It's time to duel

Kell oli tegelikult üsna palju ning õpilased oleksid juba ammu sel ajal pidanud oma puhketubades olema ning tegelema asjadega, millega ikka õhtuti tegeleti. Tavaliselt oleks ka Samara üks nende seas olnud ning ilmselt istuks ta hetkel Gryffindori puhketoas pehmel vaibal kamina ees, nõiajookide õpik lahti ning nina raamatus. Või siis olnud tüdrukute magamistoas ning kirjutanud enda päevikusse. Ühesõnaga, ta oleks olnud üksi ja tegelenud asjadega, mis tundusid tema jaoks nii tavalised.

Kuid seekord tahtis tütarlaps juhust kasutada, et kedagi eriti lossi peal enam ringi ei liikunud. Mõni koolivanem või prefekt kindlasti, kuid Samara oleks ilmselt end kuidagi välja suutnud vabandada. Tavaliselt ei kolanud ta ju öösiti lossi peal ringi, tal ei olnud ühtki rikkumist.
Seepärast otsustaski ta minna kahevõitlust harjutama, et enda kätt veidi praktiseerida. K.A.-s õppis ta küll nii mõndagi, kuid tema arust jäi seal praktiseerimisest väheseks.

Ta ei kasutanud valgust selleks, et mööda kõledat ja pimedat koridori kõndida kahevõitluse saali poole. Hiiglaslikest lossiakendest paistev kettataoline sügiskuu valgustas kõik piisavalt, et tüdruk näeks, kuhu minna, ilma, et ta end ära lööks.
Selleks puhuks oli ta endale selga valinud musta värvi siidist õhulised püksid, seljas oli tal tavaline must õlapaeltega top, millega ta tavaliselt magas. Jalas ei olnud tal midagi. Ta oli täiesti pidžaamas. Kui paljud slytherinlased ikka teda nägid, et teda tema õhukese ja tavapäratu riieti kohta norida saaks? Neidise pikad tintmustad juuksed olid kõrgesse hobusesabasse laotud ning üksikud salgud langesid vabalt tema õlgadele.

Loss oli külm ning tütarlapse nahale tekkis samasugune kananahk, kui siis, kui Darren oli teda hammustanud ning teda peaaegu elutuks imenud. Kaks tumepunast kärna asetsesid endiselt tütarlapse kaelal, kuid need ei olnud enam eriti märgatavad.
Viimaks jõudiski tütarlaps kahevõitluse saali. Ta sulges enda järel ukse ning hingas sügavalt sisse. Samal ajal, kui ta areenile astus, ilmusid tema ette puidust, rauast ning marmorist liikuvad kujukesed, kes neiu poole kive ning muid teravaid asju loopisid. Duell võis pihta halata. Hoides enda võlukeppi kõvasti peos, hakkas neidis kujusid loitsima.


ot. Mäksile.

Samara oli omadega liiga ametis, et midagi tähele panna. Ta oleks äärepealt ühe suure kiviga vastu pead saanud, kui see meeletu kiirusega tema poole tuhises, kuid neidis suutis selle kõrvalt eemale pigelda ning see lendas suure jõuga vastu seina, muutudes tuhaks. Tüdruku arust oli see väga hea treeninprogramm - kujud tundusid nagu päris vaenlased, kellega peaks võitlema.

Tüdruk jahmatas järsku, kuskilt hakkas igalt poolt järsku kive tulema. Neidise hing jäi järsku kinni ning ta pillas maha enda võlukepi. Kogemata. "Okei, stropp!" hüüatas tüdruk, tõstes käed püsti, vaadates suurte silmadega kivide poole, mis igast kaarest tema poole tuhisesid. Samara oli üsna kindel, et need ei jää seisma vaid lömastavad ta. Polnud kedagi ka, kes teda haiglatiiba viiks.
Kuid kivid jäid temast meeter enne seisma ning muutusid tuhaks. Tüdruk hingas pahinal välja ning libistas käe otsmikule, kui mõtlikult ühe paiga peal ringi kõndis, endal mõtlik nägu peas. Ta teadis, et õiges duellis ei tohi ta kunagi võlukeppi maha pillata!
Tüdruk korjas lumivalge relva maast üles ning pilku tõstes nägi ta teda. Neidisel oli tunne, et ta jookseb kohe minema. Max oli kõike seda näinud?

Samara tundis, kuidas kurgus kõik kähedaks kisub ning tema kahvatud põsed lõid õrnalt õhetama. Ta ei kandnud eriti selliseid rõivaid, mida ühe piltilusa noormehe juures kanda. Kuid ilmselt oli ravenclaw'lane sellega harjunud. Too oli tüdruku sõber. Ainus sõber. Kuid isegi tema ei teadnud, mis vaevas neidist. Samara polnud isegi temale oma pahedest ning depressioonist rääkinud.
Õrna naeratusega kõndis tüdruk noormehe juurde, toetades end seljaga vastu ust. Ta jälgis teda enda smaragdroheliste silmadega, mis selles pimeduses kassilikult kiiskasid, õrn naeratus huulil. "Ma ei teeks päris duellis kunagi nii," ütles ta kohe ära, et noormees teda õpetama ei hakkaks.

Samara kortsutas kergelt kulmu. Ta e i pillaks päris lahingumöllus enda võlukeppi kunagi, seda tüdruk teadis. Siis oleks olukord teine. Siis oleks ta palju valvsam ning ta ei laseks enda tähelepanu millelgil eemale hajutada oma vaenlastest, keda ta peaks loitsima, hävitama. Kuid antud hetkel oli ta justkui tunnetanud, et ta ei ole enam üksi.

Gryffindorlane ei imestanud selle üle, kuidas noormees teda kutsus. Samara teadis, et Maximillian on küllaltki naistemees. Vedas tal. Noormehel oli lööki. Tüdrukul aga mitte. No Samara ei olnud tegelikult vaeva ka näha viitsinud. Ta hoidus omaette ning ei huvitunud poistest ega üldse suhetest. Kuid samas, oleks tal keegi, oleks ta saanud võib-olla narkootikumidest loobuda. Isegi Max ei teadnud ju midagi tema sõltuvusest, mis siis, et Sam teda usaldas.

Tüdruk võpatas hetkeks, kui ta vastu noormeest oli, kuid ettevaatlikult asetas ta enda käed ümber tolle vöökoha, hoides enda pead tolle õlal. Ta sulges enda silmad ning naeratas õrnalt. "Ka siis, kui ma suren?" päris ta vaikselt. Surm. Tüdruk igatses seda nii väga. Ka seda ei teadnud keegi, peale Darreni vähemalt mitte. Kuid ka Darren ei mõistnud teda. Miks olekski pidanud, too oli ju slytherinlane. Neidis ohkas tasaselt. Oli väga veider olla enda siidist ööriietega keset ööd noormehega vaikses ning üksikus kohas. Mõte hakkas uitama, kuid tüdruk sundis end tagasi hoidma. Max oli tema sõber! Sõpradest ei tohtinud nii mõelda.

"Mida sa siin teed üldse?" päris Sam viimaks vaikselt, vaadates nüüd ravenclaw'lasele otsa.

Samara ilme muutus tõsisemaks, kuid tema haare noormehe ümber kramplikumaks. Muidugi. Ka Javier ei mõistnud. Keegi ei mõistnud. Tüdruku vanemad olid surnud ning sellepärast oli Samara lapsepõlves kaks aastat enda elust vaimuhaiglas veetnud. Teda ei käinud keegi vaatamas, sest polnud kedagi, kes seda teeks. Tüdrukul oli vend, kuid tema tuuritas enda bändiga kuskil Euroopas ringi ning teda eriti Samara tegemised ei huvitanud. Ainult siis huvitas, kui Samuelil oli vaja kedagi, kellega kräkki tõmmata. Samara oli just tema pärast sõltuvuses. Kuid ta ei süüdistanud oma venda. Oli ju Samuel olnud see, kes avas tüdrukule paradiisiväravad, pakkudes talle mõneks ajaks hea tunde. Selle üle oli gryffindorlane ainult tänulik.

Kuid kui noormees neidisest eemaldus, tegi seda ka Samara. Kellelegi ta end peale suruma küll ei hakanud. Tema pilk peatud noormehe näol ning tüdrukul oli tunne, justkui oleks miski teravat tema sisemust kriipinud. Ta teadis, et Max muretseb, kuid kui Samara oleks talle rääkinud, mis teda vaevab, oleks noormees temast lahti öelnud. Kindlasti. Ning tüdruk ei tahtnud taas üksi olla. Ta ei suutnud enam üksi olla! Ta vajas noormeest, sest too oli talle alati olemas olnud. Alati. Kuid oli asju, mida ta ei saanud kellelegi rääkida. Isegi mitte enda südametunnistusele. Kui paljusid kordi oli ta lubanud, et jätab maha ja nii paljusid kordi oli ta enda lubadust murdnud. Ta oli nõrk. Tal puudus motiiv.

Tüdruk astus noormehe vaatest eemale, kõndides akna juurde. Ta libistas enda käed aknalauale ning vaatas enda roheliste silmadega pimedat taevast. Sealt ei paistnud ei kuud ega tähti. Sügisene ilm oli pilvine ja vihmane. Praegugi tibutas vihma ning sadas akna plekkidele.
Tüdruk kuulas mõnda aega vihmasadu ning sulges viimaks pead langetades enda silmad. "Olen küll," lausus ta vaikselt süda ärevalt kloppimas. Kas ta peaks rääkima või vaikima? Riskima või laskma Javieril kahtlustes elada? Tõde. Alati oli tõde parem. "Vaata, ma... põhjus, miks mind nädalavahetuseti Sigatüükas ei ole, on see, et ma... ma olen end pilve tõmbamas." Tema sõnad muutusid vaevukuuldavaks sosinaks, kui ta enda pea aknalaual olevatele kätele asetas. Tal oli häbi.

Samara ei vaadanud noormehe poolegi, kui too tema kõrvale tuli. Ta ei tahtnud näha põlgust tema silmist. Tüdruk oli narkar, oli juba viimased poolteist aastat tegelikult olnud. Algul oli asi ainult alkoholiga piirdunud, kuid see ei rahuldanud tema vajadusi nii nagu kokaiin või heroiin või... Pulber viis ta teise maailma ning tüdruk tundis end õnnelikult. Vahel sai ta ette kujutada, et keegi on tema kõrval ning hoiab teda. Ning just sellepärast Sam seda tegigi: et mitte üksi olla. Kuid ta ei tahtnud. Muidugi ta ei tahtnud, et see oleks ainuke võimalus. Mitte, et see niisama oleks halb olnud, see rikkus ka neiu tervist. Ta oli tänu sellele pidevalt külmavärinates ning jõuetu. Vahepeal, kui ta liiga palju võtnud polnud, tundis ta võõrutusnähtusid ning need olid jubedamad. Siis nägi ta ka hallutsinatsioone, kuid ebameeldivaid. Ta oli isegi Max'i näinud, surnuna, üles pooduna.

Javier'i küsimus ei imestanud gryffindorlast karvavõrdki. Ka Darren oli temalt seda küsinud. Kuid tema oli pärinud seda pilkamisena. Too oli neiu üle naernud, sest too oli nõrk ning põgenes reaalsuse eest. Enam ta ei osanudki teisiti, isegi, kui ta oleks väga tahtnud. Võib-olla oleks Max teda aidanud? Kuid selleks oleks tüdruk pidanud pidevalt tema silme all olema, sest Samara teadis, et nõrkuse korral oleks ta läinud Siganurme ning taas endasse midagi süstinud. Tänu võlukunstile ei olnud neiu kätel ühtki süstimisjälge näha.
"Mitte lihtsalt hea tunde," vastas gryffindorlane vaikselt, rahulikult. "See paneb mind tahtma elada. Annab mulle motiivi mitte alla anda. Ma näen vahel ilusaid asju. Nagu.. ma ei tea. Sind enda kõrval nii nagu pole ma seda kunagi näinud." Ta pööras veidi enda pead, et saaks silmanurgast Javier'i poole vaadata. Viimaks langetas ta aga need taas. Ta surus enda käed rusikasse, et nende värisemist peatada. Kuid tulutult. Need ei värisenud ainult siis, kui nende käes oli võlukepp.

"Sa ei kujuta ettegi, mis minuga toimub. Ma olen inimvare. Eelmisel nädalal hammustas mind Da.... vampiir. Ning ta oleks mu äärepealt tapnud. Ma nägin juba teist korda surma enda silme ees ja mulle meeldis see. See ei ole normaalne. Aita mind, Max. Ma ei saa enam, aita mind." Nende sõnadega pöördus ta noormehe poole ning embas teda jõuliselt, pigistades enda silmad kõvasti kinni.

Samara naeratas endamisi. Ta ei olnud kunagi kahelnud sellega, et Max tema kõrval olnud on. Nad olid juba aastaid sõbrad olnud ning tüdruk oli selle üle nii tänulik. Noormees oli ainus, kes oleks saanud ning võinud tüdrukut mõista ning Sam usaldas teda, täielikult. Olgugi, et too oli paras naistemees, oli tal siiski hea süda. Neil oli alati midagi ühist olnud ning nüüd käisid nad lõpuklassides. Tüdruk lootis teda ka pärast kooli lõpetamist näha. Paari kuu pärast saab ka tema kaheksateist, selle päeva oleks ta soovinud noormehega pidada. Kedagi teist tal ju ei olnud.

Naeratus ei kadunud ka siis, kui ta noormehe edasisi sõnu kuulis. Ta vajus tema sülle ning hoides enda pead tolle rinnal, kuulas tütarlaps libahundi südamelööke. Oli hea kuulda, kuidas süda lõi. Darrenil see seda ei teinud. Tema süda oli jäine ja surnud. Samara soovis, et tema oma oleks ka, kuid Javieri pärast ei olnud ta endale midagi teinud. Ja osalt ka sellepärast, et enesetapp oli ainus asi, mida ta teha ei julgenud. Just sellepärast oligi neiu hetkeks lootnud, et Darren ta tõepoolest trepist alla lükkab või üle trepi käsipuu lükkab. See oligi nii juhtunud, kuid millegi pärast oli vampiir viimasel hetkel Samara käest kinni jõudnud võtta ning lasknud tüdrukul lihtsalt rippuda ning vampiirist sõltuda. Sam ei andesta talle kunagi seda!

"Tahan," vastas ta vaikselt, ausalt. Ta tõesti soovis seda, kuid ükskõik, kui palju ta ka ei oleks proovinud, ei suutnud ta seda kunagi. Sellepärast ta Javier'i abi vajaski. Vajas tema tuge.
Tüdruk tõstis enda silmad noormehele ning naeratas õrnalt, jälgides tema tumedaid silmi. Kuna oli üsna pime, ei näinud gryffindorlane nende värvi, kuid ta teadis hästi, et need on pruunid. Ta oli neid sadu kordi vaadanud. "Miks sa siin oled? Minu kõrval, ma mõtlen. Ma vahel mõtlen, et ma ei vääri sind."

Samara sulges taas enda silmad, lastes enda peal noormehe rinnale vajuda. Tolle sõnad olid nii ilusad ja head, need tekitasid gryffindorlases erilise tunde. Just sellepärast meeldiski talle kuulata noormehe hingetõmbeid sel ajal, kui too rääkis. Ta nautis tema häält ning seda, kuidas ta sai sõbra süles istuda. Sõbra. Max ei olnud talle sõber. Ta oli tema parim ning lähedaseim sõber! Ta oli tüdruku ainus perekond, sest ta ei lugenud perekonnaks oma venda, kes teda endaga koos põhja tiris. Samueli arust oli see kõik muidugi maru naljakas, kuid ta ei teadnud ju, kui kaugele see nali Samara jaoks arenenud oli.

Viimaks, kui too ütles, et peab midagi rääkima, tõstis koolivanem taas enda pea, vaadates nõnda nüüd juba tõsisema pilguga noormehele otsa. Tundus, et jutt ei ole sugugi meeldiv ning mõtteis üritas Sam end selleks ette valmistada. Ning sealt see tuli. 'Ma ei ole päris inimene'. Need sõnad kajasid tütarlapse peas ning esijalgu ei öelnud ta midagi. Ta isegi ei liigutanud end vaid lebas endiselt Javieri süles, pilk noormehel. Ta seedis seda asja, kuid ta ei leidnud, et asi oleks loogiline.

Lõpuks kergitas Samara end tolle sülest ära, kuid ei läinud kuskile. Selle asemel pigistas ta õrnalt enda võlukeppi. Kuid Max ei teeks talle kunagi liiga. Ei teeks ju? Temaga oli tüdruk kaitstud, ta teadis seda. Justkui oleks ta alati teadnud, et too ei ole päris inimene.
"Kuid sa ei saa ju vampiir olla," lausus tüdruk. Ta teadis, et Sigatüükas oli paar vampiiri, kuid libahuntide koha pealt oli ta natuke rumal. Nende kohta ei olnud ta lugenud ning sel ajal, kui MJVK tunnis neist räägiti, oli Samara puhketoas maganud. "Su nahk on ju nii soe! Ja su süda... ma kuulsin selle löömist. Pealegi, sina ei teeks kunagi mulle liiga. Sa ei saa vampiir olla!" arvas tütarlaps.

Sammy jälgis kerge pilguga noormeest, sõrmed võlukepi ümber lõtvumas. Ta pillas selle taaskord maha, kuid seekord ei korjanud ta seda üles. Alles siis, kui ta Javier'i sõnu kuulnud oli, kummardus ta, võttis võlukepi ning vaatas seda. Lumivalge, teravatipuline, graveeritud. Vaikse ohkega pistis neidis selle enda selja taha, püksiväävli vahele. Seejärel pööras ta enda pilgu noormehele. Ta usaldas teda. Max'il polnud ainsamatki põhjust talle haiget teha. Kui ta seda teha oleks tahtnud, oleks ta seda juba ammu teinud.

"Ei ole?" küsis ta sosinal ning ümber tema õlgade tekkis judin. Mis Sigatüükas õieti toimub? Algul laseb professor vampiiridel koolis õppida ning lapsi ohustada ning seejärel... Kuid see oli ju hea, et Max seal oli. Vastasel juhul ei oleks Samaral tõepoolest kedagi. Ta oli suutnud seitse aastat elada teadmisega, et tal on sõber nimega Max.s Ning nüüd, saades teada midagi nii ebamäärast, ei tahtnud tüdruk, et see muutuks. Ükskõik, mis ka ei juhtuks, Max jääb alatiseks tema sõbraks.

"Mis sa siis oled? Mingi.. haldjas? Deemon?" ta hakkas õrnalt naerma. Jaburdus. Ilmselt mõtles noormees midagi muud enda sõnadega.
Gryffindorlane astus noormehele taas lähemale, libistades enda käe tolle põlvele. Max ei olnud ju paanitsema hakanud, kui Samara oli talle enda saladusest rääkinud. Sami kord oli nüüd samaga vastata.

Samara jälgis noormeest, kuid peagi liikusid tema silmad enda käele, millest Javier kinni võttis. Ta naeratas nukralt, kuid kui too küsimuse esitas, oli gryffindorlane sunnitud enda rohelised silmad tagasui noormehele viima. Ta ei vastanud midagi. Libahundid. Noh, muidugi teadis ta neist, vähemalt nii palju, kui ta mugude filmidest ja raamatutest kuulnud oli. Kuid kui paljud neist vastasid tõele ja millised väited olid kõigest müüt? Samara ei saanud midagi parata, et vampiirid teda rohkem paelusid, kuid samas suutsid nii vampiirid kui libahundid tema rõõmsaks teha: vampiirid hammustamisega ning libahunt, Javier, enda olemasoluga. Üks parem variant, kui teine. Muidugi ei kavatsenud Sam enam Darrenit paluda, et too tüdrukut hammustaks, sest see poleks enam Max'i suhtes aus. Tema parim sõber oli libahunt, mis tähendas, et nad on vaenlased. Vähemalt nii oli legend, mida koolivanem kuulnud oli.

"Nii et sa oled siis libahunt," lausus tütarlaps viimaks vaikselt ning mõtlikult, kuid ei läinud endiselt ravenclaw'lase juurest ära, olgugi, et too muundub täiskuu ööl koletiseks, kes ei tea, mida ta teeb. Siin kohal tekkis küsimus: Kas ka Max on kunagi kedagi tapnud? Darren oli. Nüüd teadis Sam üht libahunti ning üht vampiiri. Muidugi ka nõiad, võlurid, kääbikud, lohed jms. Maailm oli temasuguse tavalise mugutüdruku jaoks liialt fantastika, kuid ta ei kurtnud sekunditki. Talle meeldis, et see elu talle iga päev üllatusi pakkus. "See tähendab vist seda, et ma saan sinuga suhelda, kui sa muundud. Noh, kui sa muundud. Ma ei tea. Aga sa võid alati rääkida... sellest." Ta turtsatas endamisi. "Anna andeks, lihtsalt... see on nii veider," hakkas ta naerma. Ta libistas enda pea noormehe õlale ning sulges silmad.

Gryffindorlase ilme tõsines mõnevõrra ning tema süda jättis löögi vahele. Sigatüükas on veel libahunte? Kes? Mismoodi? Kuidas lasti sel kõigel juhtuda? Libahundid on ju ohtlikud. Noh, muidugi hea, et nad keelatud metsas ringi luusivad, mitte näiteks lossis sees, kuid viimasel ajal olid õpilased hakanud seal metsas ikkagi ringi uitama, mis siis, et see keelatud oli. Isegi Samara oli seda teinud. Neid oli rünnaud hiidämblik ning tütarlaps ei teadnud, mida ette võtta. Mis siis, kui järgmiseks vastaseks ongi libahunt? Mida siis ette võtta? Kanda koguaeg endaga hõbekuule kaasas? Vaevalt.

Tütarlaps sulges enda silmad, olles taaskord noormehe embuses. Ta ei tahtnud sealt ära minna. Ta surus noormehe särki enda rusikasse ning ohkas tasaselt. "Millal järgmine täiskuuöö on?" küsis ta vaikselt. Ta tahtis teada, millal on see aeg, mil tema parim sõber muutub koletiseks, kes ei taju, mida ta teeb. Kes ei tunne ära tüdrukut enda vastas. "Kas... kas sellest muundumisest mingit väljapääsu pole? Pead sa muunduma?" päris ta vaikselt, tõstes veidi enda pead, et saaks noormehe tumedaid silmi vaadata.