Once upon a time there was a guy

Kalin lurkis mööda Siganurme tänavaid. Tal oli seljas pikk must mantel, mille krae oli püsti kistud. Ta juuksed olid püsti aetud, mitte alla lakutud, nagu ta kunagi koolis käis. Ja noh, tänu vampiirilikele võludele nägi Kalin üldse palju kenam välja, kui ta seda inimesena teinud oli. Loomulikult meeldis talle see, et ta parem välja nägi. Meelitas saaki palju rohkem ligi. Oli jaanuar. Kalin polnud veel koolis tagasi. Sebastian ei saatnud teda tänavatel, sest kutt tahtis üksi ringi liikuda, aga Seb oli lähedal. Kalin teadis seda. Ja talle meeldis tunne, et tema armastatu ja ühtlasi ka looja kuskil lähedal on.

OT: Akira.

Vastik lumi. Rõve lumi. Fuh. Märg ja külm ja vastik. Talle meeldis vihm rohkem, mis siis, et sama vesi kõik. Lumi oli lihtsalt... blegh. Akira virutas ühele lumehunnikule jalaga ja jätkas oma sihitut vanderungi mööda Siganurme tänavaid. Tema musta värvi keebi kapuuts oli pähe tõmmatud, varjates tema nägu üsna edukalt, ja need vähesed liikujad, kes ka praegusel ajal liikvel olid, saatsid talle kahtlustavaid pilke. Persse mingu. Igasuguseid imelikke on olemas. Tema polnud enam imelik. Nüüd oli ta täieõiguslik inimene, mitte mingi poolik. Jah, ta oli saanud oma tahtmise, arvatud surmasööjate ridadesse, ja teda oli üsna soojalt vastu võetud. Rinist ei tundnud nooruk hetkekski puudust - miks peakski seda parasiiti igatsema? Jäägu manalateele oma nõmedate gryffieitede ja muu tiluliluga. Kuroitsuki oli ta hüljanud, loll lind. Ta oli endale uue hankinud, vastupidavama ja mitte nii ära hellitatud. Elu oli täitsa lill, trololol. Kaoks see neetud lumi ka ära, saaks rahu.

Kalin hingas sügavalt sisse ja tundis Akira lõhna. Tema näole ilmus kaval muie. Üle pika aja sai ta vabalt liikuda nii, et ei pidanud oma meeli nüristama. Ta astus kõrvaltänavasse, kust Akira lõhn tuli ja jäi siis keset tänavat seisma, huulil kaval muie ja silmis veelgi kavalam helk. Sedasi võiks lausa arvata, et ka Kalin on skiso ja tema teine pool möllab nüüd. Aga nii see asi hoopiski polnud. Kalin oli liihtsalt palju muutunud. Ta käed olid mantli taskus ja kutt jälgis Akira lähemale kakerdavat keha, seistes ise ikka keset tänavat. Üks naine möödus temast ja jäi noorukit vähe pikemalt vaatlema. Ära tuia siin, see veetlus pole sinu jaoks, loll inimene. "Akira," lausus Kalin. Ka tema hääl külas hoopis teisiti, kui oli see kõlanud varem, olgugi, et midagi polnud nagu otseselt muutunud. "Ma ei lootnud sind enam näha," lausus Kalin oma kõlaval ja meeldival häälel.

Akira tundis hääle, mis oli tema nime lausunud, kohe ära, kuigi see oli üsna... võõra kõlaga. Kalin. Olgugi et nad olid nüüd mõlemad samal poolel, oli koolivanemal (eih, persse see Sigamülgas, ta pühkis selle hullumaja tolmu oma jalgeilt juba ammu) kindlasti tegemist, et vanu haavu kinni kasvatada. Surunud käed pükste taskutesse, kallutas nooruk pead. "Tõesti? Miks nii?" küsis ta, tehes huvitatud häält. Yeah, kindlasti. Igatses seda sitakotti või midagi?

"Sest. Kui su teine pool saba jalgevahel koolist minema jooksis, eeldasin ma, et ta sai surma," lausus Kalin ükskõikselt ja tema muie muutus kuratlikuks. "Sest noh, ma pole kindlasti ainus, kellele sa... Hmmm. Kuidas seda nüüd öelda. Haiget tegid?" Kalin naeris kõlavalt. "Igaljuhul, näib, et teda siiski pole," ei saanud noor vampiir mainimata jätta. Oojaa, ta oli hoopis teine inimene võrreldes sellega, mis Kalin koolis oli. Khmm, ta polnudki enam inimene. Lisaks üliarenenud meeltele, oli Kalinil veel lisaks see nn kuues meel, mida inimestel teadupärast polnud. Ja see meel tajus, et Akira oli nüüdsest üksi ja Rini enam polnudki. Kalin kallutas oma pea viltu ja jälgis Akirat. "Kas ainult mulle tundub, et sa oled malbeks jäänud?" naeris Kalin taas oma kõlaval häälel.

"Rin on surnud," lausus Akira külmalt. Jee talle meeldiski, kui tema üle naerdi - ta ei naernud koos teistega. Kuulnud Kalini naerulagina saatel esitatud küsimust, kortsutas nooruk kulmu. "Mida fakki? Malbeks? Kuhu sa oma ajud joonud oled?" nõudis ta. Eh, suurepäraselt oli aru saada, et Kalin oli muutunud - kasvõi välimuse põhjal. Ta võis ju hetero olla, aga kurat, kui hea see slytherin välja nägi! Gotta admit it. "See malbe sitakäkerdis on heaga läinud."

Kalini huulil püsis endiselt kaval muie. Nii tore oli inimesi endast välja viia. Ta astus Akira juurde ja puudutas käega kuti põske. Kalini käsi oli soe, nagu inimeselgi. "Ära nüüd endast välja mine," lausus kutt ja tema häälest kajas läi mõnitav noot. Naljakas oli see, et varem oli Akira see, kes teiste üle naeris, või mis. "Tead mis," lausus Kal oma pilku Akira silmadele kinnitades, hoides teda ainult pilguga kinni. "Ma olen pika vihaga," vastas Kal ja tema hääl muutus ühtäkki süngeks. Ta haaras Akira paremast käest ja tõmbas selle randmest välja, hetkega viis Kalin oma käe Aki kaelale ja tõstis ta õhku. Ta võttis loitsu sõnagi lausumata maha ja tema nahk muutus jäiseks. Kalini silmist peegeldus janu.

Akiral oli kole kiusatus Kalinile jälle Cruciatus peale panna, sest kutt oli ta tigedaks ajanud, ja see põsepatsutamine ja värk jäägu geidele, eks, sest see on rõve, kui tal Cruciatuse jaoks isegi hetke ei jäänud, esiteks Kalini järgmiste sõnade ja teiseks selle reaktsiooni pärast. Tundes, kuidas ranne liigesest välja tõmmati, lasi nooruk kuuldavale valju valuliku urahtuse ja kõõksatas, kui ta järsku end maapinnast eemaldatult leidis, Kalini jäine käsi tema kõri pigistamas. Okei, hingamisega oli kuradi moodi raskusi - ja miks slytherini nahk tema oma vastas mingi jääkuubikuna tundus? Haaranud kuti sõrmedest, püüdis võlur neid lahti kangutada, kuid tulutult; tundus, nagu püüaks ta marmorkuju haaret murda.

Kalin irvitas õelalt. "Nüüd oleks paras aeg kahetseda, et sa minuga üldse kunagi jamasid," mainis Kal ja virutas siis Akira täie jõuga vastu seina. Kui kutt maha varises ja tal mõned verised kriimud olid, kortsutas Kal kulmi ja parandas need. "Ärgem laskem heal kraamil raisku minna mis," muigas Kalin kavalalt ja kükitas Akira juurde. Ta võttis kutti vasaku käe ja murdis üks haaval Akira sõrmed. Kergelt, nagu murraks ta õlekõrsi või midagi. Tema silmist oli näha, millist mõnu ta sellest tundis. Kalin kallutas oma pea taas viltu ja vaatas Akirale otsa. "Sa karjud palju," mainis Kalin ja nõidus võlukeppi kasutamata Akira suu kinni. "Palju parem," naeratas noor vampiir, silmis põlemas endiselt see hirmutav leek.

Akira ei saanud asjast õieti arugi, mis värk on, kui ta juba vastu seina paiskus. Kindlalt kloppis see seest midagi katki. Haavad paranesid, mis mõttes? Vaid hetkeks sai ta mõelda - kuidas Kalin nii tugev on?, ja siis murdis slytherin tal sõrmed ära, nagu oleks tegemist mingite kõrtega. Iga raksatusega karjatas nooruk väga ebasurmasööjalikult, aga see oli nii faking valus ja lõikas läbi tema mõistuse nagu vahe nuga, et ta ei suutnud... Kalini silmis oli täpselt seesama pilk, mis tal endal - kui ta oma ohvreid piinas... Mis selle lambaga juhtunud oli? Ühtäkki ei saanud ta enam oma suud avada. Parem käsi muutus sujuvalt tuimaks, vasak saatis valuimpulsse ajju ja polnud mingit loogilist varianti, kuidas ta oma võlukepi kätte saaks. Täiesti kaitsetu. Vasak käsi hakkas kergelt värisema, kui šokk Akira meeltesse jõudis ja justkui kuvaldaga talle näkku virutas.

Kalin jälgis Akira silma. Seda valu, mis sealt peegeldus. "Kuss kuss nüüd," lausus Kalin uinutavalt malbel häälel. Ta viis oma käe ümber Akira piha ja tõstis ta püsti. Kõrvaltänav oli tühi. Kalin paljastas oma kihvad ja sellega ka oma tõelise loomuse Akirale. Järgmisel hetkel olid tema kihvad surmasööja kaelas. Mmmm, see mõnus soe ja maitsev veri, millest Kalinil kunagi küll ei saanud. Ta kuulis Sebastiani hoiatavat häält oma peas ja lubas talle, et ei tapa seda väiksekest. Ta ainult maitseb ja kiusab natuke.

Akira oli võimetu; ta ei saanud teha mitte kui midagi, et Kalinit endast eemale lükata või end kuidagi kaitsta. Mitte midagi. Nähes slytherini hambaid, ei, kurat, kihvu, taipas nooruk kohe, kelle - millega - tegemist oli, ja siis olid need kihvad juba tema kaelas... Terav valu jõudis sekundi murdosa jooksul tema ajju. Kas Kalin kavatseb ta tappa? Tapku siis, hullemaks enam minna ei saa... Rohkem ei suutnud Akira mõelda, sest tundis, kuidas tema keha iga sõõmuga, mis Kalin võttis, nõrgemaks jäi.

Kui Kalin oli Akira piisavalt nõrgaks joonud, tõmbus ta vastumeelselt eemale. Suunurgast nirises verd. Kalini silmad põlesid endiselt. "Sa vaesekene," pomises ta ja limpsas keelt. Seejärel ravis ta terveks Akira kaela. Murdis paika ta sõrmed, ravis need terveks ja viimaks parandas ta kuti randme. Kalin kallutas pea viltu ja sättis Akira seina najale istuma. "Ära enam kunagi minuga mässa," irvitas Kal Akile.

Surm oli täiesti silme ees ja soov manalateele minna keelel, kui Kalin järsku oma joomapeo lõpetas ja tema haavad parandas. Miks? Alustanud, viiks siis asja lõpuni... Ei, noh. Õige mees ka. Tõstnud pilgu, hoidis Akira seda Kalinil. "Said oma kättemaksurahulduse?" küsis ta murduva häälega. Nii nõrk tunne oli, et isegi rääkida oli paras katsumus.

"Mmh, võib-olla," ütles Kalin oma kõlaval häälel ja muigas kavalalt. "Kui ma sind veel näen, siis ilmselt tahaks veel maitsta," hoiatas vampiir kohe ja limpsas keelt. Mwuhaha. "Aga ma usun, et me oleme nüüd tasa," mainis ta siis. Kugi võiks ju öelda, et nad olid tasa juba siis, kui Kalin Akirat Crucioga piinas. Hmm. Ei, pigem olid nad nüüd tasa.

No loodame siis, et nad ei kohtu rohkem. Akiral oli soov pikali visata ja sinnasamasse lumme magama jääda, uimasus võttis maad. Jah, tasa... On see mingi asjade klaarimine? Kalin on ilmselgelt jõult temast üle. Vampiir... Ei, ta ei kartnud vampiire (senini), sest polnud ühegagi kokku puutunud, aga seda tunnet, kui tema verd juuakse, ta enam kogeda ei taha. Nooruk ei öelnud sõnagi, vaid hoidis oma tumedate silmade aeglaselt kustuvat pilku slytherinil, justkui oodates, et see viimasel hetkel ümber mõtleb ja ta tapab või midagi.

Kalin muigas veel endiselt, kui ta püsti tõusis, oma suu puhtaks pühkis ja minema kõndis. Nooruk võttis suuna tänavat mööda ülespoole, liikudes sinna, kus Sebastian oli. Ta polnud Akirat tapnud. Kui see vennike sinna nüüd külmub, polnud see tema süü.