Pargis

Henry oli Siganurme jalutama tulnud, sest terve suve oli ta Londonis veetnud ja nüüd, mil ta koolis tagasi oli, tahtis ta jälle ümbruse üle vaadata. Oli laupäeva õhtu, mees oli küll professor, kuid hetkel oli tema vaba aeg, ta üritas igal võimalusel eraelu ja kooliaja lahus hoida, et ta päris võõraks ei jääks lõbutsemisele ja elu nautimisele. Kuigi õpetamine oligi tema jaoks üks viis elu nautida.

Päike oli loojumas, taevas oli ilusalt roosa, kerge tuul sasis puulehti ja sundis neid murule langema. Selge märk sellest, et sügis oli käes. Henry toetas ennast vastu puud ja süütas suitsu. Hiljem oli tal kavas Kolmes Luuas tuba võtta ja seal natuke jooki lasta. Kool ei pidanud sellest teada saama.

ot: ükskõik, kes on oodatud, soovitatavalt mõni kena tots

Jule jalutas läbi pargi Kolme Luua poole, et end natuke kõrtsis kosutada. Ann oli üsna heas tujus, kuna laupäevane hommik oli korda läinud. Nüüd oli ainsaks mureks see, et esmaspäeval pidi üks töö tulema ja neidis ei olnud vajalikku teemat lugenudki. Mõttes lõi Julie sellele käega, kuna rahuldavale pidi ta selle ikka ära tegema. Neiule jäi silma suitsetav õpetaja. "Ai, te näitate õpilastele halba eeskuju," lausus Jule irooniaga.

Jule läks õpetajale lähemale, et saaks normaalselt vestelda. "Hilja? Ei ole midagi nii hilja," vastas neidis. Päikeseloojang sügisel...Üpris varajane ju või mis?

"Tegelt ei ole jah eriti," vastas Henry. "Aga siiski, tulite lõbutsema?" 'Issand, ma kõlan juba nagu perv,' mõtles mees ja muigas enda mõtte peale. 'Ta on ju mu õpilane.' Henry ei saanud sinna midagi parata, ta ei suutnud alati professionaalseks jääda, eriti, kui tegu oli nii kena naisega. Siiski üritas Henry käituda normaalselt, et tüdruk midagi arvama ei hakkaks, et ta talle külge siin lööb või midagi.

"Lõbutsema, ikka lõbutsema," kinnitas Jule õpetaja sõnu. "Ja teie?" küsis Ann. Tegelikult oli see küsimus rohkem jutujätkuks esitatud.

"Kolme Luuda?" uuris Jule üle. Tema tänaõhtused plaanid ilmsed läksid. Samas, Henry paistis üsna vaba suhtumisega. Ehk andis siiski kõrtsi minna. Päikseloojangu jutu peale Ann muigas - õpetaja jättis endast tõesti romantiku mulje.

"Noh, kui see sobib, siis ma tuleksin ka," pakkus Jule. Oleks huvitav olnud teada saada, milline on õpetaja väljaspool kooli.

"Miks mitte," nõustus Jule noogutades. Äkki see mõni "ilus koht" oli sobilik mõneks istumiseks või midagi. Ehk olid nad ka varjulisemad, siis oleks saanud seal rahus olla, ilma, et keegi segaks.

Kui Jule siluette nägi, pidi ta tõdema, et see oli ilus. Lummav. "Tõesti kaunis," ütles Julie, vaadates mägesid. "Kas neile lähemale ka saab?" tahtis Ann teada. Kindlasti sai, aga kui ohutu tee võis olla? Luua peal ilmselt üsna lihtne.

"Nojah," tõdes Jule ohkega. "Neid kohti pidi veel olema, jah?" küsis neidis seejärel. Henry õnneks ei arvanud Ann veel midagi halba. Õpetaja näitas looduskauneid kohti, mis selles jubedat?

"Noh, kui need kohad on rohkem teadmata, siis on ilmselt rohi oma töö teinud. Ma ei usu, et keegi viitsiks eriti eemalolevaid kohti hooldada," pakkus Jule. Kes ikka läheks üsna teadmata kohta korrastama.

"Mitte nii väga looduses. Pigem käin kuskil istumas või luuaga lendamas. Tegelikult käin vahel jooksmas," seletas Jule enda harjumustest. Jalutamist tuli tõesti harva ette ilmselt vastupidiselt Henryle. Ta tundus olevat selline inimene, kes jalutab pea iga õhtu.

Jule muigas Henry viimase lause peale. Jah, laiskus on inimeste suurim miinus. Seetõttu oli laiskus inimlik. Ann vaatas ümberringi - üsna hämaraks oli läinud. Päike oli ju peaaegu loojunud, vaid veel üks taevaserv kiirgas punakalt.

"Jahe? Ee...Ei," ütles Jule. Ega ta polnud end jalutuskõiguks riidesse pannud, plaanis oli kõrtsi minna, kuid polnud hullu. Ann vaatas ümbrust ja märkas, et ta polnud varem seal käinud. Küla oli juba üsna kaugel.