Pargis

Jule jäi kohe mõtlema, kas see aed oli kellegi oma. "Vau," sõnas Ann imestunult. Talle meeldis eriti üks taim kaugemal, mis oli justkui kosk mööda kiviseina alla langemas. "Kindel, et see koht pole kellegi oma?" küsis Jule üle.

Julie noogutas ja järgnes Henryle. Jule üritas võimalikult ettevaatlikult ringi liikuda. Lähemale jõudes oli tõeline tegu püsti püsida, kuna kivid olid koselt pritsivast veest märjad ja libedad. Siis see juhtus, Ann libises kivil.

Vette kukkumise asemel tundis Julie, et ta tõmmati tagasi. Järgmisel hetkel oli neidis vastu Henryt. "Tänan," sõnas Jule vaikselt. Ta pööras pilgu Henryle ja naeratas, mees nägi välja natuke segaduses. Ei tea, millest see tuli?

Jule võttis Henry käest kinni ja nad liikusid edasi. "On seal taga mingi koobas või midagi?" tahtis Ann teada. Steel läks ju kosele aina lähemale ja ujuma ta ilmselt minna ei tahtnud, ilm polnud kõige soojemate killast.

Julie näole ilmus suur naeratus, kui ta koobast nägi. "Muidugi!" sõnas neidis sissemineku kohta. Koobas oli kindlasti rõske, kuid väga huvipakkuv. Ann´i silmad särasid, kuna talle meeldisid seiklused. Tõenäoliselt polnud ruumis midagi erilist, kuid ringi vaadata tasus.

"Ilus," nõustus Jule naeratusega. Neidis lootis, et keegi teine seda kohta ei tea, siis jääbki koobas ilusaks. Veekardin selja taga sulgunud, naeratas Ann rahulolevalt, olustik oli suurepärane. Julie vaatas pimedust, kus koobas jätkus, kuid ta tundis enda peal pilku ja vaatas Henry´le silma.

"Millest sa mõtled, miss Rodriguez," naeratas Henry kavalalt. Ta ei olnud mingine perv, et enda õpilast oleks sebinud, kuid Julie oli väga kena! Kuid Henry ei kavatsenud ise mingit liigutst selles suunas teha, et teda suudelda või emmata või midagi sellist. Kuid ta teadis, et kui ta ei oleks professor olnud, oleks ta neidu juba suudelnud. Koht ja aeg olid perfektsed.

"Sellest, et te võiksite mind Julie´ks kutsuda," vastas neidis naeratades. Ann astus Herny´le lähemale ja tunnetas mehe hingamist. Pilk jällegi Henry´le suunatud, jäi Julie ootama, mida mees teeb.

"Olgu, Julie, millest sa nüüd mõtled?" küsis ta tüdruku käest uuesti ja hingas korraks raskelt sisse, kui tüdruk talle väga lähedale astus, nii et ta võis peaagu enda kehaga tüdruku oma puutuda. Mees vaid naeratas, teadmata mida ta peaks tegema.

Kuna Henry´t ei paistnud liigne lähedus häirivat, vastas neidis:"Sinust." Jule polnud kindel, mida mees temast arvas. Mõtteid lugeda üritada oleks kasutu olnud, Henry oskused olid kindlasti paremad.

Henry naeratas kergelt ja libistas enda käe neidisele põsele, kuigi ta ei olnud kindel, kas see oli õige liigutus. Loodetavasti oli. Ta oleks kahetsenud, kui Julie nüüd kartes minema oleks jooksnud ja teda süüdistama hakanud, et too sebib õpilasi.

Julie naeratas ning lõpuks puutusid neidise huuled vastu mehe omi. Jule kuulas kõrvus vee kohinat, kuid see mõjus täieliku vaikusena. Ann viis enda käed Henry õlgadele.

Jule pidi kikivarvule minema, et tal mugavam oleks. See üle viieteistkümne sentimeetri suurune pikkusevahe andis siiski tunda. Ann suudles ahnemalt, talle ei saanud küllalt.

Henry tõmbas tüdruku viimaks endale sülle, pannes tema jalad endale ümber keha, ka tema suudlus muutus nõudlikumaks, samas pani ta sinna rohkem tundlikust mängu. Ühe käega hoidis ta tüdrukut enda ümber ja teine käsi libises neidisele juustesse. Ta isegi ei kahetsenud, et ta õpilasega ameles. Tüdruk oli ju täisealine ja teadis ise, mida ta tahab.

Jule põimis enda käed ümber Henry kaela ja jalad ümber mehe keha. Nii oli üpris mõnus olla. Ann muutus samamoodi kirglikumaks ning mingil veidral moel ei turgatanud neidisele kordagi pähe, et tegu on tema õpetajaga.

Nad suudlesid kirglikult üsna kaua edasi, vesi Henry kõrvus kohisemas. Viimaks aga eemaldas ta aeglaselt enda huuled ja vaatas tüdrukule otsa, naeratus näol. Ta ei lasknud teda aga lahti. "See oli..ootamatu," lausus ta vaikselt. Kuid ta oli rahulolev.

"Kas ootamatu-halb või ootamatu-hea?" küsis Julie kulmukergituse saatel. Näoilmet vaadates ootamatu-hea, aga mine sa tea, mis mehel mõtteis mõlkus. Ann vaatas korraks veekardina poole, ikka olid nad veel kahekesi, hea.

"Ootamatu hea," lausus Henry ausalt. "Ma ei tahaks seda ilusat hetke ära rikkuda..kuid ma pean," lisas ta siis veidike kahetsevalt. "Sa ikka tead, et ma olen professor. Sind ei häiri see? Sest ma pean ütlema, et mind ei häiri aga ma tahaks teada, mida sina sellest arvad?!" Mees silitas ikka veel ühe käega neidise juukseid, vaadates talle mõtlikult otsa.

Jule naeratas vastuse peale. Järgmine jutt polnud enam nii meelepärane, kuid reaalsus. "Jah, ma tean, et sa oled professor,"lausus Ann."Mind häirib fakt, et täisealise õpilase ja õpetaja suhe on tabu," lisas neidis. "Su elukutse ei häiri mind üldse, aga üldsuse arvamus on kergelt takistav."