Pargis

Henry noogutas. "Jah, seda minagi. Aga.." Mees kohmetus. "Kas sa arvad, et midagi võiks siit edasi tulla?" Talle igatahes tüdruk meeldis, tema oleks hea meelega teda tundma õppinud, kes teab, äkki on nad teineteisele ideaalsed. "Ma mõtlen, saladuskatte all, kahjuks."

Jällegi puudutaas mees teemat, mis Jule´ile lõbu ei pakkunud. "Ma ei tea. Aga me ei saagi teada, kui ei katseta," ütles Ann. Inimene ei kohta ju inimest teades, et see on üks ja õige. "Ja varjamisest nii palju, et kui meil midagi õnnestub, siis on varjamist ainult 9 kuud." Kooli lõpuni oli jäänud 9 pikka kuud.

"Jah, sul on õigus," lausus Henry, justkui saades Julie sõnadest innustust juurde. Ta vaikis nüüd ja tõmbas tüdruku taas endale tugevalt vastu ja suudles teda veel ahnemalt ja kirglikumalt, kui enne. Tema jaoks oli see tõeliselt romantiline.

Julie jaoks oli suudlus ootamatu, kuid ta läks sellega kaasa. Mõne hetke pärast tõmbus Ann eemale, hingates sügavalt sisse. "Ja sellest kohast saabki mingisugune salakoht?" küsis neidis kavalalt naeratades.

"Kui sa tahad," lausus Henry muigega. Neil ei olnud ju põhjust, miks kellelegi veel mainida, et selline koht on olemas. Henry naeratas, vaadates tüdrukule silma. Ta libistas nüüd käe, mis oli enne tüdruku juukseid silitanud, talle ümber, hoides teda tugevalt enda vastas. "Ausalt, mu kavatsused ei olnud üldse sellised, kui ma jalutama tulin," muigas ta laialt.

"Tõesti?" sõnas Julie üllatunud näoga ja hakkas naerma. "Usun, usun," lisas neidis. Ann toetas enda otsaesise vastu Henry laupa ja jälgis mehe silmi. Need meenutasid rohkem väikse lapse oma, kui 28-mehe omi. Silmad olid ausad.

Henry naeratas ja keerutas kergelt neidist, suudeldes teda siis jälle. Ta oli ütlematta rõõmus, et sai jälle üle pika aja kedagi hoida ja hellitada. Kuid siis ohkas ta, kui tema pilk korraks käekellale pidama oli jäänud. "Me peaksime tagasi minema, kell on nii palju. Kui sa loomulikult ei arva, et me võiksime kogu ööks välja jääda, ringi hulkuda." Henryl oli luba olla väljas niikaua, kui ta tahtis ja kui teda avastataks koos Juliega, saaks ta vaid öelda, et saatis neidsit koolimajja tagasi, sest oli ta avastanud väljast nii hilja. Pukte ta muidugi maha võtma ei hakaks. Daa. Julie oli ju tegelt temaga. Henry süda tagus üsna kõvasti.

Julie naeratas kogu aja, Henry käitus justkui teismeline. Ann vaatas enda käekella, asi, mida ta iial ei unustanud, ja avastas, et aeg oli tõesti lennanud. "Sul on õigus, peaks jah vist tagasi minema. Pärast äratame veel kahtlust," arvas Jule. "Aga mida sina arvad?" tahtis Ann teada ja asetas käe mehe südame kohale. Julie naeratus venis laiemaks, tundes üsna kiireid südamelööke.

"Minu pärast võisime me terve öö väljas olla aga see ei tule eriti kõne alla - me külmuksime surnuks." Henry muigas, kaisutades neidist, lastes ta viimaks tagasi oma jalgadele seisma. "Et lähme siis?! Meil on veel niipalju teiei päevi ees, kus me saame koos aega veeta." Henry ei tahtnud minna aga mõistuse hääl ütles, et see on õige tegu.

"Peaks vist minema jah," vastas Jule noogutades. See koht oli juba nii koduseks saanud, veider. Taas oma jalgadele saanud, sirutas neidis neid ja mõtles, kas otsida võlukepp välja või avab Henry ukse veekardinasse.

Henry kordas sama, mida enne, kui nad siia sisenenud olid. Siis võttis ta taas Julie käe enda kätte, aidates tüdrukut seal minema. Kui nad jälle puude-põõsaste vahel olid, tõmbas mees mõnusat jahedat ööõhku endale kopsudesse ja naeratas Juliele.

Välja astunud, tundis Jule, kui külmaks oli läinud. Ilmselt hoidis koobas kuigipalju soojust. Neidis naeratas vastu ja astus nüüd kividel ettevaatlikumalt, et ta pikali ei käiks. Külm vesi polnud hetkel eriti meeltmööda.

Varsti olid kaks inimest taas teel, mis viis Siganurme külla. Henry hoidis Juliet enda läheduses, justkui ei tahakski teda lahti lasta.

ot: ideepuudus

OT:järelikult teema lõpp?
"Varsti peaksime me vist kas üks ees ja teine taga või eri teid Sigatüükasse minema," lausus Julie. Erinevad teed oleksid olnud ilmselt kõige parem lahendus.

"Teeme nii, et sa lähed ees Sigatüükasse ja ma järgnen sulle. Nii saan ma samas ka jälgida, kas kõik on korras, kui sa sea, ise nii pisike ja habras, läbi pimeda küla kõnnid." Henry naeratas kavalalt.

"Pisike ja habras oskab kakelda," mainis Jule muigega. "Okei, ilmselt homme näeme," lausus Julie ja suudles Henry´t.

Henry hoidis veel korraks tugevalt tüdrukut ja suudles teda. Siis aga lasi ta Julie lahti ja jäi sinna seisma, kuhu nad jõudnud olid. Siganurme veidike varjatud tänavale. Ta ootas, et Julie piisavalt kaugele jõuaks, et ta teda veel näeks, kuid saaks distantsi hoida, et nad erineval ajal kooli jõuaksid.

OT:Finito