oli siiski hetero mees eks ole.

"Sa jätad sellest sellise mulje, nagu oleks see kõik kohutavalt lihtne." Finley sõrmed olid leidnud ühe sujuvalt heledast tumedaks mineva salgu ja mängis sellega - parim ajaviide. "Nagu ma võiks tema juurde minna ja öelda - hei, sa meeldid mulle, hakkame käima!" Oleks see vaid nii lihtne. "Ma ei saa sinna midagi parata, noh," muutus neiu iga sõnaga aina rohkem avatumaks; ta polnud sellel teemal muud teinud kui omaette mõelnud, ja nüüd valas oma hinge Danielile välja - aga see tunne, et saab kellelegi südant puistada, see oli nii... kergendav..."Ta lihtsalt jääb mulle pidevalt ette ja ma lähen täitsa lolliks kätte..." Ütleb inimene, kellel pole probleemi keset tundi kõva häälega naerma hakata või heast peast nagu mingi pudrukuul ringi kihutada, sest tal on selline tuju. Ta oligi üks lollus. "Ma ei tea, mida teha, ta ilmselt ei näegi mind."

"Noo.. Teoorias ongi. Praktikas ehk jah mitte nii väga. Aga kui sa oled valmis Flynnile tappa andma, siis ei tohiks Lance'iga rääkimine nii raske olla," muigas Daniel, sättides end siis väheke mugavamalt laua taha istuma. Ka pooleldi lösakil, toetades küünarnukki lauale ja pead käele. "No päris nii ei tasu ka öelda, lihtsalt.. Ma ei teagi. Kui sa temaga flirdid siis ta võtab seda ka mänguna. No muidugi sa saaksid temaga hoopis mängida. Aga see võib ka lõpuks tema võiduga lõppeda," arutles Daniel. It all made sense in his head. "Ohh, ma tean seda tunnet. Mul oli Nette'ga samamoodi ja ma ei arvanud elusees, et tal ka mingid tunded võivad olla. Aga näed nüüd," sõnas kutt naeratades. "Lance näeb kõiki tsikke. Vahe on lihtsalt selles, keda ta näeb ja keda ta vaatab."

"Mingile kuradi ussile olen ma valmis tappa andma une pealt ka, see ei ole eriti hea võrdlus," lükkas Finley Danieli võrdluse ümber. "Ma ei oska sellistel teemadel rääkida, mina suhtlesin varem poistega ainult kakeldes. Ja siis ei suhelnud üldse. Ja nüüd..." Oeh. Jah, suva, et ta lastekodust minema saades kombeid ja naiselik olemist õppima hakkas, kakles ta ikka edasi, sest ta oli oma ümbruskonna veidrik. "See on niiiiii raske!" lasi neiu kuuldavale dramaatilise ohke. Ta ei olnud dramaatiline. Tavaliselt. Kiire chill ja ta oli tagasi oma 'elu on raske ja saab mult jalaga näkku' hoiaku juures. "Ju siis ta mind ei näe, välja näidanud pole küll."

"Usu mind, ma tean.. Ma obsessisin Nette üle kuskil poolteist aastat enne kui ma seda reaalselt välja näitama hakkasin. Ja siis avaldus see ka ainult minu väga awkward olemises tema ümbruses," muigas Daniel. "Lihtsalt.. Ma ei tea.. Mine tema juurde ja suudle teda. Ja siis jaluta minema," pakkus kutt kergelt naerdes. Jeah, see paneks Lance'i küll rohkemat tahtma. "Kas ta sinuga siis üldse ei flirdi?" uuris Dan. Raudselt flirtis. Kutt flirtis kõigiga.

Suudlemise mainimise peale tõmbus Finley näost veelgi punasemaks, kui ta juba oli. "Hull oled? Ma ei suudaks seda..." ajas ta selle variandi tagasi. Flirt... "No flirdib küll, aga seda teeb ta kõigiga, kes nägemisulatuses..." Sest nii ju oligi, nii blond ta ka polnud, et selliseid asju ei märkaks. "Ma ei tea. Sa annad mulle nõu ja mina ei suuda neid nõuandeid järgida ja olen tagasi seal, kust alustasin."

"Raudselt suudaksid. Punaste põskedega küll, aga ära teeksid ikka," arvas Daniel. Finley lihtsalt alahindas end. "No siis flirdi vastu talle. See juba äratab ta tähelepanu, sest enamus tsikke langevad kohe ta käte vahele või saadavad ta kuu peale," muigas Dan. Temal oli muidugi lihtne õpetusi jagada samas. "No sa ei saa ootama ka jääda, et äkki kukub õnn taevast alla."

No võta kinni, kus sellel tüdrukul need emotsioonide piirid jooksevad, aga nii kiirelt, nagu ta oma tusatujju vajus, tuli ta sealt välja, otsustav pilk silmis. Just! "Siis ma teengi nii. Aitäh sulle," naeratas Finley end jälle sirgu ajades. Self-confidence restored! Nüüd aga... tagasi asja juurde. Ehk essee. See tuleb ära teha, olgu tal mis tahes mõtted peas. Võlukunsti ajalugu... Oh jah. "Aga vot see siin on lihtsalt pind perses," tunnistas neidis sõnavalikut jälgimata, osutades õpikule, mis endiselt avatud oli.

"Tore, kui aidata sain," sõnas Daniel lõbusa naeratusega. Neist kahest saaks täitsa nunnu paar ju. Lance'il on ehk nüüdseks sarved ka maha joostud ja puha. "Mis siin siis nii keerulist on?" küsis kutt pilku enda pärgamendile viies, haarates siis õpiku ja tehes selle sama koha pealt lahti. Ta polnud eriti teemasse veel süvenenud, aga õpikus ja muudes raamatutes peaks ju midagi ikka olema.

"Ma ei taju seda ajaloovärki, need aastaarvud ja asjad on kõik üks suur häma," kurtis Finley. Jah, nüüd meenus talle, kus tema võlukepp oli, ja ta sukeldus oma koti järele, mis tooli kõrval maas vedeles. Võlukepp käes, viipas neiu oma pärgamendi puhtaks ja sule terveks. Miks sellised asjad alati just temaga juhtusid? "Tähendab, ma ei suuda seda seotud tekstiks kirjutada, sest ma ei vii ühte ja teist kokku."

"Kujuta ette, et sa elasid ise siis kui need asjad toimusid. Ma kirjutan alati sedasi," pakkus Daniel. Lihtsam öelda kui teha muidugi. Aga kui ta kõik tegelased enda jaoks mugavdas, siis hakkas kõik palju loogilisemana tunduma. Kutt haaras õpiku kätte ja lasi silmadega üle teksti. Okei, seal oli üsna vähe infot. "Kui pikk see essee olema pidi?" uuris Dan. Ta kirjutas tavaliselt alati rohkem nagunii, nii et enamasti polnud see pikkus oluline, aga seekord vist küll kuigi palju kirjutada polnud.

Kujuta ette, et elasid sel ajal? Tule taevas appi... "Kaks jalga vist..." meenutas Finley. Ta oli tunni lõpuks üles ärganud, õigeks ajaks, et kuulda, mida ja kui palju nad peavad kirjutama. "Ma ei vea pooltki ära." Temal puudus see oskus võtta ja haarata tekstist vajalik info mõne silmapilgu jooksul. "Aita mind, paluuuuun..." tegi Ophelia kiunuvat häält.